1          Kui olin saanud neljaseks Nii väga kiitis
2          uut ja võimast riiki mu väljarännupaik
3          et käima peale jäin ma puhtast aatest
4          Nelikümmend aastat möödus linnutiivul
5          Veel mõned tormilised lisaks kuni lõpuks
6          sünnitasin isa Ema seitse aastat hilines
7          kuid mu lapsed olid siiski ühevanused ja kenad
8          Isa silmist paistis vana mehe kurbus Teist korda
9          läks ta nõnda kaduma Ema koduaeda vikatiga
10        niitis ja ütles et on lapsest saati võitleja

1.

Minu esimene raputav Mihkelsoni-kogemus on seotud luuletusega kogust „Hüüdja hääl“ (1993): komistasime öösel koos kaaskirjandustudengitega Tartu hruštšovka köögis rohkelt suitsetades – aga kuidas siis veel Mihkelsoni lugeda? – värsside otsa, mis on mällu sööbinud nõnda (tsiteerin peast, seega kahe eksimusega teises värsireas): „Issandaga kõnelusi mina luules ei pea / sest Tema on maailmas neljakümnendast / saadik ning kõiki mu lugusid teab“. Algus niidab jalust, rääkimata avastroofi lõpuosast ja teise algusest: „Ta valis mu kodutuks juudiks“ ja „Kuhu juut rändas Ta rändas EI TEA KUHU / sest ta polnud päris juut vaid kodutuse kujund“. Kõik tundus lihtsalt täiuslik. Eks need ole sellised harvad hetked, mida kirjandushuvilised vargsi ikka taga ajavad: kui sõnastuse ainuvõimalikkus hakkab füüsiliselt painama, umbes nagu Barthes’i punctum, läbistab noolena minu keha, täiesti sõltumata kultuurilisest teadmisest või intellektuaalsest pingutusest.

Teine raputav Mihkelsoni-kogemus on seotud ühe luuletuse avavärsiga kogust „Pidevus neelab üht nuga“ (1997): „Ta tuleb ikkagi Mis siis et mitte kuskilt“. Iseenesest lihtne värss – on ju luuletusi, mis kõnelevad eikusagilt ja eikuhugi teeleasumisest, lugematu hulk (näiteks Pessoa). Siin avaneb aga midagi Mihkelsonile väga omast: esiti justkui täiesti konkreetne ja selge pilt (Ta tuleb ikkagi), värsirea vältel see hägustub, muutub ebamäärasemaks, esiti kätte tulnud võimalikkustest on tulnud lugejal juba loobuda. Enamgi veel: värsi tähendusväravad avanevad seestpoolt väljapoole nagu tsentrifugaaljõul, värsirea kese on sõnades ikkagi ja Mis siis et. Kuidagi tuleks mõista/tunda neid sõnu, millel eriti nagu tähendust polegi, aga mis lükkavad tähendusmootorid täisvõimsusel käima. Sest Mihkelsoni luuletuses tullaksegi sageli ikkagi, mis siis et.

Mõnda aega tagasi astusin minagi tuntud reha otsa ja hakkasin pead murdma, mida paganat kujutab endast see va tetraeeder. Professor Arne Merilai on veendunud – nagu paljud teisedki –, et tetraeeder on viide hobusekoonule. On teisi, kes väidavad, et see on lehm mis lehm (ilmselt mängib siin muu hulgas rolli piimapaki kuju), ja kolmandaid, kes rõhutavad kujundi paljutähenduslikkust ning soovitavad näpu-peale-panemise aktidest loobuda: tetraeeder on see, mida ta (lugejaga) teeb. Olgu öeldud, et ma ise olen lehmameeste paadis.

Aga milles siis ikkagi asi? Nimelt pean tetraeedri-saladust kolmandaks Mihkelsoni-raputuseks. Mihkelsonil on kolmes luulekogus, kokku neljas luuletuses, mainitud tetraeedrit ja need tekstid moodustavad omamoodi tsükli. Kui pisut meelevaldselt üldistada, siis tetraeedri elu on raske, sest ta on läinud kaotsi kohas(t), mida ei ole olemas, olemas pole ka lausujat, kes on sellele puudumisele oma puudumises tunnistajaks, mistõttu tuleb tetraeedril, mida pole, kohast, mida pole, lahkuda. Tundub, et siin eiratakse justkui igasugust tervemõistuslikkust, põhjus ja tagajärg pööratakse pea peale, põrkume vaid erisuguste paradokside, ummikseisude ja ängistava sisse- ning väljapääsutusega. Ajab ikka juhtme kokku küll!

Nii pole sugugi ime, et Ene Mihkelsoni luulet sinatab ennekõike võrdlemisi kitsas erialainimeste ring. Õieti on selles kitsas ringiski esile kerkinud n-ö Mihkelsoni-küsimus: leidub luulesõpru, kes armastavad aeg-ajalt rõhutada, et mõningate kirjandusteadlaste vaimustus Mihkelsoni luulest on lihtsalt totter, kuivõrd tema tekstides ajatakse, kui labaselt väljenduda, puhtakujulist möga. See aga ei kõiguta paranoiliste lugejate joovastust mõistagi kuigivõrd. Pigem vastupidi.

Millega ikkagi seletada tõsiasja, et Ene Mihkelsoni luule jääb n-ö professionaalsete lugejate pärusmaaks? Emakeeleõpetajad Mihkelsoni ju ei käsitle, õpilased jooksevad hirmunult minema, luulehuvilisedki panevad raamatu mõistetamatusesse suletuna käest. Põhjus pole mu meelest aga asjaolus, et Mihkelsoni luule oleks raskepärane (mida ta iseenesest muidugi on) – on ju raskepäraseid, ligipääsmatuid lüürikuid teisigi ja see pole takistuseks, et autor või tema teosed hakkaks(id) laiemas kirjandusteadvuses oma elu elama. Pealegi, Mihkelson ei kirjuta ju „keerulisemalt kui keeruline on, ja lihtsama põhjused on needsamad“, kui kasutada poetessi enda paljutsiteeritud sõnastust. Hoopis tõesem näib oletus, et Mihkelsoni-tõrke põhjuseks on see, et me elame harukordsel ajastul, mida iseloomustab harukordselt halb maitse (vt ka „romantism“).

2.

Ega vaadeldav luuletus (kogust „Pidevus neelab üht nuga“) eelnevatest näidetest sugugi parem ole. „Oi kurja!“ võiks öelda Mihkelsoni-kauge lugeja esmalt: lausuja saab neljaseks ja jääb ideoloogiast rasedaks, sünnitab nelikümmend aastat hiljem (ilmselt religioosne viide) oma isa, veel seitse aastat hiljem ema, aga isa ja ema on ikkagi sama vanad. Siis läheb isa teist korda – aga mis see esimene siis veel oli? – kaduma, ema niidab vikatiga koduaeda.

Ses esialgses teadmises pakun välja lühikese konspekti Mihkelsoni luule kontuuridest. Kolme omavahel seotud ja põimunud laiema tasandi – aeg, ruum ja liikumine – kaudu on võimalik avada luuletuse „Kui olin saanud neljaseks“ iseloomu, aga ennekõike näidata, missugusest taustsüsteemist tekst võrsub. Tegu pole niivõrd katsega ammendavalt kirjeldada Mihkelsoni loomingut, vaid osutada, mis on tema luules võimalik, missugused piirsituatsioonid esile tõusevad. Sest Mihkelsoni luule on alati piirsituatsioon, piiripealsus. Suur osa Mihkelsoni lüürilisi luuletusi sellele kirjeldusele ehk ei vasta, küll aga mahuvad nende n-ö raamide sisse.

AEG. Nagu Mihkelson on isegi mitut puhku väitnud – aeg on tema loomingus keskne probleem. Mihkelsoni luules eitatakse sageli mehaanilist, ruumiliselt kontseptualiseeritud aega: „viiekümnendad kuuekümnendad seitsmekümnendad / aastad meelevaldsed lõigud mida süvendab mälestus“, kirjutab ta juba esikkogus. Eri kümnendid laotuvad mälus üksteise kõrvale ja üleminekud hakkavad ühinema, piirjooned hägustuma. See on näide sellest, mida Henri Bergson pidas silmas kestusega: eri ajahetked läbistavad üksteist, läbistuvad, sulanduvad üksteisesse. Kestus on olemuselt mäluline nähtus, „mälu päästab kaduvusest!“ võiks hüüda Bergson. Aga kestusele, paradoksaalselt, täiesti vastandudes jõustub nendessamades värssides – näiteks suuremas osas näiteluuletusest – ka Kronose aeg, ruumistatud, isikustatud ja isiklikustatud aeg, näiteks kui lausuja ihkab minna puu sisse aastaringiks.

Aeg avaldub Mihkelsoni luules paljudel vastandlikel viisidel. Sageli kehtestatakse nn ÜLIHETK, mida on retseptsioonis proosatekstide puhul juba omajagu sõnastatud (nt Aija Sakova ja Jaak Tomberg). Minevik ja võimalikud minevikud ning ka tulevikud on kõik ühes olevikuhetkes koos. „OLNU ON IKKA VEEL TÄNA“, kõik, mis kunagi on olnud, paikneb siinsamas olevikus, aga ka vastupidi, minevik muutub vastavalt sellele, kuidas või kes ma olevikus olen. Isa tuleb sünnitada, kui ajalooline paratamatus seda võimaldab – traumaatiline minevik püsib aga iseendas, määratleb kõik olevikud. „Kõik eelnev on painajalikult tänases,“ ütleb selle kohta Merilai. Aegade sünkroonne paljusus, kirjutab Tiina Kirss. Hasso Krull toetub François Hartogi ja Jacques Derrida mõistetele ning näeb siin presentismi ja kummitavat minevikku.

Nagu näha ka näiteluuletuses, tundub aeg paradoksaalne. Aeg on nagu lõõts, mis üha paisub ja avardub, siis tõmbub kokku: üks fraas või värsirida võib olla seotud konkreetse ja lühikese ajahetkega, aga samal ajal muutuda, muunduda kohe terveteks kümnenditeks, ajastuteks, ning siis jälle vastupidi. Aare Pilve kunagi pakutud veinilähkri piibellik metafoor kõlab selle kirjeldamiseks väga tabavalt.

RUUM on Mihkelsoni luules samuti keskne probleem. Ühelt poolt kohtame enamikus luuletustes täiesti traditsioonilist lüürilist ebamäärast aegruumi, siis jällegi on me vastas Möbiuse leht, Kleini pudel või Escheri kujund: näiteks kehtestatakse ruum, mis on justkui lausuja sisemuses paiknev punkt, mis ühtlasi hõlmab kõiksust (umbes nagu maailmaloomine rahvalauludes), lõpp-punktiks võib olla hoopis algus. Nagu rohkelt käsitletud luuletuses:

valge kala ujub läbi metsa
pilv hääletus ookeanis
ma olen selle kala südames

Avavärsis hakatakse konkreetset pilti (valge kala ujub) järk-järgult hägustama, metafoorsus tugevneb esimese värsirea edenedes, kui tõstetakse horisontaalset telge (ujub läbi metsa). Seejärel luuakse kaks lugemisviisi: vertikaalset mõõdet edasi andev teine värsirida võib olla esimese ümberütlus (valge kala läbi metsa ujumas on sama, mis pilv hääletus ookeanis) või täiesti uus, vastandlik osutus. Viimases värsireas osutab lausuja iseendale selle kala südames: vaataja on ühtaegu nii tunnistaja kui ka pisikene detail läbi metsa ujuva metafoorse valge kala südamikus. Siin on mõne reaga loodud suisa kosmoloogiline mõõde!

Ühesõnaga, eri ruumipunktid võivad paikneda samas kohas, lõpp ja algus toimida sünonüümidena, ruumi/koha/paiga – Mihkelsoni luules on neid mõttetu eristada – kontuurid on ebamäärased. Enamgi veel, tuleb ette, et probleemiks on ruumi/koha/paiga, kus viibitakse, puudumine (nagu tetraeedri tsüklis). Eri ruumid põimuvad või sulanduvad üksteisesse, ruum on suletud, rusuv, ängistav: mina oleks just kui vangistatud avatud suletud ruumi, mistõttu tuleb tal käia iseendast väljas, vaatamas iseennast, kes on ruumi suletud. Inimese ja ruumi vaheline suhe ja nendevahelised piirid on tinglikud. Sageli kohtame hääbuvat mahajäetud ruumi, mida võib-olla enam polegi – Mihkelsoni luule on ehitatud allegoorilistele varemetele, võiks väita Krulli parafraseerides.

LIIKUMINE on Mihkelsoni luules keskne probleem. Ühelt poolt on Mihkelsoni luuletused staatilised, lausuja on passiivne, ent samal ajal on luuletused lakkamatus liikumises, voolavuses! Kõigepealt tekitab liikuvuse tagasiulatuv nihestatus: konkreetset pilti hakatakse teisendama, taaslooma. Milleski ei saa kindel olla, sest kohe mängitakse varasem ümber. Aga milles me üldse saame kummitava mineviku ahelates kindlad olla? Seda motiveerib omakorda vormiline liikumine. Siirdekasutus, lause- ja värsipiiride lahknevus: värsid ja laused liiguvad eri taktis. See muudab pidevalt varasemate värsside, lausete, fraaside tähendusvälju, tekitab hüpertähenduslikkust. Muide, tasub kuulata, kuidas Mihkelson ise oma luuletusi esitas, nimelt luges ta lauset, mitte värssi, s.t värsipiire deklameerides välja ei hääldanud.

Liikumise loogika on samuti paradoksaalne: liigutakse eikusagilt kuhugi, kus juba ollakse. Liikumine on paratamatu, aga raske, sest kogu Mihkelsoni luulet saadavad erisugused takistused, mis ei võimalda liikuda, liikumist jätkata. Liikumine, soov liikuda, liikuda edasi (s.t ka tagasi) on paratamatud, aga midagi on kusagil puudu. Või hoopis nõnda, nagu ühes luuletuses sõnastatakse: „Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida“. Puuduolev ongi sageli see, kust ja kuhu liigutakse.

3.

Mihkelsoni luule on lõppematus labürintlikus liikumises, ikka ja jälle kerkib esile ängistav aegruum ning mõistmise ja mõistetamatuse ainitine edasilükkamine. Siin ilmneb, et luule on puuduoleva ja nähtamatu meedium, mis näitab nähtamatut tegelikuna, kui kasutada üht luuleuurijatele nõnda armsat sõnastust.

Selline võiks olla Mihkelsoni luule raam, äärmused, mille piirides poeetiline aegruum toimub. Hoopis teine lugu on aga siis, kui kaasata lugemisse ka teadmised autorist, n-ö omaelulooline taustsüsteem. Sellega on muidugi jälle omamoodi häda. Näiteks hiljuti sattusin ühel lüürikakonverentsil tulisesse diskussiooni teemal, kas dokumentaalne/poliitiline lüüriline luule on võimalik või on tegu oksüümoroniga. Teisisõnu: dokumentaalset luulet esineb ju palju, aga kas selged faktuaalsed, n-ö tavategelikkusele osutused lõhuvad lüürilisust või mitte? Öeldakse ju ikka, et lüürika on seda poliitilisem, mida vähem on ta poliitiline.

Mihkelson ise on mitmel puhul avaldanud vastumeelsust oma tekstide omaeluloolises võtmes tõlgendamise suhtes. Osalt võiksid lugejad selle soovi n-ö sulgudesse võtta: mitmed Mihkelsoni luuletused kuuluvad just niisuguste sekka, mille puhul autori elulugu paneb ammendamatusele päitsed pähe, et ammendamatus saaks olla. Üks on aga kindel: lugedes luuletust autobiograafiliste faktiteadmise horisondilt, muutuvad täielikult luuletuse tähendusmustrid. Küsimus on niisiis, kuidas need kaks poolust (osutus ja eneseleosutus) teineteisega lepitada, ja seda nii, et kumbki ei lahustuks, vaid nad jõustaksid teineteist. Teisiti sõnastades: kuidas alal hoida ja võimendada ammendamatust, üldisust ka ülima konkreetsuse piires.

Vaadeldava luuletuse ja ka paljude teiste puhul ei ole mõistlik kõrvale heita seda, mida on hakatud nimetama Mihkelsoni arhelooks. Ilma selleta jääb ebamääraseks nii kodutu juut, kes polnudki juut, vaid kodutuse kujund, kui ka neljaselt käima peale jäämine ning isa ja ema sünnitamine. Luule Epner on arheloo võtnud lihtsalt kokku, kirjeldades romaani „Matsi põhi“: „Minategelane Mari Kask on metsavenna tütar. Nelja-aastaselt on ta koos vanematega põgenenud sünnikodust Kesk-Eestis. Tema vanemad lähevad metsa, kus isa, kes oli sõdinud Saksa armees, saab surma. Ema tuleb pärast seitset aastat metsast välja, kuid mahajäetud tütrega, keda on kasvatanud tädi, lähedust enam ei teki. Ema abiellub uuesti, esimest meest, jutustaja isa, süüdistab ta oma elu ärarikkumises.“

Nüüd on vaadeldav luuletus, mille ümber olen targu koperdades konnanud, saanud täiesti teistsugused kvaliteedid, paradoksaalsus lahtub, esile kerkivad selgepiirilised kujundid. Neljaseks saades lähevad vanemad metsa (rida 1). Pärast Nõukogude anneksiooni, taasiseseisvumise perioodil (rida 4 ja 5) hakkab lausuja minevikuga arveid õiendama, mõtestab ja sünnitab isa-kuju (rida 5 ja 6). Ema seitsmeaastane hilinemine võib osutada tema seitsmeaastasele metsas veedetud ajale või ka sellele, et isa oligi emast umbes sedapalju vanem. Aatest (kas isa aadetest ja/või poliitilisest õõvastavast paratamatusest) käima peale jäämine toob mineviku ja oleviku lausuja keha kaudu kokku. Isa teistkordne lahkumine saab samuti konkreetsema tähenduse (lahkumine metsa / surm 1953. aastal; tagasiulatuv vaimne kaotsiminek minale). Viimases lauses avaneb ema minapilt ja suhe minevikku, aga ennekõike lausuja suhe emasse (niidab vikatiga koduaeda). Konkreetsed piiripostid on tõlgendustööks maasse löödud, nüüd oleks paslik tööga pihta hakata ja lüüa labidas Mihkelsoni allegooria süvakihtidesse. Aga piirdugem seekordses suitsunurgas vaid ettevalmistustöödega.

Tooksin hoopis veel ühe näite faktuaalse materjali viljakusest. Üks selgelt metsavendlusega seotud luuletus algab värssidest „Meid oli üks tüdruk Me rääkisime / isekeskis väga palju“ ja lõpeb värsiga „Alles hiljem mõistsin et ma elan ainsuses“. Selle vahele jäävad osutused asjaolule, et MEIE teadis vanemate asukohast, „Meil puudus kasvatus nii üteldi / Me kedagi ei andnud üles“. Luuletuse vältel leiab aset liikumine mitmuse esimesest isikust ainsuse esimesele isikule. Küsimus on mina paljususes. Nagu Merilai on proosatekstide kohta sõnastanud: ise on polüfooniline konglomeraat, aset leiab subjekti mitmuslik jagunemine. Kui esialgu on tegu võrdlemisi avaralt (s.t lõputult) tõlgendatava luuletusega, mina kui niisuguse jagunemise ja kokkutoomisega, siis hoopis selgem situatsioon vaatab vastu, kui võtta arvesse Mihkelsoni elulugu. Kuulame autori enda vastust intervjuus Merle Karusoole: „Minu enesetunne oli kahekordne, sest ma teadsin, mis ma olen enda ees ja mida ma olen üldiselt. Suurim kiitus, mis ma sain, oli see, kui klassi poisid ütlesid, et komsomolis on igasuguseid inimesi, aga Ene on üks või kaks protsenti, kes võtab asja tõsiselt. Ja see oli kiitus oma käitumise eest, millest ma teadsin, et noh, teie, vennikesed ei aima, aga te ei tea, kui hästi te mind kiidate. Ma olin ülimalt rahul endaga, teades, et mind kiidetakse välise pildi eest. Asja eest, mida ma tahtsin ihust ja hingest pakkuda.“ Säärane lausuja lõhestumine on teemaks paljudes luuletustes. Vahest kõige jõulisemalt esikkogus ilmunud tekstis, kus mina vaatab end kaduviku tagant: ilmneb suisa paranoiline vajadus paljususe küsimus lahendada, lausuja rõhutab iseendale, et just tema on kaduviku taga, ja seejärel, et ka teine võib olla mina.

4.

Kaks asja veel.

Esiteks. Erinevalt Mihkelsoni proosast leidub põhjalikke ja tema poeetikat sügavuti avavaid käsitlusi luulest väga vähe (peamiselt Hasso Krullilt ja Aare Pilvelt, samuti Arne Merilai siirdeuurimused). Pole ka mingi ime, sest – nagu öeldud – võib Mihkelsoni luule lugemine tekitada paraja peapöörituse, jääda painama, ajada ajukäärud krussi, raputada arusaama luulest/kunstist kui niisugusest. Retseptsioon näib olevat üksmeelel, et tema luule atmosfäär on painav ja ängistav, domineerib melanhoolia ja ahistav suletustunne, tekstid on fragmentaarsed. Ja mis kõige olulisem, ikka ja jälle osutatakse (nii Pilv, Krull kui ka Leo Luks), et Mihkelsoni luule on metonüümiline (tõsi, metonüümiat kui keerukat, ambivalentset ja vastuolulist kontseptsiooni mõistetakse neis käsitlusis erinevalt). Dokumentaalse kihistuse horisondilt ilmneb, et põhiolemuselt on Mihkelsoni luule metafoorne, koondub lõputult tähenduslike suurte sümbolite ümber, läbivalt kerkib fragmentaarsuse asemel esile sidusus, mis koosneb väga konkreetsetest visuaalsetest piltidest. See on aluspinnas, millest too metonüümilisus/allegoorilisus hakkab võrsuma (eks ole muidugi ka nii, et metafoorsus ja metonüümilisus ole sageli üldse lugemisstrateegilised küsimused ja et need kaks pole kunagi teineteisest lahus – metafoor kätkeb alati ka metonüümiat ning vastuoksa).

Teiseks. Sageli väidetakse, et Mihkelson on eesti luules eraldiseisev geenius, kelle looming paigutub kuidagi eraldi, puuduvad tuntavad kokkukõlad varasema ja ka hilisema luulega. Nii ongi, üldiselt. Ent kui mõelda ühele Mihkelsoni poeetika tuumale, täpsemalt nn Mihkelsoni sisesiirdele või tseugmasiirdele, nagu on Merilai seda nimetanud, siis näib nüüdisluule olevat harukordselt mihkelsonilik. Mis muu kui parataksis (või mesotseugma) ole viimaste aastate eesti luule üks kesksemaid võtteid. Iseloomustab see näiteks Jüri Kolgi, Tõnis Vilu, samuti näiteks Triin Paja viimaseid raamatuid. Aga see on juba avaram teema, mis nõuab põhjalikumat käsitlust. Ent mine tea, ehk aitab see Mihkelsoni luulel raputada senisest laiemat lugejaskonda.