siin see maja, ehitis, paik, hotell seisab keset linna, kahe tähtsa tänava nurgal ning kõik selge, tähtis, vajalik ja tavaline, kõik hämar, ebaoluline, iseäralik ja kahtlane toimub öös, sest öös on asju, öös on kõik võimalik; oleksin võinud tegelikult juba üleeile ära sõita, aga vihm oli siis juba alanud ja ma ei pääsenud enam hotellist välja; ka hotelli öös on kõik võimalik, alatasa sõidavad hotelli ette taksod, neist pudeneb inimesi, kuuldub kõnelusi ja hüüdeid erinevates keeltes, muusika mängib all vestibüülis, hotelli ammuli lõugade vahel, mängib pikkades koridorides, mängib tuhandes toas, mängib kõigi korruste baarides, juuksuri-, rätsepa- ja kingsepatöökodades, koristajate ruumides, ladudes, pesukodades, keskküttekeldrites, büroodes, ning siis tõuseb tuul ja algab vihm, kõlab lause ja laul, paugub püstol ja prožektor, ilmneb aja ja koha ühtsus, äng ja ilu, naiivsus ja nihilism, ilmub lõputu tinane vihm, anonüümne, kõle ja ootel labürint, milles võnguvad tangod, püssipaugud, punane valgus; tulija kaob hotelli nagu sipelgas pessa, nagu metsloom öösse; hotelli uksed on avatud päeval ja öösel, hotell on alati valmis meid vastu võtma; kuid kõigepealt: alguses oli muusika, siis saabus viimnepäev ja tõi küsimuse: kus toimub muusika? muusika, mis üleüleline, ime- ja eluline,  kõikehaarav keeris, südamessesulav laava, kõikjalolev salapärane stiihiline substants, koguv ja kiirgav kangas; ja vastus sai: ta on oleolelises kohas, kus kohtuvad sünnivalu, eluküsimus, surmapatt ja stiil, kus nad räägivad ja vaikivad, kus veereb igavene punane lõngakera, mis mässib ja köidab ühte selle vaimude tunni, piirab ja raamib ta selles maailmas või teises, vastus sai: hotell; saagu ta, ja ta sai; siis usuti ja küsiti, keerles suits, nii leidus ja sobitus kirjandusteos, nii ilmus via regia, nõnda iseeneslikult algas ja hargnes kummardus klassikule; autor on surnud, elagu ta! Üks neist, kes olnud me võlausaldajad, me võlg saab täide siin, kus toimub täna meie sügisball; sellega said ühte juhus ja vajadus, loomulik leidmine, jõujoonte jõudmine, kirgede kulg: kohtumispaigaks kuraditele ja kuningatele kasvas hotell; siin leiame kuldse kümnendi kirkad kaigud, koldsete aastate rajukaja, mis keelitab ja keevitab, kõdib kuulmekäiku, kõlab kõrvas, see mahajäänud ja ikka siinne ajastu, mis on meie graal, mis kerib, keerutab, erutab, toob kokku ja ülendab, kannab ja annab ikka veel, jätkuvasti, on lõpmata kuu nagu kustuv päike; ka brecht tuleb öhe; ning minevakevadise deemoni kustumatutes jälgedes eksleb siin nüüd mattias, kes armastab, ei armasta, peidab, sosistab, jookseb, meelitab, mõrvab, heitleb, vaagub, loobub, vingerdab, karjub, otsib ja mäsleb, revolver vabalt ja julgelt paremas käes, ja hotell kahel pool teed hoidis hinge kinni.