Nikolai Köstneri näol on tegemist praeguseks üsna unustatud, kuid omal ajal tähtsat rolli mänginud praktilise majandusmehe ja kodumaise kapitalismi ideoloogiga. Köstner (eluaastad 1889–1959) jõudis olla nii Tartu ülikooli statistika- ja majandusgeograafia professor kui ka kaasa lüüa 1927. aasta Eesti rahareformi teostamises. Ta osales poliitikas, pidas tähtsaid ametiposte valitsuse, aga ka Eesti Panga juures. Aastast 1941 töötas Köstner aga Egiptuse riigipangas, Kairos ta ka suri. Tegemist oli aktiivse publitsistiga, kelle tähelepanekud Eesti ja maailma majanduse kohta katavad ajaliselt ja geograafiliselt väga laia perioodi: kogumiku esimene tekst on avaldatud 1908. aastal Peterburis, viimane ilmunud aga 1958. aastal Stockholmi ajalehes Teataja. Ajakirjanduslikus töös kasutas ta pseudonüüme Homo Oeconomicus ja professor Simpleton.

Marxistist neoliberaaliks

Kui ühtede kaante vahele koondatakse tekste aastakümnete tagant, on paratamatu, et tänapäeva lugeja meelest tundub osa neist olevat aegunud. Väljapääsu pakub aga lugemise muutmine hermeneutiliseks protsessiks, mis nõuab muu hulgas süvenemist ka kirjutamisaegsesse konteksti. Raamatusse haaratud tekstid hõlmavad väga erinevaid teemasid ja vaatenurki. Kogumiku kõige mahukamas loos, milleks on Köstneri omaaegse kandidaadiväitekirja „Teo­orjuse langemine ja maaproletariaadi tekkimine Liivimaal“ (1915/1927) taastrükk, on käsitletud seda, kuidas pärisorjuse asemele astus mõisa ja talupoegade vaheline kaubanduslik-rahaline suhtlus. Köstner osutab, et talupoegade vabastamist ei tinginud mitte Venemaale ja Balti mõisnike pähe imbunud valgustuslikud ideed, mis pidasid pärisorjust halvaks või amoraalseks, vaid uued kapitalistlikud tootmissuhted, mis võimaldasid vabaks lastud eestlastest talupoegi paremini ekspluateerida kui feodalismiajal.

Mõtlemise varases faasis on Köstner marxismi mõju all: näiteks sisaldub kogumikus sellest perioodist pärinev poleemika Hans Pöögelmanniga teemal, kelle käsitlus marxismist on autentsem. Hiljem tuleb Köstner Marxi juurde tagasi, kuid alati kriitikuna. Köstneri akadeemiline ja publitsistlik tegevus oli hästi tuntud aga Nõukogude Eestis. Tartu Riikliku Ülikooli majandusteadlaste koostatud ja 1968. aastal ilmunud raamatus „Majandusliku mõtte põhijooni kodanlikus Eestis 1920–1940“ iseloomustatakse Köstneri vaadete muutumist tollases žargoonis järgmiselt: „N. Köstner oli enne Oktoobrirevolutsiooni seotud sotsiaaldemokraatliku liikumisega, liitus aga siis menševikega, hiljem läks üle kodanluse leeri. Köstneri esimesed tööd on kirjutatud progressiivsetelt seisukohtadelt. Neis läheneb ta majandusküsimustele materialistlikult. Kodanlikus Eestis oli Köstner 20-ndail aastail üks juhtivaid neoliberalismi esindajaid. Juba kodanliku Eesti algpäevil oli Köstner seisukohal, et Eesti lülitugu imperialistlikku maailmasüsteemi kui põllumajandusliku tooraine ja poolfabrikaatide tootja ning tööstuskaupade sissevedaja, sest mingit muud teed kodanlikul väikeriigil ei saa olla. Selline seisukoht taotles tegelikult Eesti majanduslikku allutamist kapitalistlikele suurriikidele.“¹

Marxismi kritiseerimine ei tähenda, et Köstner ise oleks olnud pime kapitalistliku röövmajanduse (ta kasutab sellist terminit) pahede suhtes ega tauniks neid. Näiteks selline tähelepanek: „Bušman peab enne, kui ta ühe šillingi tasku saab, Inglise riigipanka ühe šillingi ette sisse maksma. Kolooniate eelarve ülejäägid peavad saama deponeeritud Londonis. Kakaomüügi monopol maksab tootjale ainult umbes ühe kolmandiku maailmaturu hinnast, monopoli hiigelkasumid deponeeritakse Londonis“ (lk 331). Retooriliselt küsiksin: kuidas siis Inglismaa muidu oleks rikkaks saanud? Köstner nägi aga Inglise maailmariigi nõrgenemist ja kadumist, konkurentsis allajäämist USA tõusule. Autor osutab, et suure tõuke selleks andsid ka Teise maailmasõja soodsad tulemused. Kõige rohkem oma ajas on raamatus just professor Simpletoni nime all kirjutatud ja rohke irooniaga vürtsitatud tekstid. Nii mõnigi võrdlus sealt tuleb tänagi tuttav ette ja mõjub kõnekalt: näiteks demokraatiast ja parteidest kirjutades (1933) ütleb Simpleton: „On kahju tunnistada, et suurem osa Eesti parteidest ei ole juba ammu enam poliitilised parteid, vaid politiseerivad kambad ilma kindla juhita ja ilma katsetagi rahvast juhtida. Nad püüavad vaid lubaduste varal hääli, ilma et tihtipeale isegi teaksid, mida nad tahavad.“ Mitte just väga lihtsameelsed tähelepanekud.

Kapitalismi „loodusseadused“

Paljud tekstid kogumikus sunnivad otsima seoseid tänapäevaga ja mõjuvad teemapüstituselt aktuaalsena. Lühike, kuid lööv on näiteks „Kas on Eesti kapitalistlik riik?“ (1930). Siin uurib autor, kumma käes on rohkem varandusi Eesti Vabariigis, kas erakapitali või riigi käes. Köstner jõuab oma analüüsi tulemusel järeldusele, et „meie rahvamajandus on jõudnud oma arengus niisuguse punktini, kus teda võib iseloomustada ühesuguse õigusega kui poolkapitalistlikku või kui poolsotsialistlikku selle järgi, kuspool vaatleja ise asub“ (lk 178). Kui võrrelda tollast olukorda praegusega, siis pole kahtlustki, et ilmselgelt on rohkem varandust erakapitali käes, kuigi on kuulda ka mõningate parempoolsete poliitikute hääli, kes väidavad vastupidist ja nõuavad veel viimaste riigiettevõtete halastamatut müümist. Siinkohal võrdluseks üks detail, mis ka Köstneri raamatus: kui 1930. aastatel oli suur majanduslik tähtsus riiklikel pankadel, siis nüüd kuuluvad kõik kommertspangad (s.t kogu raharingluse rakendamine) välismaisele erakapitalile; Eesti Pank tegutseb Euroopa keskpanga kohaliku osakonnana, millel on üpris limiteeritud võimalused asukoha majanduse mõjutamiseks. Tuumakas küsimus on ka „Kas on Eesti iseseisvus majanduslikult põhjendatud?“ (1928), millele Köstner andis omas ajas vastuse, et olevat põhjendatud küll, kuna „riigi sisemine valitsemine maksab väikeriigis võrdlemisi vähem kui suurriigis“. Milline on vastus sellele küsimisele praegu, kui mõelda kas või hiljutistele vaata et lõpututele debattidele „riigireformi“ üle? Ühtlasi osutas ta oma kirjutises globaalse majanduse järjest suuremale lõimumisele nii tollase Inglismaa kui USA näitel, pidades Eestit selles osas mahajäänud maaks. Tänapäeval võime selles osas ilmselt korrektuure teha, ega ilmaasjata räägita Eesti „väga avatud majandusest“. Sellel on loomulikult oma tugev varjukülg: majanduskriisid mõjuvad siin suurema resonantsiga, nagu lähiminevikust meenutada võime. Köstneri tekstide lugemisel paistab välja, et autor suhtub üldise sümpaatiaga rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimisse, taunides tollal levinud protektsionistlikku lähenemist, näiteks Eestiski 1930ndatel kehtestatud tollimakse, samuti eitades kohalikku korruptiivset ettevõtluse toetamist, kui riik doteeris teatud seltskondade ärihuve, millel polnud rahva vajadustega tema arvates suuremat pistmist. Köstneri arvates tuleks lasta kapitalismil toimida oma „loodusseaduste“ järgi, võimud peaksid hoiduma nendesse sekkumisest, sest selline asjade käik oleks ebaloomulik ning tagajärjed kokkuvõttes hukatuslikud. Selline lähenemine peegeldab autori lõplikku eemaldumist marxismist. Ütles ju Marx, et mingeid „kapitalismi loomulikke seadusi“ pole olemas, ja nimetas sellist mõttekäiku fetišistlikuks: „Ma näitasin seal muu hulgas, kui vähe on Proudhon tunginud teadusliku dialektika saladusse ja – teisest küljest – kui suurel määral ta jagab spekulatiivse filosoofia illusioone, kui ta, selle asemel, et „näha majanduslikes kategooriates ajalooliste, materiaalse tootmise teatavale arenemisastmele vastavate tootmissuhete teoreetilisi väljendusi“, muudab need absurdselt iidsest ajast eksisteerivaiks „igavesteks ideedeks“, ja kuidas ta säärasel kaudsel teel uuesti kodanliku majandusteaduse seisukohale tagasi jõuab.“² Köstneri ideoloogilist laialivalguvust näitab ka tema mõjutatus maltusiaanlikust lähenemisest. Nii uurib ta Kairos elades, kuidas aidata parandada ülerahvastatud ja vaeste maade olukorda. Köstner siin ülearu optimistlik ei ole: majanduslikud eritingimused, mis aitasid kunagi Euroopat, olid ainulaadsed ega kordu mujal. Artiklis „Ääremärkmeid „alaarenenud maade“ probleemist“ (1954) leiab ta, et ekspertide soovitatud industrialiseerimine on ainult pisike kõrvallahendus. Planeedi rahvastiku arv oleneb lihtsast ruumist: pole raske välja arvutada, et mõnesaja aasta pärast leidub maakera elanikele veel vaid „seisu platse“. Sellel probleemil polegi autori arvates majanduslikku lahendust, kuna probleem pole majanduslik, vaid demograafiline – seega peab ka lahendus olema demograafiline. Köstner ei usu inimkonna tarkusesse. Näiteks sedastab ta pessimistlikult, et sellest ajast alates, kui inimene jättis maha oma ürgelamu – kaljukoopa, on ta muutunud suurimaks destruktiivseks faktoriks looduses (lk 321).

Tuld Keynesi pihta!

Oma sõjas kõigi mitte-neoliberaalsete lähenemiste vastu võtab Köstner tõsiselt ette Inglise majandusteadlase John Maynard Keynesi teooriad, nendele on kogumikus pühendatud näiteks tekstid „Uued tähised majandusteaduses?“ (1939/1959) ja „Rahvusvaheline rahandusfond ja maailma rahandus“ (1948). Kuid siin on autori hoiak läbivalt eitav. Kuigi Köstner arvas, et Keynes on kirjutanud kokku küll märkimisväärse ja huvitava käsitluse, siis polevat sellega midagi peale hakata, ammugi mitte sellises väikeriigis nagu Eesti. Köstneri arvates räägib Keynesi suu läbi vaid teoretiseeriv, osav börsispekulant, kelle teoorias puudub täiesti produktiivse töö mõiste ning kes alandab töölise töölooma tasemele. Köstneri arvates on Keynes nende majandusteadlaste hulgas, kes „liibitsesid sotsialismi ümber (nagu see omane kapitalismi epigoonile) ja pidasid Inglise töölisliikumist ja selle juhte nii juhmideks, et oma rahateooriaid rajada eeldusele, nagu oleks võimalik töölisklassi tema elatustaseme suhtes rahanduspoliitiliste kriukatega petta!“ (lk 274). Keynesi materdamine on üks Köstneri kirjutiste järjepidevamaid juhtmotiive.

Ta iseloomustab oma kriitika objektiks olevat teooriat kui ogarust, mis on korraldanud „planetaarses ulatuses massihullustuse“. 1957. aastal – veel veidi enne elu lõppu, on autor kirjutanud näiteks artikli pealkirjaga „Keynesism taganemas“, milles hõõrub käsi, et lõpuks „valeprohvet“ paljastatakse. Keynesi teooria nõrkuse võtab Köstner kokku järgmiselt: „Kraanide abil majandust arendada ei saa, kui substants puudub. Trükitud paberi varal ei saa ei paisusid ehitada, terasevalu vabrikuid püstitada ega raudteevõrku arendada. Keegi peab ju trükitud paberi vastu loobuma reaalväärtustest, olgu see kuld, valuuta, tööjõud või põllumajandussaadused“ (lk 336).

Raha ohjeldamatule juurdetrükkimisele peab paratamatult järgnema devalvatsioon ehk raha väärtuse ametlik vähendamine. Pärast devalvatsiooni võib valitsus aga oma senist poliitikat jätkata – kuni järgmise devalvatsioonini. Köstneri meelest sobivat keinsistlik lähenemine üsna hästi aga India kommunistidele: „Kommunistidele olid lahtised kraanid üheks tähtsamaks vahendiks plaani täitmisel – mida rahvalt ei suudetud välja pigistada sunnitöö ja maksude varal, see sulatati välja rahaväärtuse sihikindla langetamise teel. Riik eksproprieeris sel viisil mitte üksi hoiused, vaid surus palgad alla ja sundis rahvast oma viimast varandust ohverdama, et elu sees hoida“ (lk 335). Sellised järeldused siis!

Marxi ja Keynesi teooria võib samastada ainult võhik, kelleks autorit kuidagi pidada ei saa. Tõenäoliselt nii sõnastades tundis Köstner end pagulasena, kes tahtis leida teistele omasugustele 1957. aastal kirjutades mõne väga ekstreemse võrdluse, ning mis see selle auditooriumi jaoks muud olla võiski, kui ülimalt utreeritud võrdlus kommunismiga. Kuid vastupidiselt Köstneri eitusele ja hoiatusele sai keinsism oluliseks pärast Teist maailmasõda ka mujal kui Inglismaal. Alles 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul toimusid kapitalismi sotsiaal-majanduslikes tingimustes põhjalikud muutused, kui vallandusid tooraine-, valuuta-, finants- ja tsükliline kriis ning süvenes inflatsioon. Keinsistlikud tsüklivastased standardsed skeemid varisesid kokku ning selgus, et tema doktriin, mis näeb ette majanduse riiklik-monopolistlikku reguleerimist stimuleerimisega riigieelarve defitsiidi abil, ei pea üldse paika.³ Selle teooria asendas monetarism. Kuid isegi 2007. ja 2008. aasta finantskriisi järel usutakse, et praeguses keskkonnas on järjest tähtsamad rahandusministrid ja fiskaalpoliitika ehk taas on kordumas keinsism nagu 1950-1960ndatel.⁴

Rahapressid tööle!

Üks märksõna, millele Köstner oma ajastu inimesena palju tähelepanu osutab, on kuld. Näiteks artikkel „Meie rahareformi ootel“ (1925) räägib kullastandardi ja paberraha emissiooni protsessist Inglismaal. Kuigi Köstner ei näinud otseselt ette kullastandardist loobumist, ei välistanud ta siiski selle toimumist tulevikus. Köstner ei näinud ega saanudki ette näha Keynesi teooriate asemele tulnud monetarismi võidukäiku – poliitikat, mida hakkasid viljelema Thatcher ja Reagan ning mida asus kopeerima Eestis ka Laari valitsus. Monetarismi eestkõnelejad väitsid, et neil on trükipressi võtmed ja nad ei karda raha juurde trükkida. Nüüd teame, et ühes kullastandardi kadumise ja massilise rahatrükkimisega on tekitatud kolossaalsete mõõtudega võlamull.

Konsultatsioonifirma McKinsey hinnangul on rahvusvaheline võlg 199 triljonit dollarit ehk 286 protsenti globaalsest sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Maailm võlastub kiiremini, kui kasvab majandus.⁵ 1913. aastaga võrreldes on USA dollar väärt vaid paar senti. Seega võiksime tagantjärele tarkadena Köstnerile vastu väita, et pole see keinsism nii hull midagi, on karmimaidki voole.

Kuigi teose pealkirjaks on pandud ambitsioonikas loosung, mis lubab arvata, et kogumik on mõeldud käsiraamatuks praegusele otsustajale ja sisaldab retsepte valitsuse ning parlamendi liikmele, mida teha, et vältida majanduskriisi kordumist, siis päris nii see ei ole. Küll aga on see raamat huvitav lugemine inimesele, kellele läheb korda maailmamajanduse ja ka Eesti majandusliku mõtte ajalugu. Vanadest tekstidest arusaamiseks tuleb aga palju kodutööd teha, otsida, uurida ja võrrelda autorite seisukohti. Kuid asi on pingutamist väärt, siit võib nii mõndagi uut teada saada.

1 V. Krinal, L. Loone ja I. Soidra, Majandusliku mõtte põhijooni kodanlikus Eestis 1920–1940. Eesti Raamat, 1968, lk 43–44.

2 K. Marx, F. Engels, Valitud kirjad. Eesti Raamat, 1977; Karl Marx Johann Baptiste Schweitzerile, 24. I 1865, lk 157–158.

3 Poliitiline ökonoomia, leksikon. Eesti Raamat, 1985, märksõna „keinslus“, lk 88.

4 Anatole Kaletsky. The takeaway from six years of economic troubles? Keynes was right. Reuters, 31. X 2014, http://blogs.reuters.com/anatole-kaletsky/2014/10/31/the-takeaway-from-six-years-of-economic-troubles-keynes-was-right/

5 Richard Dobbs, Susan Lund, Jonathan Woetzel, Mina Mutafchieva, Debt and (not much) deleveraging. Report. McKinley Global Institute, 2015, http://www.mckinsey.com/insights/economic_studies/debt_and_not_much_deleveraging