Nüüd on need suured muutused jõudnud eesti viiulimängudeni. Professor Endel Lippus on lahkunud, meie, tema kolleegid, oleme vaesed. Me ei kujutagi enam hästi ette, et ajal, mil Endel Lippus õppis Tallinna konservatooriumis (1940–1951), oli ta selles ajavahemikus seitsmes viiuli eriala lõpetaja. Millises seisus olid siis meie sümfooniaorkestrid, kui arvesse võtta veel sõtta jäänud, sõja eest põgenenud ja külmale maale saadetud muusikuid. Endel Lippus hakkas eesti viiulimängijate ridu taastama ning seejärel täiendama 1945. aastast ja tegi seda aktiivselt – kuni tervis lubas – viimase ajani. Kas me oskame hinnata, mida tähendab 60 aastat viiulipedagoogi staaži? See, et meil on praegu Eestis kaks sajaliikmelist orkestrit ehk ERSO ja rahvusooperi orkester ning veel Vanemuise sümfooniaorkester ja linnaorkester Pärnus ja Narvas, peale selle kahe sümfooniaorkestri jagu keelpillimängijaid tööl välismaal – see on nii või teisiti professor Endel Lippuse kõrgprofessionaalne elutöö. Kas oskame seda hinnata vääriliselt?

Endel Lippus oli osaline eesti keelpillikvarteti žanri sünnis ja arendas seda Eestis, talle oli see musitseerimisviis lihtsalt püha üritus. Kadrioru lossi saali seinal peaks olema kuldtahvel Endal Lippuse nimega, kes saali avastas ja mängis sisse selle kui kvartetile loodud barokksaali, mida me nüüd juba ammu ekspluateerime harjumuslikult.

Endel Lippus oli väärikas isiksus, kellel pidid kodust kaasas olema kindlad teadmised, mis hea ja mis halb. Viimase sõja ajal oli Endel Lippus 15–19aastane, seejärel tulid mitte vähem inimloomust muserdanud sõjajärgsed aastad. Kui palju noori mehi sai tollal hukka füüsiliselt, aga kui paljud veel väärastusid vaimult. Endel oli meile, kolleegidele, väärikuse ja vaimsuse eeskuju nii oma professionaalsete oskuste ja informeeritusega kui isiksusega. Ja tema isiksus oli ja on kordumatu. Ta on kindlasti üks neid legendaarseid professoreid, kellest räägitakse kaua-kaua ja ilma kelleta ei saa ükski kõrgkool ennast päriselt väärikaks lugedagi.

Professor Lippus rajas vägeva vundamendi eesti viiulimängudele ja sellel interpretatsioonikunsti harul on, millele edaspidi tugineda. Lippuse väärikuse üheks oluliseks tunnuseks oli tema oskus mitte teha tühje sõnu, veel parem oli mahutada oma täpne mõtte ladinakeelsesse sententsi. Üks nendest, mida ta ikka ja jälle vajalikul puhul kordas, oli: ars longa, vita brevis. Ka pikk ja tegudega kaunistatud elu on lühike, aga Sinu looming on aegumatu.

„Me pole nii vaesed, kui püütakse väita, ehkki meie rikkus ei ole selline, mida kaalutakse ja mõõdetakse,” kirjutas Endel Lippus. Me oleme rikkad Sinu tegude võrra.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Eesti Vabariigi Haridus- ja

Teadusministeerium

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Eesti Keelpilliõpetajate Ühing

Eesti Interpreetide Liit