28. novembril lahkus meie seast skulptor, Eesti Kunstnike Liidu auliige Endel-Eduard Taniloo.
Kas peentisleri pojast oleks võinud saada hea algkooli õpetaja? Seda ametit võinuks 20aastasena Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud Endel Taniloo pidada. Kunstniku juurte tõttu on seda raske öelda. Ilmselt oli tal siiski suurem soodumus lahendada mahulisi vormiküsimusi. Keerulistel aastatel ei päästnud teda kahjuks ka Tartu Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste (endine Kõrgem Kunstikool Pallas) üliõpilase staatus. Saksa okupatsiooniarmee lühike teenistus 1944. aastal päädis siiski vaid ligi pooleteiseaastase sõjavangi-karistusega kaugel Siberis. Pole kindel, kas need katsumusaastad kindlustasid talle pika eluea, mõõdukad elukombed, pidev skulptoritöö ja lahke loomus aga küll.
Õpingud Tartu Kunstiinstituudis Johannes Hirve ja Martin Saksa käe all lõppesid juba Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis välja antud diplomiga, aga siiski veel Tartus. Praeguseni leiab tema diplomitöö, naiskorvpalluri skulptuuri 1940ndate ja 1950ndate aastate kunsti näitustelt. Jääb vaid oletada, missugune oleks tema õpitulemus olnud Anton Starkopfi käe all, kui too poleks Taniloo õpingute ajal töötanud Moskvas. Endel Taniloo biograafia on üsna haruldane, sest ta sündis, elas, õppis ja tegutses ainult Tartus. Taniloo isakodus avatud isikumuuseumis Tartus Jakobi tänaval saab tema mahukast loomingust ülevaate.
1950ndate Tartus tegutses kümmekond professionaalset skulptorit – konkurents oli üsna karm. Võib ju öelda, et noor Taniloo tegi palju tellitud monumente, kuid enamik vabakutselisi kunstnikke on sellisel moel elatist teeninud, ka riigikorra vahetudes. Taniloo loomingus on tuhatkond taiest, kusjuures monumentide ja hauatähiste kõrval väga palju vabaplastikat. Mõnigi suurteos, nagu näiteks Kuressaarde püstitatud monument Saaremaa ülestõusu kangelastele, on teisaldatud.
Endel Taniloo läks kaasa mitmete uuendustega. Sotsialistlikule realismile järgnes tema loomingus monumentaalne brutalism, seejärel pehmem, voolitud käsimodelleeringu jälgedega vorm, siis installatiivsed kompositsioonid 1990ndatel. Materjali, milles ta poleks katsetanud, on raske leida: palju graniiti, aga ka dolomiiti, šamotti, kunstkivi, pronksi, puitu, vaske jne.
Suuresti tundmatu on Taniloo pedagoogitöö Tartu Kunstikoolis ning mõnda aega ka Tartu ülikooli kunstiteaduskonnas. Temalt õpetust saanud skulptorite ja kiviraidurite arv on väga suur. Diplomaadioskused saatsid Tanilood administratiivtöös Tartu kunstiorganisatsioonides. Ei puudunud ka põlvkondade ja arusaamiste vastuolu, näiteks 1980ndate algul nooremate, Tartu ülikooli kunstikabinetiga seotud kunstnikega. Sellele vaatamata suutis ta ikka konfliktidest välja tulla ja lükata taas käima elu Tartu Kunstnike Majas (nüüd Tartu Kunstimaja). Tähelepaneliku ja kogenud erialatundjana oli ta viimase ajani hinnatud nõuandja žüriides ja komisjonides. Ta osales ka rahvuslike seltside ja uute organisatsioonide taasloomisel ning korporatsiooni Revelia tegemistes.
Endel Taniloo loometeed tähistab üle 30 isikunäituse ning pidev esinemine ülevaatenäitustel. Loodetavasti korraldatakse tema retrospektiivnäitus ja koostatakse korralik monograafia. Tema vanavara kogumiskirest on saanud täiendust Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Linnamuuseumi jt kogud.
Endel Taniloo boheemlaslik lokiline blond juus ei tervita meid enam Tartu tänavail, kuid tema kunstist läbi imbunud perekonnas kasvasid ka lastest kunstiinimesed – poeg Urmasest organist ja tütar Airikesest skulptor –, kes jätkavad isa tööd.
Avaldame sügavat kaastunnet omastele, kolleegidele ja kunstisõpradele.
Endel-Eduard Taniloo ärasaatmine laupäeval, 7. XII kell 12 Tartu Peetri kirikus.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kultuuriministeerium
Eesti Kujurite Ühendus
Tartu Kunstimuuseum
Korporatsioon Revelia
Tartu Kunstnike Liit
