Eesti muusika infokeskus (EMIK) kuulutas aasta alguses tellijatele avatuks oma käsikirjade digiarhiivi. See otsus sündis hoolikalt läbi mõeldud kokkuleppe alusel ja koostöös EMIKi hea koostööpartneri Eesti muusikafondiga, mille käsikirju on EMIK digiteerinud alates 2017. aastast.
Mis on Eesti muusikafond?
Muusikafond asutati 1945. aastal NSV Liidu muusikafondi Eesti vabariikliku osakonnana ning see tegutses heliteoste arhiiv-raamatukogu ja kirjastajana. Enam kui 45 aasta jooksul koondus eesti heliloojate looming sundeksemplaridena kahte kohta: originaalpartituurid anti teatri- ja muusikamuuseumi, nii uudisteoste kui ka vanemate teoste käsikirjalised koopiad ja orkestripartiid aga muusikafondi, kust interpreedid said esitusmaterjali laenata. Heliloojate maja toakesse korjus ligi tuhat kausta heliteostega, mille loomisaeg ulatub XIX sajandi lõpust selle sajandi alguseni. Käsikirjakogu lõplik maht ja sisu on veel praegugi täpsustamata, kuid oletuslikult sisaldab see tuhandeid teoseid kogumahus umbes 300 000 lehekülge. Selles väärtuslikus kogus on esindatud ligi 200 enam või vähem tuntud eesti heliloojat, sealhulgas suurkujud Rudolf Tobias, Cyrillus Kreek, Eduard Tubin, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Raimo Kangro jpt.
1991. aastal sai nõukogude muusikafondist SA Eesti Muusikafond. Samal aastal asutati 1932. aasta organisatsiooni õigusjärglasena Eesti Autorite Ühing, 1992. aastal võeti vastu Eesti autoriõiguse seadus ja Eesti taasühines Berni kunsti- ja kirjandusteoste kaitse konventsiooniga. Heliloomingu õiguslik mänguruum muutus, kuid teadlikkus selle kohta ei tulnud päevapealt. Veel hiljuti puudus EMFi käsikirjakogu kohta avalik teave ja reguleerimata oli ka selle kasutuskord. Aastakümneid kasutuses olnud käsikirjad on aegade jooksul kahjustusi saanud, märkimisväärne hulk on ka kaotsi läinud. Kuna suur osa käsikirjadest ei ole trükki jõudnud, siis on ka praegu käsikirjast mängimine sageli ainus võimalus. Nii on muusikafondi käsikirjade kogu endiselt interpreetide huviorbiidis.
Et muusikud ei kobaks pimeduses
Kuna EMIKu töös põrkuvad esitajate huvid ning muusikapärandi kaitsmatus ja suletus, tuli leida lahendus. 2014. aastal käivitas EMIK koostöös muusikafondi, teatri- ja muusikamuuseumi ning muusika- ja teatriakadeemiaga käsikirjade andmebaasi. Selle eesmärk oli koguda kokku ning teha interpreetidele ja muusikauurijatele kättesaadavaks esmavajalik süsteemne teave käsikirjade kohta: teose autor, pealkiri, koosseis, käsikirja liik, maht, seisund, terviklikkus, loomisaeg, käsikirja asukoht jm tunnused. Andmebaas sai eesti- ja ingliskeelne ning on avatud ka rahvusvaheliseks kasutuseks.
Töö andmebaasi sisuga täitmiseks on kestnud kuus pingelist aastat. Kõigepealt jõudsid sinna muusikamuuseumi (tolleks hetkeks inventeeritud) käsikirjade andmed. Viimastel aastatel on EMIK muusikafondi käsikirjade andmestikku sisestanud. Praeguseks on andmebaasis kirjeldatud üle 26 000 Eesti teatri- ja muusikamuuseumi, Eesti muusikafondi ja ka EMIKi käsikirja. 2017. aasta lõpus alustas EMIK ka muusikafondi käsikirjade digiteerimist ja praeguseks on skaneeritud ligi 100 000 lehekülge 98 autorilt. Hiljuti tuli sellele tänuväärne lisa – umbes 120 000 esimest korda skaneeritud lehekülge, mis valmisid digikultuuri aasta raames rahvusraamatukogu digiteerimiskeskuses. Praegu hõlmab EMIKi digitaalne noodikogu ligi 220 000 lehekülge. Töö andmesisestuse ja digiteerimisega kestab.
Mida peaks teadma käsikirja tellija?
Esimene soovitus on heita pilk EMIKi käsikirjade andmebaasi, mille otsingusüsteem võimaldab leida käsikirju väga mitmesuguste tunnuste alusel alustades autorist, pealkirjast, žanrist ja koosseisust ning lõpetades asukoha või loomisaastaga. Linke käsikirjade juurde sisaldavad ka heliloojate teosenimekirjad.
Teiseks on tähtis teada, et käsikirju vahendades järgib EMIK autoriõigustega seotud kasutus- ja levituspiiranguid. Seda eesmärki teenib ka tellijaga sõlmitav kasutusleping. Käsikirjakoopiate väljaandmisel kehtivad lihtsad reeglid. Esimene reegel: kirjastatud või kirjastamata teoste käsikirju, mille autori surmast on möödunud vähemalt 70 aastat, saab EMIK väljastada piiranguteta. Teine reegel: kirjastatud teose käsikirju teose ettekandeks kasutada ei saa ja nooti tuleb küsida kirjastajalt. Vajaduse korral aitab EMIK kirjastaja ka üles leida. Kolmas reegel: kirjastamata teose käsikirjade digikoopiaid annab EMIK välja üksnes autori või pärija(te) loal. Kui autor või pärija on huvitatud teose ettekandest (enamasti on ja valdavalt isegi rõõmuga!), siis ei ole selle loa saamine probleem, aga arvestada tuleb ka keeldumisega. Lõpuks: kirjastaja või autori/pärija loal on käsikirjad EMIKi digiarhiivis kättesaadavad muusikauurijatele ja muusikutele uurimiseks või esialgseks tutvumiseks. Sellise lahke loa on meile andnud näiteks suurim eesti muusika kirjastaja – saksa kirjastus Edition 49. Ja kõige lõpuks: mis tahes küsimuste korral aitab EMIK leida õiged vastused ja parima võimaliku lahenduse.
Käsikirjad ja ideaalmaastik
Miks on käsikirjade teema oluline? Esiteks, tegemist on väärtusliku kultuuripärandiga ja infokeskuse jaoks ka otsese infoallikaga. Digiteerituna on see varandus nüüd säilitatud ja kaitstud. Teiseks, avalik andmebaas koos digiteeritud käsikirjakogu ja korrektse kasutuskorraga loovad eeldused, et peidus olev osa eesti muusikast jõuaks kontserdilavale ja muusikauurijate lauale.
Aga see kõik ei ole ammendav. Läbi aegade loodud muusikateoste käsikirjad asetsevad laialipillatuna eri asukohtades – peale teatri- ja muusikamuuseumi veel rahvusraamatukogus, teistes muuseumides ja arhiivides ning ka eraisikute, pärijate ja tegevmuusikute käes. Muuseumides ja arhiivides säilitatavate käsikirjade kohta leidub infot vastavates infosüsteemides (MUIS, ESTER, arhiivide otsingusüsteemid), kuid märkimisväärne osa säilikutest ei ole arvele võetud ega avalikult kirjeldatud. Eraisikute käes olevate käsikirjade kohta puudub igasugune info. Seepärast kutsun üles kõiki muusikuid: kui teie lauasahtlisse on ununenud mõni käsikiri, siis oleks tänuväärne sellest teada anda. Nii saaks selle EMIKi andmebaasi lisada, koopiana salvestada ja ka õigusliku staatuse välja selgitada. Oleks ideaalne, kui enamik käsikirjadest oleks EMIKi andmebaasis kirjeldatud ja ka digiteeritud. Nii tekiks eesti muusikast tervikpilt ja avarduks repertuaarivalik. Hea tahtmise korral ja institutsioonide koostöös oleks see võimalik.
Aga ka käsikiri on ainult käsikiri. Interpreet tahab mängida toimetatud ja trükitud partituurist. EMIKi tähelepanu keskmes on eesti nüüdismuusika – teeme kõik, et see oleks kättesaadav meil ja kogu maailmas. EMIKi veebipoes on saadaval ligi 1400 nüüdismuusika teost. Mõttelises lauasahtlis on ülevaade kirjastamata klassikast, millest tehtud hoolikas valik väärib kuldvaramu sarja. Kindlasti ei pea trükki jõudma kogu klassikapärand, kuid on häbiväärne ja seletamatu, et kirjastamata on hulk olulisi teoseid. EMIKilt on kohe ilmumas Artur Lemba sümfoonia nr 1 (1908), mida toimetati peaaegu aasta. Võttis „ainult“ 113 aastat, et eesti esimene sümfoonia partituuriks saaks, kuigi Neeme Järvi juhatusel on see jõudnud heliplaadile ja selle vastu tuntakse huvi mujal maailmas. Kultuuriministeeriumi volitusel on EMIK välja andnud Lemba kammerteoseid ja klaverikontserdi nr 1, omal algatusel ka hilisemast ajast pärit eesti muusika pärli – Ester Mägi sümfoonia (1968). Kirjastamist väärivaid teoseid kaugemast ja lähemast minevikust on küll ja veel. Kellel oleks jõudu seda teha, ei tea, sest käsikirja toimetamine ja trükkimine nõuab raha ja vaimuenergiat. Ometi, kui tuua paralleel kirjandusega, siis on ju kujuteldamatu, et seni oleks raamatuks saamata mõni August Kitzbergi, A. H. Tammsaare, August Gailiti või mõne teise klassiku teos. Muusika puhul on see millegipärast kurb reegel.