Filmi ei saa nimetada ühiskonnakriitiliseks, sest ega ühiskond pole süüdi, et üks naine on „sterva”, nagu vene keeles tema kohta öeldakse. Ja kuigi kogu keskkond ja osaliste keel on ehedalt venelik, ilma igasuguse klantsita, pole see ju ka mingi eripärane „vene realism”,  kui laps armastab oma ema, aga emale on ta mõttetuks takistuseks. Kus seda ei juhtuks? Kus ei elata vaeselt? Kus poleks jälki vastikut ema? „Hundikutsika” ema karjub oma moto ka filmis välja: „Я молодая, бл…, я жить хочу, бл…, жить, жить, жить, бл…!”. Ekstra huvitav ja sügavalt liigutav on filmi sisse põimitud haru tüdrukukese sõprusest surnud poisiga. Tüdruk hakkab käima kohalikul surnuaial ja leiab seal värske haua, kuhu  on maetud temavanune uppunud poisike – õigeusklikel ju kombeks pilt hauakivile panna. See väike kõrvalepõige ehk sõprust igatseva tüdruku sõprus surnud poisiga on jälle väga mõjuv. Vassili Sigarjov on väga andekas inimene. „Kammerlik” kõlab suupärasemalt teatri või muusika puhul, aga seda sõna võib julgelt kasutada ka „Hundikutsika” kohta. Stsenarist ja režissöör Vassili Sigarjov on Venemaal küll tuntud nimi teatriringkondades, aga „Hundikutsikas”  on tema esimene täispikk mängufilm. Tont teab, kuidas tal see lavalt võtteplatsile üleminek õnnestunud oleks, kui tal poleks kõrval olnud operaator Aleksei Arsentjevit. Jäägu kaameramehe töö täpsem hindamine asjatundja hooleks, aga ka profaanile jääb silma hulk põnevaid rakursse ja iseäralikke kaadreid.

Film kandideeris 2009. aasta Vene tähtsaimale filmiauhinnale Nika, aga lõpuks sai selle tiivulise kuldse kuju vaid operaator  Arsentjev. Režissöör Sigarjov jäi aasta parima uustulnuka konkurentsis alla teisele vene filmis tähelepanu äratanud debütandile Pavel Bardinile („Rossija ’88”). Ema mänginud Jana Trojanova on tema kaasa ja eks nad kahe peale selle filmi stsenaariumi olevatki välja mõelnud. Mõlemad on pärit Jekaterinburgist, seega Venemaa mõttes ikka nagu provintsist. Vaadake seda filmi, emadus pole indulgents, mis annab eetilisel trepil automaatselt  pool korrust kõrgema koha. Ja ega need „Hundikutsika” tegelased meie tõsielust kuigi kaugel pesitse. Näiteks võib lugeda linnalehest Pealinn: „Lastekaitse tõi hiljuti meie juurde üheksa-aastase tüdruku, kes oli üritanud oma „sügavasse unne” jäänud ema äratada,” räägib Tallinna turvakeskuse psühholoog Tiina Simson. „Tüdruku kohustuseks oli igal hommikul ema üles ajada ja kontrollida, et ta ikka tööle läheks. Sel hommikul  ei tahtnud ema kuidagi ärgata ja laps läks naabritelt abi paluma. Selgus, et emal oli üledoos, ja talle kutsuti kiirabi. Arstid suutsid sel korral tema elu päästa. Kui palusin tütrel ema iseloomustada, siis rääkis ta emast ainult head ja muretses, kuidas too tööle jõuab.”