„Me peame Kevinist rääkima” põhineb Lionel Shriveri (tõelise nimega Margaret Ann) samanimelisel romaanil, mis on 2008. aastal ilmunud ka eesti keeles. Tegu on traagilise looga emast, kes vaatab tagasi oma kohutavaks muutunud elule. Nimelt saab tema pojast Kevinist teismeline koolimõrvar, kes tapab külmavereliselt hulga koolikaaslasi ja mitte ainult. Süü- ja leinakoorma all kokku vajuv kunagi nii edukas Eva hakkab oma kildudeks purunenud elu uuesti kokku kleepima. Kuidas sellest kunagi nii hästi istuvast elukleidist on lõpuks järel vaid närused räbalad. Mis läks ometi nii valesti, et pojast sai mõrvar? Kui palju on süüdi ema, kes oma poega piisavalt ei armastanud ega kasvatanud? Kuidas sai selline jõle kuritöö sündida? Romaani ja hiljem ka filmi käivitajaks on olnud mitmed esmajoones just Ameerika Ühendriikides toimunud koolitapmised. Kuulsaimad on vist 20. aprillil 1999 Colorados asuva Columbine’i keskkooli tapatalgud, kui kaks koolipoissi avasid oma kaasõpilaste pihta tule ja tapsid 13 kaaslast. Eks olnud see sündmus ju ka kõmulise dokumentalisti Michael Moore’i filmi „Relvastatud Ameerika” („Bowling For Columbine”) aluseks ja käivitajaks. Ka Kevini ning tema ema vahel on see tapmine jutuks. Kust tuleb teismelisse selline kohutav vihkamine? Ei ole sellele ka Kevini-filmis ühest vastust.

„Jelena” peategelane on samuti ema, kes muretseb oma poja pärast. Lihtne naine Jelena on abiellunud jõuka, aga jõhkra ning ülbe rikkuri Vladimiriga. Mees annab naisele raha, mille naine omakorda annab edasi oma luuserist pojale, kes ei suudaks muidu oma naist ja kahte last üleval pidada. Siis satub Vladimir südamega haiglasse ning leiab jälle oma ellu boheemlasest tütre, kellega tal vahepeal olid suhted hääbunud. Rikas mees otsustab teha ümber oma testamendi, jätta naine koos tolle pojaga mängust välja ja pärandada kogu oma varandus tütrele. Meeleheitel naine läheb välja tapmisele, et õigel ajal raha kätte saada ja oma poega edasi elatada. Ei ole selles filmis kangelasi, pigem üks ports ebameeldivaid inimesi, kellest kellelegi ei tahaks kaasa elada. Filmis „Me peame Kevinist rääkima” on pigem üks keskne tegelane, kelle teod ületavad tavalise inimese mõistmisläve. Vaid ta ema püüab poega ikkagi mõista. Ja selle valguses ka iseennast.

Ka filmide režissööride vahel võib tõmmata tugevaid paralleele. Nii Lynne Ramsay kui ka Andrei Zvjagintsev ei ole hiilanud suure produktiivsusega. Venelane tuli, nägi ja võitis 2003. aastal filmiga „Tagasitulek” („Vozvraštšenije”), mis äratas ka PÖFFi publiku positiivset tähelepanu. Ramsay aga sai kuulsaks 1999. aastal filmiga „Rotipüüdja” („Ratcatcher”), mis rändas edukalt mööda maailma festivale. Mõlemad režissöörid on vahepeal teinud veel ühe täispika filmi ning nüüd siis „Jelena” ja „Me peame Kevinist rääkima”, üksjagu traagilised lood kahest emast. Kindlasti pole kumbki selline film, mida emadepäeval televiisorist näidata. Või siiski …