Aga kuidas suhtun ma inimestesse, keda ma ei tunne? Kas nende elu on minu jaoks samuti väärtus, või peab selle sisu mulle selgitama majanduslike näitajate kaudu? Ja kuidas on lugu teiste elusolenditega? Kas ma tajun neid tõepoolest elusana, sama elusana, nagu olen enda meelest ise, või on nende elusus mingis teises kategoorias? Võib-olla on see vaid abstraktne konstruktsioon? Kuidas suhtub elusus elusse? Kas need on üks ja seesama või on elusus minu jaoks hoopis midagi muud? Sellised filosoofilised probleemid pole uued, aga neil on tänapäeval nüansse, mis varem ei ilmnenud või jäid varjatumaks. Elususe küsimus peaks kindlasti puudutama näiteks rohelist liikumist ja ökoloogilist mõtteviisi, aga alati ei paista see nii olevat: sealgi räägitakse tihtipeale vaid elust, mis on „minu elu” otseses või ülekantud tähenduses.
Elususe asemel on keskseks kriteeriumiks kas evolutsiooniliselt mõistetud „ellujäämine” (mis õigupoolest eeldab sõda ja hävitustööd) või siis ikkagi majanduslikud arvestused, mis tegelikult elususse mitte kuidagi ei puutu (majanduses pole ju tähtis, kas miski on elus või mitte, vaid kas seda saab millegi muu vastu vahetada). Seepärast hakkas norra filosoof Arne Næss juba 1973. aastal eristama teineteisest kaht tüüpi ökoloogiat, millest esimese ta nimetas lameökoloogiaks (shallow ecology), teise aga süvaökoloogiaks (deep ecology). Lameökoloogiline liikumine on Næssi järgi „võitlus saastumise ja varude ammendumisega” ning selle peamine eesmärk on hoida „arenenud maade rahvaste tervist ja rikkust”, sellal kui süvaökoloogiline liikumine eelistab „relatsioonilist, tervikväljalist ettekujutust” ning seab sihiks „biosfäärilise egalitarismi”. Teisisõnu, lameökoloogia on oma olemuselt inimkeskne: inimesed asuvad selle järgi loodusest kõrgemal või väljaspool, olles kõikide väärtuste allikaks, ja loodust väärtustatakse ainult sedavõrd, kuivõrd temast on inimestele kasu.
Seevastu süvaökoloogia ei lahuta inimest tema loomulikust keskkonnast. Kaksteist aastat hiljem sõnastasid Næss ja George Sessions kaheksapunktilise platvormi, kus põhilised süvaökoloogilised ideed on esitatud väga kokkusurutud vormis.
1. Inimliku ja mitteinimliku elu õitseng Maal on sisemiselt väärtuslik. Mitteinimlike eluvormide väärtus ei sõltu sellest, kui kasulikud on nad kitsalt inimlike eesmärkide seisukohalt.
2. Eluvormide rikkus ja mitmekesisus on väärtused iseeneses ning aitavad kaasa inimliku ja mitteinimliku elu õitsengule Maal.
3. Inimestel pole õigust seda rikkust ja mitmekesisust kahandada, kui see ei ole nende eluks hädavajalik.
4. Praegu sekkuvad inimesed mitteinimlikku maailma üleliia palju ja see olukord halveneb kiiresti.
5. Inimliku elu ja kultuuride õitseng on rahvaarvu olulise vähenemisega ühitatav. Mitteinimliku elu õitseng nõuab rahvaarvu vähenemist.
6. Elutingimuste märkimisväärne paranemine nõuab poliitika muutmist. See puudutab majanduse, tehnoloogia ja ideoloogia põhistruktuure.
7. Ideoloogiline muutus tähendab põhiliselt seda, et hindama hakatakse elu kvaliteeti (sisemiselt väärtuslikes olukordades elamist), selle asemel et elatustasemest kinni hoida. Hakatakse tegema selget vahet mahukate ja vägevate asjade vahel (difference between big and great).
8. Kõigil, kes olid eelnenud punktidega nõus, on kohustus vajalike muutuste täideviimisele otseselt või kaudselt kaasa aidata.
See 1985. aastal sõnastatud manifest sisaldab tõepoolest juba kõike põhilist, mis on tänapäeva ökoloogilises mõtlemises aktuaalne. Võiks isegi öelda, et lameökoloogia ja süvaökoloogia eristamine võimaldab hõlpsasti näidata, miks suur osa ökoloogilist juttu on praegu nii kulunud ja väsinud, miks teatavat tüüpi roheline ideoloogia lakkamatult paigal tammub. Elususe küsimus on nüüdseks muutunud võtmeliseks: biosfäärilise egalitarismi sõnum mõjub ikka hirmutavalt uudsena, võitlus saastumise ja varude ammendumisega on aga sedavõrd tuntud teema, et selle võib sujuvalt liita seltskonnakroonika või tümpsuga. Siit lähtudes võiks oletada, et paarikümne aasta pärast on kogu roheline mõtteviis põhjalikult muutunud. Kui see muutus ühtlasi tähendaks, et meie suhtumine elususse teeb otsustava hüppe, oleks selle tagajärjed nii ulatuslikud, et neid on praegu raske ettegi kujutada.