Koristaja, preester ja mägironijad
„Koolhaasi koduelu” (2008) viib meid Bordeaux’sse hollandi arhitekti Rem Koolhaasi disainitud eramusse. Maja valmis üheksakümnendate lõpus perekond Lemoine’i tellimusel, härra Lemoine oli autoõnnetuse tagajärjel liikumispuudega. Maja nurgataguseid tutvustab hispaanlannast keskealine koristaja Guadalupe, kes tunneb maja elanikest pareminigi. Ta võtab meid kaasa puhastusretkedele ka kõige intiimsematesse magamistubadesse, jagab jooksvalt nii kriitikat kui komplimente, paljastades nii disaini kitsaskohad kui ka nutikad lahendused. Guadalupe groteskselt oskuslikku tegutsemist saadab Straussi muusika, mis annab kõigele pisut iroonilise, kubricklikult üleva atmosfääri. Üks režissööridest Louise Lemoine on selles majas üles kasvanud ning sellest sai filmisari ka alguse.
„Pomerol, Herzog & Meuron” (2013) viib meid Bordeaux’ maakonna teise otsa, ühte maailma kõige hinnatumasse veiniistandusse, tutvustades vaatajale nii veinitegu kui ka kohalike tööliste pidutsemiskultuuri. Arhitektuuribüroo Herzog & Meuroni disainitud juurdeehitus rõhub oma avatud vaadetega istanduse lõputule rohelisele ilule, kuid pidusaali akustikaga on alt mindud, kuigi see ruum on viinamarjakorjajatele ja hoone alalistele kasutajatele oluline kogunemispaik.
„Jõulu-Meier” (2013) viib meid Rooma äärelinna kesk töölisklassi elurajooni, et tutvustada arhitekt Richard Meieri sinna rajatud kirikut. Filmis näeme nii kriitilisi ümberkaudseid elanikke, entusiastlikke vabatahtlikke kui ka rõõmsameelset preestrit. Kiriku rajamine ning sisseõnnistamine paavsti poolt tõi endaga kaasa ümbruskonna linnaruumi taristu kiire arengu. Kirikust on saanud asumi kohtumispaik ning see meelitab ligi ka kaugemaid huvilisi. Film tõstatab autoriõiguste teema, tuues sisse Itaalia väikelinna rajatud Meieri kiriku koopia problemaatika.
„Gehry peapööritus” (2011) avab meile Bilbao Guggenheimi voogavad vormid ning lõputud laealused. Muuseumi ebatavalise ning ligipääsmatu kuju tõttu on hooldustööd keerulised ning tihtipeale täiesti ebapraktilised. Muuseumi lae all koristustöid tegevatest mägironijatest on saanud hoone lahutamatud töötajad ning avalik vaatamisväärsus. Nad püüavad turistide tähelepanu kohati enamgi kui muuseumis eksponeeritud maailmatasemel kunstiteosed. Mägironijatest saavad filmi kaasautorid: nad võtavad kaamera kaasa hoone laealustesse ja näitavad Frank Gehry arhitektuuri sootuks uue nurga alt.
„Klaveris” (2013) lahkab arhitekt Renzo Piano loomingut kolme sümbolehitise toel: tööstushoone Itaalias, maa-alune helistuudio Pariisis ning nüüdiskunsti muuseum Šveitsis. Kuna töötajad tutvustavad moodsat tehnoloogilist lähenemist spetsiifilise funktsiooniga eritingimusi nõudvate hoonete puhul, on film ka sarja pikim ning tehnilistele detailidele on siin enim tähelepanu pööratud.
Video ning foto on üks tänuväärsemaid dokumentalistikavorme, et rahvusvahelist tipparhitektuuri meile koju kätte tuua, kuigi seejuures ka manipuleeritavamaid. Oleme harjunud arhitektuuri voolavate vormide, lummavate peegelduste, haaravate värvide ning kutsuvate materjalide representatsioone (mis esitletud fiktiivses veatus kontekstis ümbritsetuna päikesepaiste, sinitaeva ning ideaalinimestega) nägema nii virtuaalmaailmas kui ka läikpaberil ajakirjades. Kõnealused filmid on aga üles võetud väriseva käsikaameraga ning esitletud koduvideoga sarnase uduse DVDna, mida ei peeta kino kvaliteedile vastavaks. Filmide visuaalne esteetika annab see-eest suurepäraselt edasi sarja kontseptsiooni, rõhutades hoonete funktsionaalsust ning loobudes arhitektuuri visuaali põhjendamatust ning liialdatud idealiseerimisest.
Elu pärast arhitekti
Bêka ja Lemoine kasutavad ära video halastamatumat eelist, tuues vaatajate ette Koolhaasi tilkuvate lagede ning Gehry tolmuste laealustega reaalsuse. Just need igapäevaelu pisidetailid panevad vaataja arhitektuuriga suhestuma. Igapäine kontekst rebib arhitektuuri lahti selle elitaarsusesse kalduvast kuvandist ning toob selle lähemale meile, arhitektuuri kasutajatele. Bêka ja Lemoine’i filmid on vürtsitatud sooja huumoriga ning aus kriitika jõuab vaatajani mängleva kerglusega. Filmides kasutatud emotsioonidele rõhuv klassikaline muusika voolib modernsetest hoonetest inimlikena mõjuvad toimivad organismid, vihjates huumori ning iroonia vahendusel hoonete haprale ilule. Filmid pakuvad meile hetkelise sissevaate hoonetes toimuvale ega anna arhitektuurile lõplikku hinnangut. Filmid tõestavad, et hoone kujundamise, selle kohandamise, sellega kohanemise protsess on alles täies hoos ka aastakümneid pärast arhitektitöö lõppu.
Sarjana on filme varem tutvustatud Melbourne’is, Madridis, Portlandis, Linzis, Oslos, Stockholmis ning mujalgi.