Keset elu sain üllatunult aru, et mul polegi oma kohta. Tagasi minna ei saa, edasi ei oska ja kuskil nagu ei meeldi eriti.

Leidsin Hiiumaal metsatuka, milles peituvast talust väga palju järel ei olnud. Ei olnud minustki. Ütlesin igasse ilmakaarde loitsu, et mina välja ja keegi sisse ei saaks; et oleks nagu piiritsoon ja raamid ka. Et laiali ei valguks. Hakkasime majaga koos elama: kuhu vaja, sai pandud plaaster või tugi alla või värv peale. Majapidamine sai sõpradelt kokku korjatud, kes andis tšellomängija tooli, kes põlenud maja ukse, kes õunapuuistiku. Metsamehed ütlesid, et see maja seisab ainult harjumusest püsti ja nii vist ongi. Sellepärast tean, et pärast mind ei ela selles majas enam ükski teine inimene. Maja teab seda kindlasti ka.

Ülerahvastatud maailmas on 1,3 hektaril üksinda elamine isekas privileeg, millest ma loobuda ei suuda, ja sestap üritan süüd heaks teha, kauplen hea ja halvaga. Maja on hästi elus, sest 125 aastat tagasi ehitatud voodri vahel elavad linnud ja loomad ja putukad. Nemad annavadki sooja ja nende kodu ma lõhkuma ei hakka.

Kui ma väike olin, siis kujutasin ette, kuidas vannitoa lakke raamaturiiulid ehitada ja uks lukku keerata ja siis elaksin seal nii, et keegi ei segaks. Peaaegu nii ju läkski, ehkki ma kujutasin juurte alla kasvatamist tollal natuke teistmoodi ette.