Jamesi pragmatism viitab ju tegelikult elu ja elamise ? kogemuste ja reaalsuse paljususele

 

William James, Pragmatism ja elu ideaalid. Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund, 2005. 384 lk.

 

1.

Väljend ?pragmatism? võib tekitada erinevaid allusioone, suurem osa allusioonidest panevad võrdusmärgi ?pragmatismi? ja ?pragmaatilisuse? vahele, mis iseenesest pole vale. Seetõttu võib väljend ?pragmatistlik filosoofia? kõlada paljudele kõrvadele iseäranis ohtlikult. Justkui oleks tegu filosoofiaga, mis peab silmas kasu. Nojah, võib ju mõelda väljendi ?kasu? kõikidele tähendusvõimalustele (?kasum? jne) ning nii kipubki asi käest libisema.

Tegelikkuses tundub pragmatistlik filosoofia olevat kaunis tänapäevane viis maailma ning maailmas olemist pisut keskendunumalt käsitleda. William Jamesi ?Pragmatism ja elu ideaalid? olgu selle kinnituseks; siinses kontekstis koos Richard Rorty raamatuga ?Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus?, mis on teine eesti keeles kättesaadav mahukam pragmatistliku filosoofia näide. Mõlemad raamatud on ilmunud ?Avatud Eesti raamatu? sarjas ning mõlema tõlkija on Märt Väljataga, kes juba oma mahukas järelsõnas Rorty ?Sattumuslikkusele?? räägib päris palju ka William Jamesist.

Ning tõesti, hoolimata asjaolust, et Rorty seostamine pragmatismiga on olnud problemaatiline (n-ö postmodernistlik pragmatismi versioon), jooksevad kindlad jõujooned Jamesist Rortyni, seda näitavad selgelt ka nende mõtlejate eestikeelsed köited.

 

2.

Richard Rorty mõttestiku ja pragmatismi kesksed teemad väljenduvad juba tema raamatu pealkirjas. Sattumuslikkus viitab umbusule, kahtlusele kogu Olemist üheselt ja lõplikult seletavate teooriate suhtes, iroonia tähendab selle kahtluse pidevat aktuaalsust (siin peab ironist olema ka eneseirooniline) ning solidaarsus viitab tõsiasjale, et umbusk Absoluudi vastu ei tähenda seda, et inimestel poleks midagi ühist või et Absoluudi puudumine on kindel.

Eelmine lause kõlbaks üldistama ka William Jamesi filosoofiat. Rorty tsiteerib Isiah Berlinit: ?Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista ? see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist?. See on väga pragmatistlik pragmatistliku filosoofi määratlus. Kuigi William James kaitseb oma veendumusi (vaidlustes ratsionalismiga) vankumatumalt kui Rorty, tunnistab ta ometi: ?pidada ükskõik millist arvamust ümbertõlgendamatuks või korrigeerimatuks on minu meelest kohutavalt ekslik hoiak ja ma arvan, et kogu filosoofialugu kinnitab mu seisukohta? (lk 278), jätkates pisut hiljem: ?õigupoolest ei leidu ühtki kellegi poolt absoluutselt tõeseks peetud asja, mida keegi teine poleks pidanud absoluutselt vääraks?? (lk 280). Ning loomulikult ei saa pidada ümbertõlgendamatuks seisukohta, mille kohaselt tuleks alati vältida või välistada mõne arvamuse ümbertõlgendamatuse võimalust. Selle kohta on ilusti kirjutanud Rorty: ?Öelda, et me peaksime loobuma mõttest, nagu ootaks tõde avastamist kusagil meist väljaspool, ei tähenda öelda, et me oleme avastanud, et meist väljaspool ei leidu mingit tõde?.

 

3.

Niisiis liigub Rorty sattumuslikkuse ja iroonia puhul samadel radadel Jamesiga ? või paralleelselt. Mõlemad on relativistid, Rorty pisut selgemalt (tänu oma ajastule). Mõlemad umbusaldavad inimkonna teoreetilisi ja abstraktseid ühendamissoove, püüdes rääkida mitte sellest, mis on tõene, vaid mis näib tõene. Ometi vajavad mõlemad mõtlejad mingit ühenduslüli, üldist parameetrit; olgugi et nad ei usu, et see parameeter võiks teostuda metafüüsika vallas, ratsionalismis. Seeläbi on huvitav näha kahe mõtleja üldistamissoovi erinevusi. Tulemus on kaunis erinev.

Rorty filosoofia on varjamatumalt eetiline, kui ta leiab, et olemuslikum küsimustest Absoluudi järele on inimesi ühendav võime tunda valu, täpsemalt alandust: ?tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid?. Rorty soovib enda sõnutsi eraldada küsimust ?Kas teie usute ja soovite sedasama mis meie?? küsimusest ?Kas te kannatate?? Siin on näha, kui vääriti võib mõista pragmatistlikku ?kasulikkust?; pealegi, Rorty ei rõhu kusagil väitele, et kannatuste tekitamise vältimine on inimesele ?kasulik?.

James arutleb eelmainituga paralleelselt, kuigi teise rakursi alt: ?Clevelandi tööline, kes tappis oma lapsed ja iseenda /—/, on selle moodsa maailma ja selle universumi üks elementaarseid, jahmatavaid fakte, mida ei saa ilustada ega pisendada ükski neist traktaatidest Jumala, Armastuse või Olemise üle, mis eksisteerivad abitult oma kõrgis monumentaalses tühjuses? (lk 31). Kuid ometi ei keskendu James inimolemise ühise aluse leidmisel vaimse või füüsilise kannatuse universaalsuse rõhutamisele (maailmasõjad on veel ees). Kuigi usutav, et ta nõustuks Rortyga.

Otsides ?Pragmatismist ja elu ideaalidest? mingit ühendavat faktorit ? milleni iga filosoofia päästmatult püüdleb, sest ükski mõttearendus ei saa jätta üldistamata ?, avaneb see Jamesi puhul vastupidiselt Rortyle, kes lähtus inimolemise immanentsetest parameetritest. James kõneleb ?ühisest ruumist?: ?Aga nii palju, kui mulle teada, pole võimalik leida proovikivi, mis näitaks, et koht, mida hõlmab sinu tajumus Memoriaalhoonest, erineb kohast, mida hõlmab minu tajumus. Võib küll väita, et tajumused ise on erinevad, aga kui meil palutaks osutada, kus meie kummagi tajumus on, siis me osutame samale paigale? (lk 258-259). Kuid ometi pole asi nii lihtne. Mõned ettekujutused pragmatistlikust mõtlejast saavad vahest nii mitmelgi juhul ümber mängitud, kui satutakse kohale, kus esmapilgul jahe James ? olles tsiteerinud romantilisi luuletajaid ja Stevensoni, kes ütleb: ?ükski inimene ei ela välises tões soolade ja hapete seas, vaid oma aju soojas, maalitud akende ja kaunistatud seintega võlukambris? (lk 306) ? hüüatab: ?Kui aga mis tahes tunni hinnalisus ei seisne /—/ niisuguses kõrgenenud tähenduslikkuse tundes, mida selle tunni sisu inimeses sünnitab, siis millist muud liiki väärtuses võiks see veel seisneda?? (lk 311). James lähtub ikka ja jälle oma filosoofias kogemusest, see on tema filosoofia Rooma, ning teid sinna tähistavad jameslikult leidlikud määratlused nagu ?epistemoloogiline realism?, ?puhta kogemuse filosoofia? jne. Kuid siin tuleb mõista, et ka näiteks emotsioonid, too ?kõrgendatud tähenduslikkuse tunne? on Jamesi jaoks samaväärsed kogemused kui aistingud, meelekogemused, tajud. Fantaasia, nägemuslikkus on kõikide empiiriliste kontaktidega samaväärne kogemus: ?ükski väliste elutingimuste muutus ei saa vaigistada tolle igavese tähenduse ööbiku laulu inimeste südames? (lk 351). Siin nihkutakse kogemusest kogemusülese piiridele ning James ei näe siin vastuolu, sest ?pragmatistlike printsiipide järgi on nii, et kui Jumala hüpotees toimib rahuldavalt selle sõna kõige laiemas mõttes, siis on ta tõene? (lk 193). James küll ei selgita, mida ta peab silmas ?selle sõna kõige laiema mõtte? all, kuid on selge, et empiiriline kogemus ja inspiratsioon või mõni teine vaimuseisund on tema jaoks üheselt tähendusrikkad: ?Mina ise usun, et Jumala tõendus leidubki esmajoones meie isiklikes sisekogemustes? (lk 78). Samapalju kui James on ?epistemoloogiline realist?, arvestab ta ka asjaolu, mida ta nimetab inimeste ?instinktiivseks absolutismiks?: ?meie mitteintellektuaalne loomus mõjutab ilmselgelt meie veendumusi?  (lk 274). Ning see ?mitteintellektuaalne loomus? viitab tõsiasjale, et ?peaaegu igaühel on oma isevärki aimus universumi teatavast totaalsusest ja oma võimetusest seda sobitada talle tuntud süsteemidega? (lk 35). Metaphysics? back in the house. Või vähemalt around the corner.

 

4.

Jamesile võib eespool öeldu põhjal paljutki ette heita, ühise ruumi tõsiasja hägustavad viited ebapüsiva
le ja vaimsest seisundist sõltuvale tähenduslikkusele, umbusk ratsionalismi vastu ei välista metafüüsilist elutunnetust jne. Kuid etteheited võivad kahvatuda, kui väita vastu, et Jamesi pragmatism viitab ju tegelikult elu ja elamise ? kogemuste ja reaalsuse paljususele, ei millelegi muule. Miks välistada üks teise arvel? James on (näiteks metafüüsilise) tõsikindluse vastu, kuid ei välista ka seda ? juhul kui see aitab muuta elamist praktiliselt ja/või intellektuaalselt väärtuslikumaks: ?Meie huvi religioosse metafüüsika vastu kerkib tõsiasjast, et meie empiiriline tulevik tundub ebakindel ja vajab mingit kõrgemat tagatist? ja ?tahtevabadus oleks niisiis tähenduseta, kui ta ei oleks kergendav õpetus? (lk 85). Ja teistpidi: kui metafüüsilise väite või termini ?kasu? ilmneb temas sisalduvas kergenduses, ei tee see sellisest väitest või terminist veel tõest või tõde. Nii olemegi jälle tagasi pragmatistliku maailmanägemise juurel, mida Rorty väljend ?ironism? minu meelest ülihästi kirjeldama sobib.

Ühine ruum on küll olemas, kuid see ei tähenda, et see ruum peaks olema ühtne. James lausub selgelt: ?Kuni asjadevahelise ühtsuse ja lahususe tasakaalu lõpliku empiirilise kindlakstegemiseni peab pragmatism ilmselgelt rivistuma pluralismi poolele? (lk 109). Tsiteerides Schillerit, pakub James ?ühise ruumi?, maailma iseloomustamiseks väljendit ?plastiline? (lk 157). See on Jamesi eesmärki silmas pidades mitmeti täpne määratlus. Esiteks tekitab ?plastilisus? partikulaarsete kogemuste vahele võrdsuse. Teiseks muudab see reaalsuse dünaamiliseks. Kolmandaks viitab ta asjaolule, et ?pragmatism? on mitte ainult teatud teoreetiline mõttevõrk, vaid ka ?meetod?, tegevus, protsess, praktika. Ning see avaldub Jamesi tõe-määratluses: ?Idee tõesus ei ole idee tardunud siseomadus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Idee saab tõeseks, sündmused muudavad ta tõeseks? (lk 132). See määratlus juba tähendabki ?tõdesid?, mitte ?tõde? (truth vs the Truth): ?Tõde on meie silmis lihtsalt ühisnimetus verifikatsiooniprotsesside jaoks? (lk 143).

Keeletundlik James on leidnud sellise tõdede ja plastilise reaalsuse vahelise interaktsiooni kirjeldamiseks imeilusa väljendi Rudolph Christian Euckenilt: ?Eestleitava olemasolu ülendamine? (lk 214). ?Eestleitav olemasolu? on seesama ?reaalsus?, mille James oma VII loengus ?Pragmatism ja humanism? jaotab kolmeks: aistinguteks, suheteks ja varasemateks tõdedeks (lk 158-159). Kuid veel rohkem, kui Jamesi filosoofia tundub olevat eestleitava olemasolu ülendamine, tundub see tegelevat eestleitava olemasolu ühendamisega, kust ei saa välistada ei abstraktseid kategooriaid (juhul, kui need on ?kasulikud? ehk aitavad elada, elu mõtestada) ega ka ühtegi konkreetset sündmust, mis on ju üks (osa) verifikatsiooniprotsess(idest).

 

5.

Teine viis Jamesi nautimiseks on vaadelda tema haaret. Tõsi, metafüüsiliste, epistemoloogiliste ja eetiliste küsimuste kõrval ei aseta ta esteetilistele aspektidele erilist rõhku, kuid riivab huvitavalt näiteks keele küsimusi. Leo Luks kirjutab täpselt, kuidas ?hiline Wittgenstein? väidab ?paljuski sama mis James? (vt L. Luks, William Jamesi säravad loengud tavamõistuse kiituseks. ? EPL 3. VI 2005). Väidaksin isegi, et James ennetab nii varast kui hilist Wittgensteini, kirjutades materialistliku ja teistliku argumentatsiooni kohta, et ?kogu vaidlus oli puhtverbaalne? (lk. 70). Kuid samasuunaliselt mõjub ka reaalsuse jagamine aistinguteks, suheteks ja varasemateks tõdedeks; mis viitab asjaolule, et ?ühine ruum? küll eksisteerib, kuid see, kuidas (ehk milliste aistingute ja tõdede filtri kaudu) ta eksisteerib, on ?plastiline?. Tõsi, seda väidet tasakaalustab rõhutatud sentents ?Reaalsus? on üldiselt see, mida tõed peavad arvesse võtma? (lk 158). Mingi Wittgensteinile omane sõna- ja mõttetäpsuse taotlus tuleb ilmsiks ka mujal, näiteks lauses ?Sama tõene kui on olevik, oli ka minevik? (lk 140). Sõna ?minevik? ju tegelikult viitab jamesliku reaalsuse kogemise ühele, nimelt varasemate tõdede tasandile. Niisiis, kuna iga inimene mäletab, igal inimesel on mälu, mis koosneb mälestustest, võib väita, et ?minevik on olemas?. Kuid kas see lause on ikka tõene? Minevik ei ole ju midagi reaalselt kohalolevat; kui ta oleks, poleks tegu ju minevikuga. ?Minevik on olemas? saab põhineda küll kogemusel, kuid mitte vahetul kogemisel. Minevik on olemas, kuid mitte vahetult, nii nagu olevik. Minevik pole objekt, vaid jälg. Seega saabki ainult väita, et ?minevik oli olemas? ? samal määral kui olevik on.

Tunnistan, et viimane arutluskäik ei haaku otseselt William Jamesi filosoofia raskuspunktidega. Kuid ehk on see sümptomaatiline, pidades silmas Richard Rorty ?piirsõnavarasid?, mis tingivad ka maailmavaate, tunnetuse, tõdemused tõest? James puudutas intuitiivselt teemasid, mis sõnastati keskendunult paarkümmend aastat hiljem ning mis püsivad aktuaalsed siiani.

Teiseks, Jamesi filosoofia ?kasu? pole kuidagi vahetult mõõdetav, kohest mõju avaldav, vaid filosoofiale ? täpsemalt, filosoofilisusele kui vaimsele protsessile, teatud kogemise ja kogumuse viisidele viitav ning seekaudu ka filosoofilisust demokratiseeriv. See tähendab erisuste märkamist ning üldistamissoovi tähenduslikustamist ? selle olemuslikkuse tunnistamist, kuid ka tajutavat distantsi selle suhtes. Tänapäeva eklektilises vaimses olekus läheks sellist tunnetust üha rohkem vaja.

Ning seeläbi püsib James ise aktuaalsena ? nii filosoofiasiseselt kui ka filosoofiaväliselt; vastates nii akadeemilisele kui ?elulisele? nõudele.