Pärast sündi tuleb kohaneda väliskeskkonnaga. Lasteaias kohaneme emast eemaloleku ning ühiskonna normidega. Koolis kohaneme õpetaja nõudmistega, ülikoolis tudengielu võlu ja vaevadega, sealhulgas hommikuni kestvate pidude ning pohmakaga. Seejärel kohaneme täiskasvanueluga: „kuhjaviisi igavat tööd ja pentsikud riided ja konnasilmad ja kumminaalmaksud“ (Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk“). Mäletan eredalt kohanemist emarolliga – mulle oli see esialgu tõeline kultuurišokk. Aga kohanesin ning praegu ei kahetse. Ühel hetkel tuleb kohaneda sellega, et meie vanemad on lahkunud. Praegu peab kohanema kuuma ilmaga, nädalakese pärast tuleb ilmselt kohaneda jaheduse ja vihmaga. Sääskedega olen sel aastal juba pigem kohanenud, parmudega kohanemine seisab veel suuresti ees.  

On ka asju, millega kohaneda ei taha ega ei tohiks. Kurjusega ei tohi kohaneda. Uhhuundusega ei tohi kohaneda (kurjuse üks vorme mu arust). Sõjaga ei taha ega tohi kohaneda. Kuritegevusega ning pahatahtlikkusega ei taha kohaneda. Nendega, kes lastele ja loomadele haiget teevad, ei tohi mingil juhul leppida. Konnasilmadega ka ei tahaks kohaneda.  

Kas kohanemine on allaheitlikkus? Kas need, kes kohanevad, on kui lambad, kes ei oska oma peaga mõelda? Mina nii ei arva. Kohanemine tähendab sageli oma ego kõrvalejätmist, seda küll. Kuid see on pigem tervislik ning viib edasi. Kohanemine võib tähendada seda, et astud sammu tagasi ja paned ennast teise inimese rolli. Samuti hoiab kohanemine mõnikord kokku energiat: milleks võidelda kuuma ilmaga ning selle üle toriseda, kui seda muuta ei saa? Kohanemine võib tähendada ka võitlust ning enese eest seismist. Kõige suuremas plaanis tähendab kohanemine oma mõttemallide muutmist. Sellepärast ongi mul tunne, et elu onelukestev kohanemine ning selles on palju kohanemise ilu.