Iga kahe aasta järel tähistatakse Edgar Valteri sünnipäeva 21. septembril talle pühendatud illustratsiooniauhinna väljakuulutamisega. Auhinna kutsus 2019. aastal eesmärgiga väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut ellu Eesti Lastekirjanduse Keskus. On kahju, et see on Eesti ainus raamatuillustraatorite auhind, kuid seda suurem on taas heameel raamatuillustraatorite loomingule tähelepanu pööramise üle.

Põhjust raamatuillustratsioonist rääkida on õigupoolest rohkemgi, on ju meil nii palju imelisi illustraatoreid. Auhinnale kandideerima oli nimetatud neist viis, mõni juba mitmendat korda: Kertu Sillaste, Marja-Liisa Plats, Ulla Saar, Catherine Zarip ja Piret Raud. Muidugi tõstatub seejuures küsimus, kuidas pääsevad püünele uued illustraatorid. Nagu auhinna statuudis on mainitud, antakse tunnustus viie viimase aasta loomingu põhjal: tuleb niisiis olla aktiivne ning hoida oma looming elujõuline ja üllatusrohke.

Paeluvad pisiasjad

Edgar Valteri auhinna tänavune laureaat Piret Raud kirjutab ja illustreerib nii laste kui ka täiskasvanute raamatuid. Tema tušijoonistused on peenetundeliselt detailsed, läbimõeldud ja teostuselt küllaltki aeganõudvad. Raua stiil on välja kujunenud, kuid see ei tähenda, et ühetaoline või etteaimatav. Olenevalt sellest, kas tegemist on jutu- või pildiraamatuga, võib autori sõnul illustreerimisele kuluda kuni aasta. Imetlusväärne töövõime pole siiski ainus põhjus, miks Piret Raud väärib auhinda. Raua loomingu võlu peitub ta teostes: kentsakate omadustega tegelaskujudes ja oskuses avada ootamatuid vaatenurki.

Raud kasutab oma töödes üsna vähe värvi, aga kui ta seda teeb, siis on see läbi mõeldud ning kujunduslikult nauditav. Värv võib olla ka osa jutustuse sõnumist. Raamatus „Järve kiri“ on sinisest värvist saanud igatsuse sümbol, mis seob jutustuse tervikuks.

Raua raamatute tegelaskujud on kordumatult eripärased. Ühise iseloomuliku joonena võib välja tuua nende silmavaate: pilk on suunatud ühte punkti, aga tegelane ei näi ometi kuhugi vaatavat. Seesugune kentsakas ilme loob karakteri ja kõditab vaataja sügavamat huumorisoont.

Veel ühe läbiva joonena võib Raua loomingu puhul välja tuua viisi tuua suurel pinnal esile faktuur või dekoratiivne muster. Mitmel pool näeb tegelaste kehal täpikesi, usjaid jooni, väikesi ruute või kolmnurki ning pilvekesi ja lehekesi. Ühelt poolt on tegu dekoratiivse silmailuga, aga teiselt poolt on neid detaile ka põnev jälgida.

Sõnatud lood ja kila-kola

Kertu Sillaste oli Edgar Valteri auhinna kandidaat esimest korda. Ta on mõneti nagu illustratsioonivaldkonna Rosa Parks, kes seisab illustratsiooni õiguse eest olla rohkem kui vaid pilt. Seda, missugust rolli võib pilt raamatus täita, näeme Sillaste enda teostes. Pilt võib iseseisvalt lugu jutustada ja tähendusi luua. Sillaste sõnatute raamatute puhul on lugejal võimalus pilti mitmeti tõlgendada ja sealt oma sõnum leida. Raamat „Ma ei karda!“ paneb mõtlema selle üle, kas see, kes ei karda kolme peaga lohet, ei tunne hirmu ka sõja ees. Raamat „Appi!“ väljendab visuaalselt, mis tunne on appi karjuda.

Sillaste on ka raamatuillustratsiooni ainus nn kila-kola-kunsti viljeleja. Kila-kola-tehnikas illustreeritud raamatud innustavad kasutama käepäraseid vahendeid: selleks et visuaalselt häid lugusid jutustada, ei ole ilmtingimata vaja filigraanset joonistusoskust, küll aga loovat mõtlemist ja katsetamisjulgust. Kuigi Sillaste on oma tööprotsessis üsna analüüsiv, meeldib autorile enda sõnutsi otsingulises ideefaasis ka niisama kritseldada ja toimetada. Tema kritseldamise ja üle piirjoonte värvimise nauding tuleb eriliselt esile raamatus „Kõige ilusam seelik“.

Alati omapärane

Marja-Liisa Plats on nagu pildimaailma kameeleon. Iga tema illustreeritud raamat on uudne ja üllatab. Värskeimas, Mari Teede raamatus „Ingmar ja meri“, mõjuvad illustratsioonid tundlikult ja vaikeluliselt mõtlikult. Juhan Vooglaiu raamatus „Kommikoletis“ on Plats kasutanud kummikommide värve ning vürtsitanud lugu napakate tegelaskujudega. Reeli Reinausi raamatu „Rahel, Anders ja ajaaugud“ pildid lummavad kahe värvi tonaalsusega. Hasso Krulli raamatus „Kiisuke ja veeuputus“ on saanud loo tegevuspaigast piltidel omaette tegelane, keda iseloomustavad laiahaardelised tunded: temas on soojust ja helgust, lootusetust ja süngust, usku ja rõõmu. Kunstnik seab suured pinnad kokku väiksemate detailidega: kummituslikud loomade varjud, kohvriga sisalik või kummikust vett valav väikeloom …

Omamoodi vitamiinina mõjuvad Marja-Liisa Platsi illustratsioonid Triinu Laane raamatule „Luukere Juhani juhtumised“. Selles ohtralt tähelepanu pälvinud raamatus on kunstnik sobitanud võluva pliiatsijoonistuse ja ekspressiivse värvivaliku. Tekib lausa soov võtta muheda huumoriga loodud tegelas­kujud raamatumaailmast argiellu kaasa.

Platsi viimase viie aasta loomingu hulka mahuvad veel ka illustratsioonid Hasso Krulli raamatule „Kurja kala kohvik“. Kuna see raamat on teksti mõttes üsna napp, on piltidele antud loo jutustamisel suur roll: näeme jutustuse tegevuspaika, seal askeldavaid tegelasi ja sedagi, mis sündmused seal õigupoolest aset leiavad. Platsi pildid mõjuvad mis tahes formaadi ja tehnika puhul omapäraselt.

Mänguline värvivalik

Ulla Saar oli auhinna nominentide hulgas juba mitmendat korda. Tema loomingut iseloomustab mängulisus ja värskus: iga kord oskab ta välja mõelda mõne intrigeeriva värvilahenduse. Näiteks iseloomustab Saar värvide abil Liis Seina raamatus „Mona isepäine isa“ tegelasi: nad on kas kollased, roosad või rohelised. Viimati illustreeritud raamatus, Kairi Loogi „Kiludiskos“, on Saare vormikeel pigem üldistav, mitte detailne, mistõttu on värvid saanud selles raamatus erilise võlujõu. Silmapaistvalt trenditeadlik on tema värvivalik ka Urmas Reinmaa raamatus „Kust sa selle leidsid?“.

Ulla Saare illustreeritud raamatud on hästi komponeeritud ja terviklikud. Neid iseloomustab disaineri käekiri: kus miski paikneb ja miks, on hoolega läbi mõeldud. Pildid on puhastatud kõigest üleliigsest. Seejuures ei saa öelda, et need oleksid kuidagi tõsised ja üleliia mõtlikud. Ikka leiab Saare piltidelt mõne nalja või lustaka detaili.

Helgus ja soojus

Catherine Zarip on illustratsiooni­auhinna tänavuste kandidaatide seas kõige klassikalisema pildikeelega. Klassika ei tähenda siinjuures midagi iganenut, vaid osutab sellele, mis on hästi ja mis toimib. Zaripi loomingu puhul on kindlasti oluline kunstniku võime luua armsaid ja sooje tegelas­kujusid, samuti helge atmosfäär. See kõik on väga tähtis, sest lastel on vaja paika, kus neil on hea, turvaline ja tore olla.

Zarip loob helguse soojade ja õrnade värvitoonidega, samuti on tähtis kunstniku pildiruumi kujundamise viis: tema piltidel on palju õhulisust ja rahu. Laps saab häirimatult luua seoseid illustratsioonide ja sõnade vahel, teisisõnu olla kohal ja tunnetada imelist pildimaailma.

Tänavuste Edgar Valteri auhinna kandidaatide looming toob taas esile, kui mitmekülgne on meie illustratsioonikunst. Iga kunstnik paistab silma mõne tahu meisterliku valdamisega. Tähtsam on aga see, et ükski neist ei alahinda illustratsiooni rolli ei raamatus ega ka kusagil mujal. Kui vaid illustraatorite loomingut rohkem märgataks! Illustratsioon väärib kohta mujalgi kui vaid raamatus.