„Prantsusmaa avastamises” räägitakse Prantsuse riigi tekkest ääremaade pilgu läbi, kaetud on ajavahemik revolutsioonist Esimese maailmasõjani. Ometi pole mõtet otsida teosest viiteid generaalstaatidele, Napoleoni tsiviilkoodeksile või Bourbonide restauratsioonile. Keskendumine provintsidele, kus elas ju suurem osa Prantsusmaa elanikest,  võimaldab Robbil käsitleda neid võimumehhanisme, mida oli küll raske märgata, aga mis on uue vabariigi jõujoonte määramisel seadustest ja bürokraatiast olulisemadki. Keskvalitsusest oli vähe abi maal, kus isegi XIX sajandil oli keskmise ränduri liikumiskiirus vähem kui neli miili tunnis, väiksem kui Vana-Rooma aegadel. Robbi arvates mängisid Prantsuse riigi tekkes palju olulisemat rolli kartograafia areng, keelelise ühtlustamise  püüded, teedeehitus ja rahvaloendused, teisisõnu muutused, mis võimaldasid juurutada uue ühiskonnakorra ka väljaspool Pariisi. Tulgem aga tagasi nende „rahvuse sünni” müütide juurde. Seda, et rahvuslikku identiteeti, nii nagu me seda praegu mõistame, enne XIX sajandit üldse ei olnudki, näitas Benedict Anderson juba 1980ndatel. Robb väidab, et formaalsest ühendamisest hoolimata kulus Prantsuse revolutsiooni ajal selle  „kujuteldava kogukonna”, s.t prantsuse rahva tekkeks veel üle sajandi. Robbi analüüs põhineb suuresti Eric Hobsbawmi teoorial „traditsioonide leiutamisest”: lühidalt, poliitiline eliit pidi oma võimu seadustamiseks kõigepealt kujundama uued tavad ja kombed, mille abil sai isegi Lõuna-Vogeesides elav talunik aru, et prantslane olla on uhke ja hää, ning, mis kõige olulisem, allus kuulekalt Pariisist tulevatele korraldustele. Probleem oli selles, et talupojad ei tahtnud sageli uusi kombeid vastu võtta, kuna paljud tööstusriigi väärtused olid vastuolus agraarse igapäevaeluga. Näiteks oli raske ühildada kapitalistlikku „efektiivse” tööst ja majandusliku arengu arusaama loogikaga, mille kohaselt tehti tööd siis, kui ilm oli hea ja põllud viljakad, ning suurem osa talvest möödus „talveunes” ehk kaarte mängides ja magades. Samuti suhtuti umbusuga keskvõimu seisukohalt üliolulistesse  ametnikesse nagu maamõõtjad või misjonärid. Seetõttu polnud XVIII sajandil harvad juhused, kui liiga agaralt ringi nuhkiv kartograaf pikema jututa lihtsalt vardasse aeti, hiljem piirduti siiski vaid teodoliitide ja maamärkide hävitamisega. Robbi esituses on Prantsusmaa sünd piinarikas keisrilõige, võitlus metropoli ja perifeeria vahel, ning see, mida me praegu mõistame „prantsuse rahvuslusena”, oli pigem marksistliku kui  hegeliaanliku dialektika tulem.     

Robb kummutab ka tööstusriigi progressiivse  ja valgustusliku iseloomu narratiivi. Isegi kui aktsepteerida valgustusajastu väärtuste moraalset üleolekut (mis pole sugugi iseenesestmõistetav), ei toonud XIX sajandi moderniseerumislaine sugugi kõigile prantslastele kaasa elukvaliteedi paranemist. Robb rõhutab Napoleoni tsiviilkoodeksi šovinistlikke jooni, näiteks võeti abielunaistelt õigus omaenda varandust käsutada. Linnastumise tõttu sai keskmise provintsiprantslase elu  kasinast, ent siiski stabiilsest kulgemisest olelusvõitlus ülerahvastatud vabrikulinnades, kus õhk oli sudune ja mädapaisetesse suremine igapäevane. Hävitatud kogukonnad polnud aga mitte vaevu hingitsevad primitiivsed asumid, vaid keerulise struktuuriga sootsium, mida Pariisi võimueliit lihtsalt keeldus sellisena nägemast. Ometi pole Robb mingi ludiit, vaid näeb tööstusrevolutsiooni pigem kui paratamatust, mille heroiseerimist tuleks  siiski vältida, ükskõik kui väga rongisõit ja elektrivalgus meile ka ei meeldiks. Muidugi tasub meeles pidada, et ajalugu kirjutati „altpoolt” juba siis, kui Robb veel lasteaias käis. Prantsusmaa provintside kujunemisloo kohta on äsja põhjalikke monograafiaid kirjutanud näiteks John Merriman Yale’i ülikoolist ja Laird Boswell Wisconsini ülikoolist Madisonis. Paraku on ka parim sotsiaalajalugu sageli marksistliku žargooniga üle vürtsitatud  tuim närimine. Robbi teos paistab aga silma oma erakordselt hea stiili ja värvikate näidetega, mis võetud põhiliselt reisikirjadest ja rahvapärimusest. Niisiis, suurepärane ülevaade provintsielust ajastul, mille vaimu annab hästi edasi Franche-Comté maakonna vanasõna: „Kui oled maitsva supi valmis keetnud, tuleb kurat ja situb sinna sisse”.