?Charlie ja ?okolaadivabrik? (USA 2005), re?issöör Tim Burton. Osades Johnny Depp, Freddie Highmore, Helena Bonham Carter jt.
Tuntud fantaasiameister Tim Burton (?Edward Käärkäsi?, ?Suur kala?) on toonud kinolinale järjekordse muinasjutumaailma, sedapuhku Roald Dahli raamatu põhjal. Tema uus teos vestab veidrikust ?okolaadivalmistajast Willy Wonkast (kehastab Johnny Depp), kes leidmaks oma vabrikule pärijat, kutsub maailmast endale külla viis last, kellel õnnestub üles leida tema ?okolaadidesse peidetud kuldpiletid. Sakslasest õgardpoisi, ärahellitatud inglise aadlitütre, karjeristist nätsutüdruku ja vägivaldsetest videomängudest hullunud noore arvutigeeniuse kõrval saab õnneliku juhuse läbi üheks väljavalituks ka vabriku lähedal elav poiss Charlie (Freddie Highmore, kes mängis duetis Deppiga ka meil aasta algupoolel linastunud filmis ?Avastades Eikunagimaad?) kõige vaesemast kujutletavast perest. Määratud päeval avanevadki Wonka salapärasse mattunud maailma väravad ja erakordne seiklus algab.
Burtoni huviobjekt: laps tänapäeva maailmas
?okolaadijõgede, eriskummaliste umpalumpa tegelaskujude ja kõige muu muinasjutulise kõrval keerleb Burtoni seekordne film lapse, tema üleskasvamise ja lapsemeelsuse temaatika ümber. Nagu vaataja võib eeldada, langevad kõik Charlie? ?konkurendid? igaüks oma rikutuse ohvriks ja väljuvad mängust: kes lõpetab prügi?ahtis, kes teleolendina, kes hiigelsuure mustikana. Neid kajastatakse varjamatu kriitika ja irooniaga, kõige ehedamalt Willy Wonka enda isiku kaudu.
On iseenesest lausa märkimisväärne, kui varjamatult saavad filmis lüüa ühiskonnas kunstlikult tekitatud vajadused ja väärtushinnangud. Ilmselt oleks ses osas ruumi kriitikakski, et kõik on liialt ?puust ja punaseks? tehtud. Küllap on aga õigus sellelgi, kes ütleb, et sellest hoolimata on hulk vaatajaid, kellele see iroonia kohale ei jõua.
Kindlasti pole ?Charlie ja ?okolaadivabrik? film ainult lastele; eredalt tuuakse lapsi vabrikus saatvate lapsevanemate isikuis välja ka see, kuidas laste probleemid on paljuski pärit just vanemate möödalaskmistest. Ainest järelemõtlemiseks peaks siin leiduma nii lapsevanematele kui neile, kes püüavad ühiskonnas neid lapsevanemaid ja lastekasvatust suunata.
Tõsi, võib juhtuda nagu filmis (erandiks vaid Charlie), et nii lapsed kui ka vanemad on mattunud oma probleemidesse juba niivõrd sügavalt, et isegi üsna grotesksed ja drastilised õnnetused ei suuda neid oma ?mullist? välja raputada. Võib juhtuda, et sööme popkornipaki ära, kulistame kokat peale ja lahkume kinost, öeldes, et oli päris lahe film, aga loll luuser võitis ja et see kõik on mõistagi muinasjutt, kust pole eluks midagi õppida.
Inimene = tarbija?
?Charlie ja ?okolaadivabrik? osutab sedasi reaalsele ja olulisele ohule, millega silmitsi seisame. See räägib ühiskondlikust jõust massimeedia, kaubanduse, reklaamide jmt näol, mis juba lapseeas inimese ellu tungib ja teda mõjutada püüab, ajal, mil ta oma suutmatuses välismõjudele kohast hinnangut anda on nende ees veel suhteliselt kaitsetu. See on jõud, mille püüdeks näib olevat vormida inimene, sealhulgas laps, veel üheks tarbijaks, kes aitaks kaasa süsteemi kehtestajate heaolule. See ei ole suunatud isiku eripära ja vaimset laadi vooruste arendamisele. Wonka näitab vastupidist eeskuju: ehkki n-ö edukas ettevõtja, ei ole tema ?okolaadivabrik ajendatud majandusliku kasu saavutamisest, vaid eneseteostusest.
Vastandit kehastab ka Charlie, filmi ?kangelane?. Tema näite varal näeme, kuidas raskused, sealhulgas majanduslikud, võivad vahel hoopiski aidata kaasa mitmete väärt omaduste kujunemisele. Vähemate võimaluste tõttu suudab Charlie palju rohkem rõõmu tunda väikestest asjadest ning kindlasti naudib ja hindab ta oma üht ?okolaadi aastas palju rohkem kui tema eakaaslased, kellele iga ?okolaad on vaid üks sajast või tuhandest. Kvantiteet ei tekita iseenesest kvaliteeti, vaid pigem kipub seda hävitama.
Vastuseisu tehislikkusele rõhutab seegi, et Burton on kasutanud võimalikult vähe arvutiefekte: ?okolaadikosed ja -jõed, mida filmis näeme, on päris; kamp oravaid, kes põnevalt pähklitega mässavad, on tõelised jne. Burton näib sedasi avaldavat arvamust, et isegi fantaasiamaailmade puhul kehtib põhimõte ?mida rohkem virtuaalsust, seda vähem elusust?.
Eraldumine pole lahendus
Lapsemeelsusega seoses kerkib filmis üles teinegi huvitav teema, eelkõige Willy Wonka tegelaskujuga. Selleks teemaks on inimsuhete väärtuslikkus. Wonka, kes elab oma suletud maailmas, näib olevat seisukohal, et lapsemeelsusest piisab õnnelikuks äraelamiseks. Ometigi hargneb läbi filmi lahti tema minevik koos problemaatilise isasuhtega. Neid vastuseise lahendamata jääb ta aga kogu positiivsusest, rõõmust ja imetlusväärsusest hoolimata sürreaalseks. Charlie? abil, kellele pole lähedastest inimestest maailmas midagi tähtsamat leiab lõpuks aset Wonka ja ta isa lähenemine, millega meile ühtlasi esitatakse näide, et kunagi kahjustunud või katki läinud suhetele võiks mõnigi kord anda uue võimaluse ? ja näha, et mõlemad pooled on tegelikult valmis üksteisele poolele teele vastu tulema.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Tim Burtonil on taas näiliselt lihtsa looga õnnestunud jutustada veel paljustki muust, mis peaks tänapäeval inimest sügavalt puudutama. Kuigi on üksikasju, mida saaks filmile ette heita ? olgu kas või Wonka nali biitnike ja nende juuste teemal, mis ei tundu muu tonaalsusega kuigivõrd haakuvat ?, on üldiselt tegu ilmselgelt läbimõeldult teostatud ja hästi näideldud teosega. See on julge ülesastumine paljude võimust võtvate ?normide? vastu, katse kinnitada, et elu võib ka päriselt magus olla.