Eesti Noorsooteatri „Ült“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Renate Keerd ja Madis Kirkmann. Mängivad Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin ja Sander Roosimägi. Esietendus 2. II Ferdinandi saalis.

Lavastaja ja koreograaf Renate Keerd on arendanud välja sedavõrd isikupärase teatrikeele, et iga tema uuslavastust – kui laenata vaid oma ala tippudele reserveeritud iseloomustust – võib pidada sündmuseks. Erand pole ka „Ült“, kus püütakse nagu Keerdi varasemates töödeski heita õlult argine ning väljuda normatiivsest tavamõtlemisest.

Äratuntava käekirja tõttu, mis lavastusest lavastusse suure osa elementide puhul kordub, on Keerdi töid kerge segamini ajada. Seda on autorile mõnikord ka kergelt ette heidetud. „Keerd on jõudnud oma loomingus ühe perioodi lõppu, teatud kujundite ja stilistika väljakurnamise lävele,“ on kirjutanud Anneli Saro Sirbis.¹

Selle piiri peal on Keerd õigupoolest toimetanud juba pikemat aega, ent sama hästi võiks näiteks Wes Andersonile ette heita, et tema filmid on liiga wesandersonlikud. Lihtlabase kordamise asemel näeb Keerdi lavastustes ideede risttolmlemist. Seega evolutsioon, mitte revolutsioon, kuigi ka viimast võib mitmete Keerdi lavastuste uljamates stseenides kogeda. „Nagu enne Pariisi tuleb Nuustakul ära käia, siis mingis mõttes tegelen ikka veel oma loominguliste siseilmade Nuustakuga,“ on autor ise mõtisklenud oma loometee üle „Koreograafiraamatus“.²

Jõudmine oma viimase kümnendi peamisest kodust Tartu Uuest teatrist Eesti Noorsooteatrisse, mille laval on nimevahetusele vaatamata endiselt olulisel kohal nukud, on seega üksjagu tähenduslik. Näitlejad ongi Keerdile paljus kui nukud, keda mudida, kelle liikuvuse ja painduvuse abil voolida ümber meid iga päev ümbritsevaid kontuure, struktuure, käitumismustreid, aistinguid ja funktsioone.

Kui klassikalise muusika saatel kerkib lavalt hõbedane kate, paljastuvad seal neli peaosalist ning suuremat osa ruumist kattev riidekuhi, milles tuulama hakatakse. Seekord pole Keerdi kasutuses tema 2012. aastal asutatud ja laitmatult timmitud füüsilise teatri trupp Kompanii Nii, vaid Eesti Noorsooteatri näitlejad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Sander Roosimägi ja Steffi Pähn. Võõra inimmaterjaliga on Keerd muidugi töötanud varemgi, olgu Tallinna Linnateatri tippudega Von Krahli teatri „Vaimukuskussis“ (2017) või lavakunstikooli noortega võrratus diplomi­lavastuses „Valgete vete sina“ (2019). Tõeliselt kaelamurdvaid sooritusi on seekord ehk mõnevõrra vähem, ent füüsilist piiri kombatakse ilu- ja jõunumbritega sellegipoolest üksjagu ning kogu näitlejate nelik tegutseb eeskujulikult nii eraldi kui ka koos.

Kunstilise fantaasia ja absurdi lipp lehvib tantsulisuse ja füüsilise koormuse osakaalust olenemata sama kõrgel nagu alati. Keerdi tööd ongi kõige sagedamini iseloomustatud tõenäoliselt mängulisena. „Renate Keerd armastab mängimist. Tema mängud pole aga need suurte meeste mängud, millega saavutatakse ja ronitakse, konkureeritakse ja vastandutakse. Need on pigem lapsemeelsest avastamiselevusest laetud retked, mis liiguvad elu imiteerimiselt puhta kujutlusvõime kuningriiki,“ on Andres Maimik kirjeldanud Eesti Ekspressis.³ „Minu meelest on Keerd omamoodi mängugeneetik, kes laval otsekui geeniteadlane mänguliste suhtlusolukordade mustrit muudab, kartmata viidata inimkäitumise loomsele või isegi taimsele algele,“ on iseloomustanud teda Teater. Muusika. Kinos Meelis Oidsalu.⁴

Ka „Ült“ on mäng – ja mitte üksnes lavalise tegevusena, vaid ka kõigi teatri põhielementidega. Lavastuse ja väljendusvahendite molekulaarosadeks lahtivõtmine, nende uurimine, uutmoodi kokkuasetamine, absurdi või groteski keeramine, banaalsuse paljastamine, selle kaudu uue eheduse, isegi ülevuseni jõudmine. Laval näib olevat sama palju protsessi kui tulemust – stseenide geneesi. Näitleja keha esitlemist peaaegu elutu, oma tahteta muusikalise elemendina, mida iseloomustavad vahepeal pähe asetatud trummitaldrikud, ja siis jälle tohutult elava, eksliku, kaootilisena, nagu väikeste väristamiste, kukkumiste, ehmatamiste puhul. Rebitud äärtega tehnika, on autor seda ise nimetanud.

Riide- ja olemise kihte ült heites pakub „Ült“ mitmeid mõtestamisviise, vältides seejuures püüdlikult narratiivsust või sõnastatavust. Teemadki on Keerdi lavastustes tinglikud. Tähendusi ja seoseid võib vaataja stseenidele kleepida vastavalt oma tõlgendusvõimele ja -soovile, valmisolekule ühest või teisest midagi välja lugeda. Keerdi edu pant on nauditavus mitmel tasandil. Kes tahab, võib leida tema lavastustest küllaga viiteid, paralleele, kujundeid, küsimusi, neid võib aga vaadata ka lihtsalt kunstilise mängu, unenäolise loogika alusel kulgeva postmodernistliku kollaaži, kunstiliselt kireva meelelahutusena.

Tõsi, mõned korduvad motiivid tunneb Keerdi töödes muidugi kergemini ära: korra ja kaose suhe, maskuliinsus ja feminiinsus, mäng füüsilise funktsionaalsusega, erisugused individuaalsed ning kollektiivsed rütmid ja nende katkemine. Julgen siiski sügavalt kahelda, kas võimalike tähenduskihtide põhjalikum lahtiharutamine vaatamis­kogemusele midagi juurde annab. Sageli jääb Keerdi lavastusi saatma ennekõike mingi üldtunnetus, läbiv emotsioon, saadud laeng. Enamasti nurruvad nii pea- kui ka seljaaju.

Keerdi eelmises lavastuses „Lävi“ oli varasema hüperaktiivsusega võrreldes põlemine keeratud märksa madalamale temperatuurile ning see mõjus tõsisemalt, isegi apokalüptiliselt. Lavastuse „Pure mind“ moedemonstratsiooni hüsteerilisust või „Valgete vete sina“ jalgpallimängu ülevoolavat energilisust ei leia ka seekord, kuid tõsisemate, introspektiivsemate stseenide sekka mahub taas ka küllaga lõbusamat sehkendamist.

Eriti meeldejäävad on Kobini ja Roosimäe pudikeelest saadetud katsed teineteist tõsta, Meresmaa ja Pähni juuksepatside kätš, paralleelne vaiba- ja kleidikloppimine ning suitsu kimuvad linnud. Pedaal vajutatakse eriti tugevalt põrandasse, kui lavale veetakse Simon & Garfunkeli legendaarse „Sound of Silence’i“ kaveri saatel teine väike lava ansambliga. Säärane väike punk meenutab Kinoteatri hiilgavat „Gesamtkunstwerki“. Muusikal on lavastuses tavapäraselt oluline koht ja kuigi üldiselt rütmilt tundub „Ült“ märksa ebaühtlasem kui mõned Keerdi varasemad tööd, on kunstiline tervik kenasti paigas. Riide­kuhjast oled sa võetud ja riidekuhjaks pead sa saama.

Keerdi stiil võiks oma kujundirohkuses mõjuda püüdlikult pretensioonikalt, väsitavalt eksistentsiaalselt või edvistavalt elitaarselt, kui seda ei läbiks nii tohutu lapselik ja avatud energia. „Ült“ on suuresti elu enda rikkalikkuse pühitsus, igapäevaseid ja tuttavaid elemente sisaldav, kuid seejuures kaugele eemale, hoopis teistsuguse olemise võimalikkusesse triiviv fantaasia. Keerdi arvates, nagu ta on ise öelnud, on loomise puhul põhiline, et see oleks harmooniline ja rõõmus protsess. Ei kujuta ette, kas see tegijate puhul alati nii ka on, aga lavale jõuab rõõmu küllaga. Raske öelda, kas „Ült“ on Keerdi loometeel Nuustaku, Pariis, Riia või Narnia, aga saalist väljudes on taas tunne, et maailm on natuke maagilisem paik.

1 Anneli Saro, Lävi – mälestuste ja unistuste piiril. – Sirp 29. XI 2019.

2 Marie Pullerits, Koreograafiraamat. Sõltumatu Tantsu Lava, 2019.

3 Andres Maimik, Renate Keerdi metafüüsiline tsirkus. – Eesti Ekspress 15. V 2019.

4 Meelis Oidsalu, Kes kardab Renate Keerdi? – Teater. Muusika. Kino 2018, nr 2.