Siinkohal paar näidet. Esmalt Bali veetemplitest, kust buda mungad on tuhandeid aastaid jaganud vett ümbritsevatele põldudele. See süsteem on kujunenud ja kasutuses olnud tõesti tuhandeid aastaid. Lokkava enesekindlusega on nüüdne keskvõim juurutanud uut veekorralduskava. Tagajärjeks on katastroof.
Katastroofiga lõppes ka Maroko keskvõimu ülalt alla juhitud uudne oaaside ümberkorraldus, mis lõi uppi tuhandeid aastaid toiminud traditsioonilise oaaside veevarustuse.
Mis neil kahel puhul siis tegelikult juhtus? Me ei saa küll täiesti kindlad olla, kuid üldjoontes on ehk nii, et tuhandete aastate kultuurilise evolutsiooni tulemus heideti kõrvale. Inimesed olid õppinud selle aja jooksul aru saama tahtlikest ja tahtmatutest tagajärgedest, mida nende otsused ja valikud esile kustuvad ning selliselt ka oma käitumist pisitasa kohandanud. Sel moel akumuleeritud teadmine on elujõuline – olgu selle parimaks kinnituseks näiteks juhtumipõhine Briti õigussüsteem, kus esile kerkinud ja kohtulahendi saanud juhtumid vormivad selle õigusruumi selgroogu.
Saientsim kannab endas vääramatut teadmise usku, mis ruttab ajast ette kõigi oma asjakohaste muutujate ja parameetritega, mida saavat mõistlikult optimeerida soovitud tulemuse saavutamiseks.
See on nii vale kui ka ohtlik.
Olen varemgi arutlenud meie võimetuse üle ennustada biosfääri arengut. Koos matemaatikute Longo ja Monteviliga oleme sel teemal kirjutanud ka artikli „No entailing laws, but enablement in the evolution of the biosphere” (http://arxiv.org/abs/1201.2069). Selle üldine järeldus on: me mitte ainult ei pruugi teada, mis juhtub, vaid me isegi ei ole suutelised teada saama, mis võib juhtuda.
Seega, kui me ei tea, mis võib juhtuda, ei saa me seda ka ühelgi moel põhjendada. Siinkohal saientism uskumusena meid eksitabki ja põrub täielikult läbi.
Pole siis imestada, et kreeklased nägid jumalaid, pooljumalaid ja inimesi lõimituna mingiks tervikuks, kus isegi jumalad ei teadnud valikute ja tegude tagajärgi. Homeros oli tõele lähemal kui meie saientism, mis on sageli ülemõeldud ja vale.
Oleme 2000 aastat hiljaks jäänud, et minna Delfi oraakli juurde kuulama mitmetähenduslikke ennustussõnu. Samal ajal on meil võimalus piirata saientismi, püüelda tõelise teaduse poole ning loobuda ideest, et teadus saab kõike teada.
Elu on teadusest rikkam.