Ma ei saa oma sügavaimat elu mõtet teada, sest ma ise kõige täiega kehastan seda mõtet. Kui ma saaksin elu mõtet teada, siis ma oleksin juba väljaspool elu mõtet ja see elu mõte poleks sügavaim elu mõte.
Ometi pole ma ju ka väljaspool oma sügavaimat elu mõtet, sest ma just nimelt kogu oma elamisega kehastan seda. Iga mu tegu ja mõte väljendab mingil kombel mu sügavaimat elu ja elu mõtet. Sealhulgas on ka elu mõtte järele haaramine ehk oma elu mõtestamine üks elu kehastumise viis.
Nõnda hõlmab mu elu nii elu sügavaima mõtte kehastamist kui ka selle järele haaramist. Ma tunnetan oma kehastunud elu ja selle käigus mu kehastunud elu teiseneb, nii et ma ka juba tunnetan natuke teistmoodi. Need kaks külge võimendavad teineteist: haarates elu sügavaima mõtte järele ma lõimin oma elu tihedamalt kokku ja siis on ka mu kehastunud elu ja tegutsemine võimsamad ja täpsemad, kuivõrd iga tegu võrsub kehastunud elutervikust, nii et ma olen rohkem oma teo „taga“, sellesse tihedamalt põimitud. See annab omakorda alust sügavamaks ja hõlmavamaks elu mõtte tunnetamiseks.
Ometi libiseb tunnetuse viimne objekt ehk elu sügavaim mõte aina käest. Elu mõtte tunnetamisel on kaks faasi: elu mõtte haaramine ehk liikumine elu sügavaima mõtte poole ning selle haarde vabastamine seoses mõistmisega, et elu sügavaimat mõtet ei ole põhimõtteliselt võimalik haarata.
Need kaks faasi ei ole lihtsalt ükskõikselt teineteise järel, sest nad on ühe ja sama elu momendid ja mõjutavad teineteist. Kui olen püüdnud haarata elu sügavaimat mõtet ning seejärel haarde vallandan, siis ei ole ma samas kohas kus enne. Ma olen saanud vabamaks, distantseerunud mõningaist kinniskujutelmadest.
Niimoodi saan ma järjest vägevamaks: haaran elu mõtet aina sügavamalt, nii et mul on aina enam, mida seejärel vallandada. Mõte kehastub ja keha mõtestub.
Kuid selline vägevnemine on ka ise teatud laadi haaramine. See ei pääse jõuetusest, haarde lõdvenemisest. Haaramine-ja-lõdvenemine ise lõdveneb. Minu elu põhjas on õõnestus, mis uuristab kavalaimagi elustrateegia.
Ühtlasi aga on seesama õõnestus ka õnnistus, loov lammutus. Aina lammutan end – ja mitte üksnes omaenda jõududega – ja aina taastun mingil kombel. Tuleb kuulatada, et tabada oma eluviisi, oma elu meloodiat, mis käib nii omatahtsi kui ka isetahtsi, nii minu suunamisel kui ka sellest sõltumatult.