Tänapäeva vaatajat võlub kõigepealt ehk Madalmaade vanade meistrite maalikunsti virtuooslikkus: illusoorsuseni ulatuv esemete, materjalide ja valguse edasiandmise meisterlikkus. Paljude pisemate detailide otsimine pildil pakub avastamisrõõmu, stseenide ja nende tähenduse äraarvamine tekitab elevust ning meenutab olukorda, kui satud võõral maal kellegi aknast sisse vaatama. Näitusele sisenedes leiad end ajas ja ruumis rändajana pidulaudade keskel: Amsterdami kunstniku Dirk Barendszi (1534–1592) „Seltskond muusikutega” kujutab Madalmaade renessansi vaoshoitud harmoonilist koosviibimist, kus mustade ja punakaspruunide toonide taustal mõjub valgete kraede ja naiste peakatete rütm tardunud muusikana; vastasseinal köidab pilku Kadrioru kunstimuuseumi kollektsiooni üks olulisemaid teoseid, kuulsa Antwerpeni meistri Maetren de Vosi (1532–1603) töökojas 1600. aasta paiku valminud maal „Kaana pulm”, kus näeb nii tolleaegseid linnakodanikke kui ka Veneetsia kaupmeest daamiga pidulauas, millel on maadeavastamise ajastumärgina eksootilised viljad.
Jan Cossiersi (1600–1671) maal „Kadunud poeg” toob juba selgelt esile Flaami barokse elutunnetuse: näha on prantsuse moe järgi erksavärvilised puhvvarrukatega riided, dünaamilised poosid ja kõnekad näod. Hollandi kunsti üks lemmikumaid žanre natüürmort mõjub selle näituse kontekstis kui maiste naudingute ja külluse kiidulauluna kõlavate pidusöökide teema edasiarendus. Nende omaaegne moraliseeriv ja manitsev sõnum jääb tänapäeva vaatajale võib-olla et kaugeks ja raskesti mõistetavaks (roomavad ussikesed isuäratavatel viljadel ei tekita meis enam maiste lõbude kaduvuse ja memento mori mõtteid). Juveliirse täpsusega ja peenelt maalitud vaikeludest kõige hingestatum ja lummavam on sel näitusel minu meelest Maerten Boelema de Stomme (1611–1644) „Natüürmort nautiilus-pokaaliga” (1642), mis võtab lausa sõnatuks. See kurttumm (millest ka lisanimi Stomme) Haarlemi kunstnik oli ühe tuntuma Hollandi vaikelude meistri Willem Claesz Heda õpilane. Soome kogusse kuuluv haruldane maal on üks kahekümnest meistri teadaolevast signeeritud teosest, kus näeme ka tema käekirjale iseloomulikku detaili – suurest merikarbist valmistatud pärlendavat nn nautiilus-pokaali.
Kõige enam aga huvitas Hollandi bürgereid kujutava kunsti puhul enese ja oma pere jäädvustamine, sellepärast on ka portree Madalmaade kuldajastu kunsti massilisim žanr. Arvatakse, et XVII sajandi jooksul maaliti seal kokku lausa mitusada tuhat portreed. Oma aja kuulsaimate portretistide hulka kuulunud Bartholomeus van der Helst (1613–1670) ja Nicolaes Maes (1634–1693) on näitusel esindatud kõrgseltskonda kuulunud daamide portreedega, mõlemal kallist mustast satiinist kleit seljas ja uhke pärlikee kaelas. Paraku on ajaloo keerdkäigud viinud neist lahku nende paarilised – abikaasade portreed. Sellised portreede paarikud telliti reeglina seoses abiellumisega ning pidid tähistama uue pereliidu algust. Milline nägi välja Hollandi XVII sajandi ideaalperekond, näitab Nicolaes van Helt Stockade (1614–1669) imposantne „Perekonna portree”. Näituse ühe hinnalisema šedöövrina tuleb kindlasti nimetada Gerard ter Borchi (1617–1681) maali „Naine veiniklaasiga”.
Selles on lisaks mitmesuguste materjalide meisterlikule edasiandmisele adutavad maalile talletatud hetke tunded ja pinged: noore naise kirja hoidev õrn käsi justkui väriseks, veidi kaldus kustunud küünal viitab aga traagikale. Arvatakse, et pildil on kujutatud kunstniku õde Gesina ter Borch, kes elas valusalt üle oma armsamast lahkuminekut. Hollandi bürgerite kõrval esinevad näitusel jõuliselt talupojad. Muheda huumori ja tähelepanelikkusega talupoegade pidustuste ja rahvakalendri tähtpäevade, põllu- ja kodutööde „kõrges” kunstis kujutamise alusepanijaks peetakse Pieter Bruegel vanemat, kelle traditsiooni jätkajatest on näitusel Pieter Breughel noorema kaks maali talupojapulma sarjast: „Pruudi saatmine” ja „Andide toomine pruutpaarile”. Nende kõrval on Bruegel vanema kaasaegse Joos de Momper II (1564– 1635) „Flaami maastik tuuleveskitega” – tundlik ja poeetiline kodumaa loodust kujutav teos. Selles on külmade pruunide ja rohekas-siniste toonide harmooniat, rahu ja kindlustunnet tekitavat tuulikute ja teel liikuvate vooride rütmi, millele lisavad elu ja südamlikkust siia-sinna paigutatud inimfiguurid ja koduloomad.
Näitus inspireerib pikalt rääkima. Tegelikult on maalikunsti mõistmiseks vaja lobedast jutust enam süvenevat pilku. „Elu melu” Kadrioru lossi saalides pakub silmarõõmu ja naudingut heast maalikunstist. Tööd on paigutatud ruumidesse kooslustena, mis täiendavad üksteist nii visuaalselt kui temaatiliselt, nii et on moodustunud mõjus ja meeldejääv tervik. Võimalust seda oma silmaga kogeda on Tallinnas veel vaid augusti lõpuni. Seejärel rändab osa näitusest Helsingi Sinebrychoffi kunstimuuseumisse. 12. septembril avatakse tuntud õllevabriku kunagise omaniku majas asuvas kunstimuuseumis teine Kadrioru kunstimuuseumi ja Sinebrychoffi kunstimuuseumi ühisnäitus, seda aga juba muudetud koosseisus ja pealkirja all „Kõrtsid ja rahvapidustused”.
