Rohkem kui ajalugu ja sõjateema on lavastajat huvitanud noorte inimeste hingelised üleelamised olukorras, kui nad on silmitsi igavikuliste väärtustega, elu ja surmaga. Seda võimaldab tegelaste asetamine äärmuslikku olukorda, kui nad peavad surnud ja külmunud sõdureid lahti sulatama, et nad vanematekoju transportimiseks korda teha. Surma painav kohalolek annab elule hoopis teistsuguse tähenduse, avab inimese loomuomadused. Siis selgubki, et inimese eetilise väärikuse kaotamine (siin langenud sõdurite kuldhammaste omastamine) ja kaaslase reetmine on ühe ja sama medali kaks külge. Olgu see pealegi palistatud bravuurse üleolekupoosi või ülbusega. Sellisena avaneb meile Antti (Priit Loogi veenvas kehastuses): ärahellitatud mehepoeg, kelle surm vaenlase kuuli läbi näib saatuse kättemaksuna, ent on sellele vaatamata kõigile traagiline.
Inimese eetiline mina ei küsi, kas tegemist on oma või vaenlasega, oluline on jääda ausaks elu ja inimese suhtes. Seepärast on ka finaalis, kui jutustatakse meile stseeni, kuidas Eino koos surnud soome sõduritega sõidab hobuvankril läbi venelaste kolonni ja ohvitseri käsul annavad vene sõdurid lahkunutele au, selle lavastuse üks võtmestseene.
Kuid ka siin ei rahulda Noormetsa traditsioonilised teatrivormid. Üllatused algavad juba siis, kui publik Küüni siseneb. Selgub, et publik saab jälgida näitlejaid kõigist neljast küljest meetri-pooleteise kõrguselt astangult. Tegevus toimub otsekui lavaaugus, seejuures on publik näitlejatele väga lähedal. See loob juba iseenesest ebahariliku vaatepunkti, omapärase rakursi näitlejatele. Publik jälgib näitlejaid ülevalt alla, näitlejad on aga eraldatud publikust seintega, sest oma silmade kõrguselt näevad nad vaid publiku kinganinasid, ei enamat.
Milleks on see hea ja mida see lavastusele juurde annab – küsite? Võib-olla peaks seda küsima hoopiski näitlejatelt. Mulle tundub, et see annab neile suurema vabaduse kui tavalises väikeses saalis, kus näitleja tajub publiku pilku ja juuresolekut vahetult, lausa füüsiliselt. Meenub Stanislavski nõue, et kujutletav neljas sein ei tohi segada näitleja mängu. Suurel laval mängib näitleja lavapoodiumil, mis on ju samuti nihkes publiku silmavaatega.
Ent lavaaugu seinu kasutatakse ka kujunduslikult. Kulminatsioonis, kui Sten Karpovi mängitud Korpikangas viib ekstaatilise tantsuga stseenis ülekohtu all vaevleva Eino (Jaanus Mehikas) rahunemise ja andestamiseni, süttivad seintel väiksed tulukesed. Nagu ka finaalis. Noormetsal on aga veel üks üllatus varuks. Tavaliselt ta oma lavastustes näitlejana üles ei astu, siin aga näeme teda laval, pastori rollis. Pastor, kes on ühtlasi nii hingevaevade leevendaja kui ka „kapten laevas”. Kui kõik teised näitlejad mängivad tõsiseid psühholoogilisi rolle vastavalt oma ülesandele, siis Noormetsa pastor annab rolli psühholoogilisuse kõrvale veel omapoolse suhte, distantseerituse. Juba esimestest sammudest tuleb ta lavale veidralt tantsiskleva kõnnakuga, veidi nagu vaarudeski. Nagu hiljem aru saame, mängib ta selles stseenis veidi purjus tegelast. Selline distantseeritus (vaid hukkunud Anttile laulu esitamise ajal näikse ta selle suhte õigete nootide leidmisega veidi kimpu jäävat) lisab lavastusele värvi ja sügavust.