Näitus „Puudutus. Väike foto, suur lugu“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 13. VIII.
Olgu, ma ei hakka keerutama ja ütlen kohe välja: suuremahulistest grupinäitustest hoian ma eemale. On väga vähe kordi, kui olen neid tõesti nautinud. Kui näitust reklaamitakse, et seal esineb näiteks 56 autorit ja väljas on üle 200 töö, siis on see märk sellest, et võin südamerahuga näitusele minemata jätta. Ma lihtsalt ei usalda reklaame, kus rõhk on kvantiteedil. Kui nüüd siduda see fotode väikese formaadiga, siis tahes-tahtmata tekib seos Instagramiga. Seal on samuti suur kogus inimesi ja pilte ning kõik on armsasti väikeses formaadis. Selleks et sellest osa saada, ei pea kohe teps mitte ennast palaval suvepäeval Telliskivi loomelinnakusse vedama. Samuti ei ärata minus eriti võimast usaldustunnet suured ja mittemidagiütlevad pealkirjad. Fotograafias laialt ringi liikuv väljend „väike pilt, suur lugu“ on nii õhukeseks kulutatud, et juba seda lugedes hakkavad hambad krigisema. Miks ei või olla suur pilt ja suur lugu? Või väike pilt ja väike lugu? Endamisi mõtlen, et järgmise näituse võiks teha pealkirjaga „Suur mees, väike … khmm … kaamera“.
Kergesti mõistetav narratiiv
Niimoodi ma siis longingi Telliskivi poole. Oleks väga vale väita, nagu läheksin näitusele vastu tahtmist. Esiteks on umbes pool näitusel esindatud autoreist mulle teada, pigem on see nagu kallitele sõpradele küllaminek. Teine põhjus on see, et usaldus on olemas. Kui mitte pealkirja suhtes, siis Juhan Kuusi dokfoto keskuse suhtes. Olen pidanud korduvalt üllatuma ja salaja, oma mõtteis, sõnu sööma. Seega on minu meeleolu äraootavalt ootusärev.
Uksest sisse astudes üllatusi ei ole. Kõik on täpselt nii, nagu olin eeldanud. Näen, et ruum on täis kuhjatud eri suuruse ja vormistusega fotosid. Ei kulu viit minutitki, kui saan aru, et näitusel jutustatav lugu on elu ise. Suur kokkuvõte elust. Sünnist surmani. On küll väikesed fotod, mille taga peituvad suuremad ja väiksemad lookesed, aga kokku moodustavad need ühe suure terviku. Nii nagu elu ise ei koosne ühest ja ainsast jutukesest. Siinkohal võikski joone alla tõmmata ja öelda, et on puudutus, väikesed pildid ja suur lugu. On vaateid armastusele, vananemisele, lapsepõlvemängudele. On pilguheit tumedamale poolele nagu küüditamine või sõda Ukrainas. On ka hetked, kus ühe inimese elu on lõppenud, kuid teiste oma läheb edasi. Ääretult lihtne, kergesti mõistetav ja seeditav narratiiv.
Näituselt sellise loo väljapigistamine ei nõua kuigi palju aega. Fotod sulanduvad ilusasti tervikuks ja on kenasti grupeeritud. Suure tõenäosusega suudab kiirustav vaataja saada kätte näituse suure loo kiiremini kui burgeri, mis on vististi tänapäeva maailmas üks tähtsamaid kriteeriume, mille järgi keskmine vaataja vaadatavat hindab.
Loomulikult võib iga käsitletud teemat omakorda veel venitada lõputult. Näiteks aktuaalne hoolekandereform annab hooldekodupiltidele päevakajalise sisu. Ukraina sõjast rääkimata.
Siinkohal jõuan esimese probleemini. Näituse suur lugu on nii suur, et selle ümberkirjutamiseks oleks vaja raamatut. Või kahte. Elu ei saa väga hästi kokku võtta mõne lause või pisikese artikliga. Kui just ei minda seda teed, et nenditakse kuivalt: näitusel kajastatakse elu. Ringi vaadates hakkab mind vaikselt närima kahtlus, et mis lugu see siis ikkagi on. Kas lugu on see, mida fotograafid esitlevad ja mis sulandub üheks suureks eluliseks tervikuks, või on fotograafid ise hoopis see lugu? Kas näitus on pildistatute või fotograafide elust?
Kui üldised teemad on näitusel kergemini hoomatavad, siis teemad fotograafide elust on otse vaataja nina ette ilusasti ära peidetud. Kõige lihtsamini mõistetav, fotograafe siduv teema ongi seos eluga, s.t fotograafina pildistame elu enda ümber. Nii lihtne see ongi. Näitus annab võimaluse tutvuda fotograafidega ja eluga nende ümber. Nii otsesemas kui ka kaudsemas vormis. Väljas on fotokunstnike kunstiprojektid, mille teostamine on nõudnud kauem aega, on lihtsalt pildid, mis on sündinud hetke emotsiooni najal. Mitte et üks oleks parem kui teine. Parem-halvem on subjektiivne vaade. Objektiivne vaade on see, et fotograafid tegelevad ümbritseva maailmaga. On selleks mängivad lapsed, kassid, matused või valgusemäng trepikojas. Fotograafe võivad huvitada eri teemad, kuid neid ühendab tung ennast ümbritsevas maailmas jäädvustada.
Tehnika ei ole tähtis
Muidugi ole kõik teemad sügavad, on jäädvustatud ka argisemat. Nagu kaduma läinud kaadrid analoogfilmi rullilt. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kellel ei ole õnnestunud ise või kellegi teise kaasabil filmirulli tuksi keerata. See on midagi, mis armsalt puudutab ja toob hingesopist esile hunniku mälestusi.
Muidugi ei saa fotograafide maailma tutvustav näitus läbi ilma tänapäeva (pseudo)probleemideta. Kuna igale pildile on juurde pandud tekst koos andmetega, siis torkab silma nii pildi andmetes kui ka tekstides vajadus rõhutada, et pilt on tehtud telefoniga. Ma ei tea miks, aga ju siis on keegi leidnud, et see peaks vaatajale korda minema. Saan aru, ju on interneti foorumites ja gruppides kirgi küttev teema, kuid kahjuks olen vaataja, kelle puhul jookseb see teave mööda külge maha. Ma pole kunagi näitusel pilti vaadates olnud huvitatud sellest, millise kaamera või objektiiviga see tehtud on. Kasutades kulunud väljendit, kerkib mälusopist kellegi öeldud tark lause: „Amatöörid räägivad tehnikast, professionaalid piltidest.“ Kusjuures näitusel eksponeeritud pildid on head, ja see, et need on telefoniga tehtud, ei muuda neid paremaks ega halvemaks. Täpselt samamoodi ei muutu pilt paremaks ega halvemaks ainuüksi selle tõttu, et see on tehtud analoogkaameraga. Soovitan telefoniga tehtud piltidesse süveneda ja siis vaadata kõrval eksponeeritud pilte. Kas vahe on märgatav? Eriti väikeformaadis tööde puhul.
Kui rääkida kättesaadavast infost, siis avastan ennast huviga lugemas piltide kõrval eksponeeritud tekste. Seekordne näitus on imeline näide näitusetekstide mõjust loomingule. Kui mõne foto puhul on saatetekst hädavajalik, siis teiste puhul tekib siiras küsimus: milleks? Mõni foto võiks jääda lahti seletamata. Nii mõnegi foto juures oli visuaalne pool äärmiselt kütkestav, kuid saatetekst ei tulnud sellega kaasa.
Näituse üldvaates on sellised kõikumised suisa suurepärased. Kui töö puhul saaks liigitada teksti plussiks või miinuseks, siis näituse üldvaates on see suurepärane võimalus asjast huvitatutel süveneda ning endale kõrva taha panna, milliste tööde juures on tekst vajalik ja milliste puhul üleliigne.
Mis puudutab taset, siis on see meeldivalt kõrge ja et autorite juures on olemas ka taustainfo, siis tasub vaadata, kuidas lähenevad puudutusele fotograafid ja kuidas fotokunstnikud. Kas puudutus on ainult pildil tuvastatav või pannakse ka publik puudutust tundma?
Dokfotokeskuse näitus on hea näide sellest, kuidas lähenevad teemadele (foto)kunstnikud ja kuidas fotograafid. Ma ei ürita lüüa kiilu, kuid erinev teemakäsitlus ja esitlusviis löövad näitusel nii mõnegi teose puhul tugevalt välja. Siin peakski mõtlema, kus jookseb fotograafia ja fotokunsti piir. Mõnikord on see piir rohkem, mõnikord vähem tajutav.
Täiesti teadlikult ei toonud ma käsitlusse töid ja nimesid. See oleks olnud 56 autori puhul ebaaus. Hoolimata iga töö unikaalsusest peitub selle näituse võlu kvantiteedis. Ja ma ei taha öelda, et tööd pole kvaliteetsed, kuid põnev on vaadata, kuidas 56 autori tööd sulavad pisikeses ruumis tervikuks.
Näitusel on puudutus, on väikesed pildid ja nende taga suur lugu. Iseasi, mitu suurt lugu selles näituses peidus on. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et näitusel käsitletav lugu on sama suur kui elu ise. Ei ole suurem ega väiksem. Küsimus on vaid selles, kelle elust käib jutt.