On positiivne, et juba käesoleval aastal toimuv Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) ja sellega seotud võistlus tundeid tekitab.* Ilu mõiste provokatiivsus oli ka üks peamisi põhjusi, miks see üldse biennaali teemaks sai. Siinkohal soovingi vastukaaluks Jaanika Tamme artiklile vaadelda, kas TABi üldteema ja visioonivõistlus peaksid otseselt lähtuma poliitilistest ja majanduslikest küsimustest. Või kas on üldse võimalik midagi luua, ilma et meid ümbritsev loodut kuidagi ei mõjutaks?

Ajal, mil ehitamine on kallis ja kinnisvarahinnad laes, ei saa ka väita, et kinnisvaraarendajate soov on luua uusi üllatavaid ja originaalseid tooteid. Kasvava ehituskiiruse ja kahaneva kvaliteediga ruumiloome juures on õige hetk kõnelda sellest, kas oleme ikka õigel teel. Visioonivõistluse töödel on võimalus näidata just seda, mida me enda ümber veel ei näe.

TABi visioonivõistluse tööde esitamise tähtaeg on juba 16. jaanuaril. Ehk võiks just praegusel pimedal vaiksel ajal elukeskkonda taasmõtestada: kuidas elatakse meil ja mujal ning mida sellest õppida? Kas mereäärsed laiad asfaltteed ja aina suureneva autostumisega sammupidamine on ikka see, mida uue aja linlane ootab? Miks ei ole Eestist saanud innovatiivsete ja (keskkonna)säästlike lahenduste katselaborit?

Visioonivõistlus erineb arhitektuurivõistlusest täpsusastme poolest. Kui viimasega otsitakse lahendust enamasti hoonestusele ja nendevahelisele ruumile, siis visioonivõistlus on samm enne arhitektuurivõistlust. Visioonid kõnnivad neid radu mööda, mida veel kõnnitud ei ole, otsivad uusi kombinatsioone, kooslusi, millest keegi veel kõva häälega kõnelda pole julgenud. Mitmes valdkonnas luuakse seda, mida tellija küsib ja nii jõutakse parimate lahendusteni. Arhitektuuris ja disainis on küsimus, kuidas luua seda, mida veel nõuda ei osata. Muidu poleks võimalustki tekkida millelgi täiesti uuel ja teistsugusel.

Võib arvata, et ebaühtlase muljega visioonivõistluse ala, Kopli kaubajaam saab peagi uue näo, kui jälgida, kuidas Balti jaama turg ja Telliskivi loomelinnak on ümbritsevaid alasid muutnud. Vaid mõne kümnendiga on hämarast kalurite ja hilisemast tööliste piirkonnast ning hiljem rajatud raudteejaama mõjul ka kohati kriminaalsest Kalamajast saanud ja Koplist saamas paljude ihaldatud elu- ja töökoht.

Alternatiivseks saab nimetada seda, mis erineb sellest, mismoodi elab ja tegutseb enamus. Praeguses paljude võimaluste maailmas on alternatiivset üha raskem tabada. Igaühel on võimalus ise leiutada, kui elu tundub liiga mugav ja igav. Seda toetab droonide, 3D-printerite, virtuaalreaalsuse tööriistade või robotseadmete suhteline odavus ja kättesaadavus. Milles võiks väljenduda nüüdisaja punk? Ehk ei pea see olema vali ja hirmutav, vaid midagi leidlikku, salajast või uuesti leitud vana.

Kas otsetee kui kõige loogilisem lahendus ei ole tootnud kümnendite jagu väga sarnaseid eluruume ja elumudeleid? Ehk on aeg küps alternatiivseteks lahendusteks ka meie kinnisvaraturul, mille keskmine ruumikvaliteet ei ole seni küündinud palju kaugemale nõukogudeaegsest hoonestusest. Väheste erandite edu seab küsimuse alla praktilise meele ja sunnib tavapärasest kaugemale minema. Kõige põnevamat juhtub ikka tagahoovides.

Seda, mis toimub või hakkab toimuma Kalamaja hoovides, küsibki TABi visioonivõistlus. Kuidas võiksid elada XXI sajandi eestlased, tallinlased ja külalised? Kuidas tuua põhjamaine looduse- ja taimekasvatuselembus linnadesse tagasi? Kuidas erineda Berliini või Riia tagahoovidest?

* Jaanika Tamm, Inetu ilu. – Sirp 14. XII 2018.