Eesti Kunstnike Liidu XX kevadnäitus Tallinna Kunstihoones ja Tallinna Linnagaleriis kuni 12. VII. Žürii Elin Kard, Indrek Köster, Tiit Pruuli, Indrek Grigor, Tamara Luuk, Kaarel Eelma ja Andra Orn, kujundaja Kaarel Eelma.

Kevadnäituse kaasväljapanek „Kunstnikud maalivad kunstnikke“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 5. VII, kuraator Kai Kaljo.

Arkaadia on motiiv, kus karjased mängivad kaunil maastikul lambakarjale vilepilli. Ka Vikipeedia Arkaadia artiklit illustreerib pilt lambakarjast, kes sööb rohtu Peloponnesose mägede rohelises orus. Arkaadia on vilepillimängija Paani, ekstaasi ja kõiksuse jumala kodu. Maakonna nimi pärineb Kreeka tüdruku­nimest, mis tähendab piirkonda, kus valitseb rahu ja rahulolu. Eesti Rahvusringhääling on loonud oma ERR-kaadia, kus on saavutatud kõrgeim vabadus – turumajandus. Seal on terve põlvkond ehitanud kartulikoori süües üles Euroopa ainsa võlavaba majanduse ja pannud ka järgneva põlvkonna kartulikoore võluratsioonile. Seal toob soojenev kliima talunikele kaks saaki aastas ja metsi raiutakse mõjuvatel põhjustel. See ei tähenda, et ERR maha vaikiks suure probleemi – Putini.

Palun vabandust, asi on hoopis vastupidine: tüdrukunimi Arcadia sai tähenduse maakonnalt. Aga kas sellest muutub nähtuse olemus? Niisugune arusaamine tõeväärtusest valitseb mõnikord Eesti meedias.

Siiras stagnatsioon. Milline võim meil ka ei valitseks, traditsiooniks saanud kevadnäitustel vaatab vastu elutark ja ilumeelne Paan, mitu vimkat kitsehabemes peidus. Publik ootab kord aastas, mida eesti kunstigeenius on seekord õhust ära tundnud, kuidas ta on moodsad nähtused paika pannud. Näitusele töid esitavad kunstnikud on statistikareeglitele vastuvõetav valim, mis annab ülevaatliku läbilõike üldisest maailmapildist. Paan esindab kõiki ja see tähendab, et kõike.

Kunsti hingekosutus on teretulnud rasketel ja keerulistel aegadel. 1980ndate stagnatsiooni ajal osati pealtnäha ilutsevasse kujundisse kodeerida ajastu valu või satiir. See kõnetas vaatajat. Seekordsel kevadnäitusel on stagnatsioon siiras, justkui kunst ei olekski enam lõputa rännak, vaid teekond sihtpunkti, kuhu olemegi jõudnud. 1980ndatel otsiti uut ja erutavat, nüüd ollakse infomürast küllastunud. 1980ndatel kuulas eestlane ka Ameerika Häält, nüüd ainult siinset ringhäälingut. Julgus on asendunud ettevaatlikkusega. Sissejuhatuse kokkuvõtteks tahan kinnitada, et isegi kui kunstielu hõljub veelgi kõrgemal pilvedes kui kunagi varem, ei ole see üldse halb pilv. Kui kõik muu sureks, oleks selline pilv hinge Arkaadia.

Kevadnäitusel samastumistõrkeid ette ei tulnud. Otse vastupidi, näiteks sisenedes videoruumi, kus näidatakse Girlin Bassovskaja animatsiooni „Armastusest“, jäin ukseavas piidale nõjatudes korraks ootama, et silm pimedusega harjuks. Parasjagu oli hämaras kaadris samasugune lahtine ukseava, kus siseneja samuti korraks piidale nõjatus. Tekkis tunne, nagu üksteist aastat tagasi Kumus Lauri Astala näitusel, kus videokompositsioon sisaldas ruumi siseneja tegevust mõni hetk varem, s.t näitusekülastaja tuli vaatama iseennast. Mis peamine, autor on videoga „Armastusest“ saavutanud üldinimlikkuse, kus iga vaataja võib enese samastada vähemalt ühe tegelaskujuga.

Näitusesaalide esimõistukõneleja Einar Vene maal „Kirg“ ei vea austajaid ka seekord alt. Eks paljuski aitab kaasa temale omane otseütlev ja sellisena pärale jõudev sümbolism, millest jääb järele läbipaistmatu sade, mis pildi huvitavaks teebki. Mõistukõnes on talle kerkinud võistleja Maria Sidljarevitš, kevadnäitusel seeriaga „Suur kala“. Tema piltide taga tundub olevat midagi palju enamat, kui esmapilgul paistab, nii nagu raamat on aimatav illustratsiooni taga. Siim-Tanel Annuse „Tuleringi“ ja Kristiina Kaasiku „Kurja kevade“ teoloogilise mõistukõne ja maailmamurega liitub Lilian Mosolaineni „Kuuekäeline jumalaema“. Nukralt mõtlikud on Virge Jõekalda „Talve nukrus“, Piret Rohusaare „Kurb autoportree“ ja Marje Üksise „Murelik õhtupoolik“, kuhu ta jõuab „Imelisest hommikust“.

Kunstnik kujutab kunstnikku. Ei ole paremat rohtu nukrale meelele kui ennast natuke liigutada. Peale Tallinna Kunstihoone peasaali on näitus ka alumise korruse galeriis. See on pühendatud portreekunstile. Portreed on nummerdatud ja toanurgas on nimekiri ja nii tsirkuleerib külastaja piltide ja nimekirja vahel. Seal vaatlesin uut tüüpi järjekorda – nimekirja järjekorda sotsiaalse distantsi aspektiga. Mõte oli nimekirjad näitusekülastajatele saali kaasa võtmiseks välja trükkida, aga Tallinna Kunstihoonel olevat paber otsa saanud. Selline kasinus satub koomilisse kontrasti tööde nimekirjale lisatud müügihindadega.

Üldiselt on nii, et kui publik arvab, et näitusel on midagi puudu, siis ta seda ka täiendab. Kes joonistas Mona Lisale vuntsid, kes torkas Alexei Gordini pildi serva taha paberilipiku, mille peale on kirjutatud inglise keeles amputee ehk amputeeritu. Alexei Gordin oma valunärvi ei peida, vaid saab sellest üle mustavõitu huumoriga. Poseerides kunstnikule, aitab amputeeritud modell kunstnikul, kes on kirjutanud rahuldustundega pildi peale „So good to be a recognized artist“ ehk „Nii hea on olla tunnustatud kunstnik“, veelgi kuulsamaks saada.

Teineteise portreteerimine on kunstnikele lõõgastav tegevus. Alina Orav on maalinud Mariat ja Maria Generalova joonistanud Alina Oravat ja Liisa Kruusmägi on maalinud Alinat ja kõiki oravaid, Manfred Dubov on maalinud Liisa Kruusmäge ja Toomas Reinsalu maalinud Konrad Mäge, kes näeb välja nagu Manfred Dubov. Südant soojendab Enn Tegova „Kaljo Põllu portree“, kus sügavmõttelisus sobib nalja mõistmisega nagu rusikas silmaauku. Kunstnikupaari Jüri Kase ja Ülle Marksi vastastikused portreed on tõsimeelsed, Jaan Toomiku „Sooneutraalne selfi“ on võetud tema puhul ootuspäraselt riskantse nurga alt.

Südamlik portree on kevadnäituse kolmandas, Tallinna Linnagalerii saalis. See on Jüri Ojaveri „Austusavaldus Peeter Allikule“. Talle omase lööva lihtsusega on Jüri Ojaver paigaldanud noore kasepuu saali taha nurka, öökulli topis oksal. Võib-olla oleks sellel arvustusel teistsugune, vähem noriv sissejuhatus, kui näitusel oleks kostnud ka Peeter Alliku huige asjadele, mis on öös. Taibukas kujundaja on asetanud Ojaveri-Alliku kase kõrvale Lembit Sarapuu maali „Kujur vabastab kivirahnust tubli öökulli“. Veel üks ehe vaimumaastik väsimatult meistrilt. Kivis varjatud öökullile järgnevad Tiiu Kirsipuu pronksis „Varjatud võlud I–VI“, naistesärgid riidepuudel kui tõmmised nende all olnud ihust, millele omakorda sekundeerivad Marko Mäetamme varjamatud võlud pildil „Neli auku“. Ümmargused täpid meenutavad Ašot Jegikjani mummuistlikku „Päeval kell neli“ ja see omakorda Mall Parise „Taaskasutust 21“ ja „29“. Tallinna Linnagalerii saali nurgas seisab hääletuskast lemmikkunstniku valimiseks, kaanepedaaliga prügiurn „Isikukaitsevahenditele“ ja inimene, kes lahkesti külastajate küsimustele vastab. Mina küsisin: mida küsitakse? „See ei ole sedavõrd kontseptuaalne näitus, et külastajatel arusaamisega raskusi oleks,“ vastas näitusejuht, „aga küsitakse Putini kohta.“ Seal ta istub Art Allmäe teostuses, pealkirjastatuna „Tulge suudelge tulevase presidendi kätt“. Pole ka imeks panna, ainuüksi ERR hoiab huvi selle „olevase“ kirevase poliitiku vastu kõrgel, kõik teised kirevase poliitikud on kadedusest lõhki. Istub halli näoga hallil troonil mustas ülikonnas punase sametiga kaetud astmelisel poodiumil nagu maiade ebajumal astmikpüramiidil, jalg üle põlve. Tähelepanelikud inimesed küsivad: „Miks ta jalg ei ulata maani?“ Või kommenteerivad: „Nii odavaid kingi ta küll ei kanna”. Näitust läbiv liin on punase ja musta värvikontrast. Seejuures punane paneb alati alt vastu peale suruvale mustale, millist vormelit väljendab kõige selgemini Evi Tihemetsa „Vastasseis“. Tallinna Linnagaleriis Putini selja taga on Jüri Arraku „Teie ja meie“, kus mustad „meie“ kõrguvad punaste „teie“ kohal.

Tallinna Kunstihoone galerii portreenäitusel on väljas Katrin Piile „Skulptor modelleerimas minu portreed“. Toor­savist pea skulptori pöördalusel, hall nagu Allmäe Putin, ei ole veel valmis, kuid juba äratuntav. Tööhoos oleva skulptori pea on kadunud skulptuuri taha. Järjekordne kompositsioon Katrin Piilelt, kes oskab lihtsat motiivi, lihtsat tegevust lõputult lahti põimida. Must-punane liin läbib ka seda tööd. Nimelt skulptori ateljee seinal on väike pilt, stseen punasel põrandal musta seina taustal. Stseen kujutab mehe ja koera vahekorda, mis laieneb inimese ja looduse vahekorra üldistuseks.

Kaitskem loodust! Kõik pildid näitusel, mis väljendavad plakatselget protesti looduse vägistamise vastu inimese poolt, on loodud palanguga, mis teevad neist silmapaistvad kunstiteosed ka poliitilise sõnumita. Jaan Elkeni „Briksdalsbreeni häving“, mis kujutab Norra tuntud liustikku, mille haihtumist jälgivad roheaktivistid ärevusega. Peeter Lauritsa „Liitsilmne maastik“, mis näitab loodust kui ohustatud väärtust. Urmas Pedaniku „Pealetung“ ja „Välised jõud“, kus Eesti väljad ja rabad jäävad alla arvuti emaplaadile. Edgar Tedresaare ja Edward von Lõnguse „Nafta“, Helgi Maret Olveti „Metsa müüdid“, Katrin Pere „Mets nutab maasikaid“ ja „Eesti mets in memoriam“. Inim- ja loodusilma suhtele on osutanud ka Karl-Kristjan Nagel maalis „Maasööja I–II“. Pidetu pärani lõugadega krokodill Olev Kuma pildil „Teadmatu“ ja Danel Kahari „Surmapilvede“ vaglasadu on grotesksed röhatused. Humoorikas võtmes on maalitud Maigi Magnuse „Loodus­lüürika“, kus justkui Benettoni reklaamist välja astunud alasti noormees poseerib koos kilekotiga sirelipõõsas, ja Hannah Harkesi „Autoportree süües krõpse ja mõeldes karudele“.

Erkki Kasemetsa punane ja roheline täiendavad teineteist vastastikku. Pilt „Karl Marx ja koaala“ on maalitud ribilise profiiliga pinnale, millel on sakiline ristlõige. Vaatad vasakult, näed ribide ühte külge, mis on üle kleebitud punast värvi trükireklaamiga, vaatad paremalt, näed ribide teist külge, mis on üle kleebitud rohelise trükireklaamiga. Rohelisele poolele on maalitud koaala eukalüpti­võras, punasele poolele Karl Marxi portree. Ökosotsialistlikku galeriid võib täiendada Morrise, Thoreau, Tolstoi, Reclus’, Kropotkini, Bookchini ja teiste roheliste mõtlejatega.

Kuid loodus ei peaks olema tandriks poliitilisele võitlusele ega altariks hardale kombetalitusele. Mitte iga asi, mida inimene looduses hoiab või sinna pillab, ei tee kurja. Rohul ei ole vahet, kas sinna on takerdunud rannaklibu või veerema läinud klaaskuul. Lauri Sillaku „Nagu lind 5“ kujutab musta toroidi, mida võib pidada auto õhukummiks, mis on jäetud pärast ujumist kuivama. Lauri Sillaku pildid justkui ei kujuta midagi erilist, kuid iga detail, iga pisimgi prügi pildil on teostatud täiuslikult, haakub naabriga ja üheskoos moodustavad ainulaadse visuaalse narratiivi. Loodusele on jõudnud intiimselt lähedale Maria-Kristiina Ulase töö „Roomasin ringi“ ja Mauri Grossi „Laagri lilled“. Viimases on matkitud rohumaad nii, nagu see metsikuna kasvab, kõrs kõrrel, õis õiel. Vaatad pilti eemalt ja lähedalt, mitte mingit pettust ei ole. Nagu ei ole pettust Siim-Tanel Annuse piltides, kus on näha pildi protsessuaalne ülesehitus algusest lõpuni, kuidas iga värvijoon ringlevalt pendlilt alusele kandub. See Siim-Tanel Annuse tööde omadus on oskuslikult esile toodud Nando Grancelli videos „Läbiminek“. Samasugust loomingulise protsessi ausat läbinähtavust algusest lõpuni esindab Jaanika Peerna „Ümbersuunatud lend“, kus näitusekülastajad paigutavad materjali seinal ümber, iga kord uuele asendile kontuuri ümber joonistades. Et loomeprotsessil on väärtus ka untsu minnes, näitab Nele Tiidelepa installatsioon „Etüüd kriimustusest“.

Ühiskonnakriitilisus. Untsus asjad, nagu ka kunst, on pidevas taasringluses. Nii ka Sirje Eelmaa „Uuskasutus“ Tatlini III Internatsionaali monumendiga all paremas nurgas. Antiiklauahõbe Leonhard Lapini installatsioonis „Nälg“ on näitusel üks kõige otsesemaid hinnanguid rikkuse ja vaesuse vahekorrale meie ühiskonnas. Ühiskonnakriitilise sõnumiga pöörduvad publiku poole eelkõige vanemad kunstnikud Lapini põlvkonnast ja sisserändaja Per William Petersen, kes on üles seadnud kaheksapäise skulptuuriseltskonna ja nõnda neile ütlebki: „Ära aja möla“. Otsekohene on Rein Raamatu pilt „Meie kaitseinglid“, kus inimesed kannavad kaasas ja levitavad probleeme, kaitseinglid kaitsemaskides kõrguvad inimeste kui ohtliku bakterikultuuri kohal Petri tassis.

Peeter Alliku preemia tuleks anda Tiit Pääsukesele, kelle jõuline kujund on ära tabanud Eesti ühiskonna paine. „Rabelev tarvas“ annab ühese hinnangu looduse hävitamisele, meenutades ajaloolist korvamatut kaotust. Sellel pildil ei rabele agoonias ainult tarvas, vaid ka taevas. „Naine tanuga. Kunstnik Kris Lemsalu“ kostab vastu fašistlikule naiselikkuse meemile, lisades iseenesest väga ilusale portreele pseudorahvusliku dekoori ja aluspesu atribuutika. Looma lõualuust moodustatud irevil hambuline raamistus osatab ürgema fetišeerimist. Positiivset sõnumit meisterlikus teostuses kannavad Olesja Katšanovskaja-Mündi nooruslik „Tere, maailm!“, Valeri Vinogradovi pühalik „Taisi Kadarik, ruumikujundaja“, Mirjam Hinni intellektuaalne „Analüütiline poeem“, Alvar Reisneri maalilised meistriteosed „Nõukogude suvi I–III“, Mari-Liis Bassovskaja renessanslik „Sinna see läks ehk hetkel mittetegutseva maalikunstniku Kaarel Vulla portree“. Arvustuse piiratud maht ei luba kõiki imetlusväärseid kunstnikke nimetada. Selle ülekohtu saab heastada näitusekülastaja, kes laseb siit arvustusest välja jäänud kunstniku nime hääletuskasti.