Elts oli orkestri kompaktsema kõla huvides ümber tõstnud: tšello ja II viiulirühma kohad vahetanud. Samas ei saanud aga tunda vähendatud orkestrikoosseisu ansamblitunnetust ega rõõmu Viini klassika stiilsest esitusest, sest kogu aeg oli Napoleon ratsapiitsaga taga ajamas. Tempod olid orkestri võimete piiril balansseerides juba sedavõrd kiired, et sisse tulid ka teatud loksukohad ning nii mõnedki puhkpillisoolode noodid lendasid sõna otseses mõttes aia taha. Aga eks omamoodi õppetund oli see ka orkestrile. Samas Olari Elts seda konflikti ilmselt eriti ei kartnudki – nii sai publik „lahingutele” saalis kaasa elada.
Mõnes mõttes oli too kontserdielamus siiski veidi liiga toores, tekkis justkui proovitunne – kui ikka teise viiuli rühma kiirete käikude ajal dirigent kaugele üle pillimeeste küünitab ja neist tehnikat välja raputab. ERSO muusikaõhtul tahaks näha-kuulda pigem juba tulemust – sära ja sundimatust, mitte higi ja pingutust.
Ent samas polnud Elts ka kontrastidega kitsi. Beethoveni III sümfoonia Es-duur „Heroiline” alguses võlusid kohad, kus dirigent taktilöömise jättis ja vaid muusikat juhatas, rütmiliselt päris nõudlikke kohti orkestri enda koosmängule usaldas ja ainult karakterit õhutades väikseid remarke tegi. Vaat see oli Viini klassika vääriline. Ja ega see ei välista muusikast kuuldavat emotsiooni, kuid näitab dirigendi ning orkestri usaldust ja tõstab publiku meeleolu. Kui Elts on dirigent, kes näitab pigem rohkem kui vähem, siis seda nauditavam oli teda veidi eemalt vaatamas näha. Detailiderohkus on üks tema fenomene. Eltsi pärusmaa – nüüdisaegse muusika ülikeeruliste ja tihedate teoste puhul – on tema võime detaile jälgida ning nõuda publikule omaette vaatamisväärsus. Klassikalise muusika puhul pole see tingimata aga nii üksühene. Ühest küljest detailiderohkus väsitab ja killustab, teisest toob partituurist välja üllatavaid momente, mis enamiku dirigentide puhul ehk lihtsalt kaotsi lähevad.
Teiseks kõrghetkeks olid hõreda faktuuriga tempoliselt rahulikumad kohad, kus sai „lahingute” vahel hinge tagasi tõmmata ja keelpillide stiilset fraasi nautida. Kuulus teise osa leinamarss, mille marsilikkust ka kavalehel on rõhutatud, oleks aga võinud olla siiski leinalisem, kas või filosoofilisem. Praegu prevaleerisid aga teatraalsus ja efektsus.
Beethoveni Kolmas sümfoonia on haruldane juba oma pikkuse tõttu, teost koos hoida on dirigendile omaette väljakutse. Olari Elts lahendas aga asja eksaktsusele ja tempole panustades. Pika ja lohisevana esimene, n-ö mammutosa ei tundunud – kogu aeg oli põnev ja lõpp tuli ka ruttu. Aga vormiliselt vaimustavat kaart ja meeletu tõmbega sisemist arengut polnud siiski, pigem paljude sarnaste kulminatsioonide tulevärk. Beethoveni süngus ja Napoleoni suurmehelikkus on jooned, mis selles muusikas peidus, aga jäävad ehk järgmiste kordade jaoks. Kogu esitusest õhkus teatud potentsiaali, et see pole ei Eltsi ega ERSO viimane sõna, vaid paljulubav ettevalmistus millekski.
Joseph Haydni Nelson auks kirjutatud missa puhul pani kuulama vokaal: kaunid, jõulised naishääled nagu sopran Aile Asszonyi ja metsosopran Iris Oja ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Hämmastas koori kõlav ja ühtlane sopraniregister. Tihti on seal kuulda olnud häid soolohääli, aga vähem ühtset ansamblit, nüüd voolas see tiheda kvaliteetse joana. Kui naissolistid särasid kumbki oma registris, aga sobiva ühtsusega, siis bass Andris Gailis (Läti) ja tenor Mati Turi jäid kuidagi harali. Kuigi häälelt sobivad – Turi heleda ja kõlava tämbri juurde baritonaalselt kõrge bass – jäid nende kujundus ja stiilitunnetus erinevaks.
Ilmselt sellisteks finessideks aega ei jäänud, aga oma akadeemilise ja sügavuti mineva peadirigendi kõrval oli energiast sädemeid pilduv ja humoorikas Olari Elts ERSO ees päris huvitav vaheldus.
