“Tänu tulemast! ”: Friedebert Tuglas – Väino
Rast, Elo – Maarja Jakobson. TEET MALSROOS
“Tänu tulemast!”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Anne-Mai Heimola, helikujundus Külliki Valdmaa. Osades Maarja Jakobson, Väino Rast, Anne Velt, Andres Liivak, Ilona Sillamaa, Peeter Kaljumäe, Andres Liivak. Esietendus 3. X Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses.
Kas pole isegi kummaline, et Tuglaseid pole varem ei lavale toodud ega nende elust näiteks romaani kirjutatud. Aga võinuks ju. Ainuüksi Friedeberdi elu ise oleks vinge aines. Noor mässav Tuglas vanglas poeemi “Meri” kirjutamas, pagulasperiood, esimese vabariigi aegne kultuurielu kõrgem pilotaaž, siis repressioonide ajastu ja kirjanike liidust väljaheitmine. Viimaks traagiline eluõhtu, kui peaaegu et pime Tuglas ehk Frida, nagu abikaasa Elo teda hellitavalt hüüdis, jäi pärast armastava abikaasa surma üksi. Rääkimata Elo ja Tuglase armastusloost, millesse põimitud nii traagilisi (lastetus) kui tragikoomilisi (Elo abikaasa ilmselgelt ülepakutud jumaldamine ja ümmardamine) noote.
Võiks ka ju küsida, et kes siis veel, kui mitte luuleteater Varius ise pidanuks teenelise rahvakirjaniku ette võtma. Varius on nähtus omaette. Varsti juba 20 aastat. Ikka ja alati loomeinimeste elulugusid lavale toonud. Tegelikult isegi sümpaatne, et Variuse esmases huviringis on olnud kultuurirahvas, keda pole just tihti meie lavalaudadel kehastatud. Nii näiteks on jõudnud publikuni Variuse lavastused Ella Ilbakust, Rootsi põgenenud eesti kirjanikest Kalju Lepikust, Raimond Kolgist, Arno Vihalemmast, Bernard Kangrost, Karl Ristikivist.
Ma ei tea, kas Varius on kunagi eesmärgiselgelt sõnastanud oma publiku, sihtgrupi. Nagu kinnitab teatri nimetuse laiendki, on see kindlasti luulehuviline vaataja. Eeldatavalt kõrgemalt haritud. Samas võib arvata, et Variuse publikuks on suuresti kooliõpilased. Nende luulega põimitud lavalood on ju tänuväärt täiendusmaterjal igale kirjandusõpetajale.
Variuse puhul näikse mängivat rolli sama fenomen, mis teistelgi teise vabariigi algusaastatel asutatud (pool)erateatritel nagu VAT-teater ja Von Krahl, kus selliste väiketeatrite tegevus ja käekäik sõltub oluliselt nende teatrite juhtidest. Nii nagu VAT-teater on suuresti Toikka ja Von Krahl Jalaka nägu, nii on seda ka Varius. Heidi Sarapuu nägu ja tegu – ta on ühes isikus nii direktor kui kunstiline juht. Tema käe all on sündinud vist enamik lavastusi.
Viimane on siis Elo ja Friedebert Tuglase lugu. Või on see ikkagi Tuglaste maja lugu, ehk siis Underi ja Adsoni maja oma, kuhu pärast viimaste põgenemist üle mere Rootsi sügisel 1944 kolisid Tuglased. Siin kerkiski etendust vaadates huulile esimene küsimus, et aktsent, rõhuasetus jäi kuidagi harali. Kahtlemata on majal, kus elanud sellised Eesti kultuuri suurkujud, tänaseni mingi oma hingus, oma vaim. Seda toidavad jätkuvalt seal majas tehtav teadustöö ja vist igast toast vastu vaatavad raamatud lõpututel riiulitel. Seega ainuüksi mängupaik võiks olla lavastuse õnnestumise alus. Paraku seda ei taju.
Ometi on algus paljulubav. Välisuksel ripub venekeelne silt: maja on NKVD kaitse all. Publikule antakse selgelt ja lakooniliselt mõista, mis ajaga on tegemist, kes on maja tegelikud peremehed.
On vägagi sümboolne, et Tartus sõjatules kodu kaotanud Tuglased võisid kolida Adsoni ja Underi majja, sest kuigi abielupaarid olid sattunud n-ö erinevasse leeri, jätkus võimaluste piires ometi nende kirjavahetus. Teadupärast on ju Tuglaste epistolaarne pärand suhteliselt hästi säilinud. Nii Elo kui Friedeberdi mahukas kirjavahetus (mis kommenteeritult kaante vahele jõudnud) kui ka Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, mis sai alguse armukire tõukel 1917. aastal ja kestis palju kauem kui abikaasa Eloga. 88aastase Underi ja tema 82aastase abikaasa Artur Adsoni viimane kiri poolpimedale Tuglasele kannab kuupäeva 6. veebruar 1971. Seega kestis vastastikusest armumisest ja armastusest alguse saanud kirjavahetus üle poole sajandi – mis samuti nüüd kaante vahele jõudnud. Lisaks on kõigile kättesaadavad Elo päevikud. Nii et tõenäoliselt on Tuglaste eluloo interpreteerija pigem kimbatuses, et mida võtta, mida jätta, kui materjali puuduses.
Ent Underi ja Tuglase vastastikune arm ja austus ei kustunud ka hiljem. 1933. aastal avaldas Tuglas Underi juubeliks Loomingus loo paljutähendava pealkirjaga “Rõõm ühest sõprusest”. 1936. aasta andis Underile võimaluse võrdväärseks värsskirjaliseks vastulauseks: “Tõesti, ammuks… kas see polnud alles eile?”
Ometi ennekõike loominguvabadust hinnanud Tuglas distantseerus Underist ning abiellus sügisel 1918 Eloga, kellest sai mehe kummardaja ja ümmardaja elu lõpuni. Ka Adson vabastas Underi igaveseks ajaks kõigist argimurdest.
Ent nagu vihjatud, kõneleb Heidi Sarapuu lavastus hoopis hilisemast ajast, mis saab alguse 1944. aasta sügisest. Adson ja Under on siis küll juba lahkunud, kuid lavastuses räägivad nad kaasa. Ja see on väga hea, annab loole juurde sügavust, mitmekihilisust, mängulisust. Seda enam et Anne Veldi mängitud Under on nauditav.
Samas võinuks lavastaja samasugust mängulisust rohkem rakendada ka ruumi kasutamisel, tuua julgemalt lavastusse sisse ukseorvast avaneva teise toa. Mis siis, et vaatajaga kadunuks pidev silmside. (Underi ja Adsoni puhul vastupidi, tihendanuks see ehk hoopis teksti, andnuks sellele mingi teise tähenduse.)
Veel näitlejatöödest rääkides on Maarja Jakobson klass omaette, samas võrrelda proffi näitlejat asjaarmastajatega (aga seda ju Variuse näitlejad on) oleks kohatu ja mõttetu. Kahju just, et Väino Rast oma Tuglasele alla jääb.
Oleks tahtnud siiski näha mitmeplaanilisemat ja närvitundlikumat Tuglast. Ning kui seda pole, on ka Maarja Jakobsonil raske üksinda mängida. Just Elo piiritut ja lausa pimesi mehe kummardamist oleks nende suhetes oodanud. Aga ega ka tekst seda väga toeta. (Jah, Elo läheb küll linna kütet tellima ja kord kõnnib sületäie puudega üle toa.)
Kui Tuglas on liigagi üheplaaniline, siis eriti Ilona Sillamaa Muia Veerme, aga ka Peeter Kaljumäe Seltsimees on natuke liiga paksude värvidega edasi antud, karikatuursed.
Et tassides aurav kohv ja konjakipudel on vähemalt ehtsad, siis võinuks juba kõikides detailides lõpuni minna. Kas ikka kultuurilehe Sirp ja Vasar logo Tõnu Soo efektses kujunduses oli juba sündinud, kui Kaljumäe Seltsimees selle vahelt Tuglasele Andreseni kurja kirja ette loeb? Pealegi eksitab see detail, nagu ilmunuks kiri perioodikas.
Etendus lõpeb tsitaatidega Friedebert Tuglase viimasest kirjast Underile ja Adsonile 12. detsembrist 1970. Mäletan, kui seda kirja esimest korda lugesin. Mäherdune valu ja traagika vaatab sellest vastu. See oli selgelt jumalagajätukiri. Paraku ei tõuse see traagika etenduses ja Väino Rasti esituses kirjapaberilt kõrgemale. Kahju. On tunne, nagu kaoks koos rõduuksest lahkuva Tuglasega ööpimedusse see vähenegi lummus, mis lavastuses hetkiti võbelema oli löönud.
