1962. aastal asutatud Eesti Kultuuri Koondis valis Elmar Pettai selle büroo juhatajaks ja 1968–1977 peasekretäriks. Tema tegevusaja jooksul toimus Stockholmi Eesti Majas 156 üritust: 42 kirjandusõhtut, 47 kontserti, 15 teatrietendust, 8 raamatunäitust ja 30 muud üritust. Kirjanik ise on pidanud oluliseks 1968. aastal Stockholmis korraldatud eesti päevi, mis panid aluse tulevastele Esto päevadele.

Luuletajana debüteeris Elmar Pettai 1930. aastal, tema luuletusi ilmus perioodilistes väljaannetes Abieluleht, Kevadik, Kodu, „Rahva elu” ja Sakala Pühapäev. Huvi kirjanduse ja luuletamise vastu andis naabruses elanud Enn Uibo. Kui nad metsatööl käies kokku said, tutvustas sõber talle oma valminud värsse. Vihikutäis Enn Uibo luuletusi („Sammud üle kodupõllu”) oli Elmar Pettail kaasa võetud, kui ta 1944. aasta sügisel sünnimaalt lahkus.

Elmar Pettai analüüsis 1950. aastatel asjatundlikult eksiilis luuletajate loomingut, kirjutas arvustusi ja aastaülevaateid. Essees „Juhan Liiv ja pagulasluule” kõrvutas ta G. Suitsu, B. Kangro, S. Tailo, A. Willmanni, A. Mändla, A. Vihalemma ja I. Grünthali luuletusi Liivi omadega. Näidete varal on välja selgitatud mõjutused, mis nende luules esinevad. Samal ajal jätkas ta ise nooruses alguse saanud meelistegevust. 1964. aastal ilmus luuletuskogu „Jaanilill”, pikema vaheaja järel „Sinine unistus” (1978), „Nagu meie elu” (1980) ja „Illusioonid” (1988). Valikkogus „Rändaja kojuminek” (1992) on ka hilisluulet. Karl Muru on tema luuleloomingut iseloomustades kirjutanud: „Rootsis ilmunud luuletuskogudes domineerib eleegilistes toonides mälestuslik aine. Selle käsitlus on poeetiliselt tundlikum ja lüürilisem kui üldinimlikel ja eetilistel mõtisklustel, millel Pettai loomingus on samuti oluline koht. Pettai väldib tugevaid toone, ta luule kõneleb vaiksel häälel ja on tundeavaldustes tagasihoidlik.”

Elmar Pettai rohke memuaristika võib jaotada tsükliteks „Mälestusi noorusmaalt”, „Nõukogude okupatsioon”, „Lahkumine kodumaalt” ja „Meenutusi eesti kalurite elust paguluses”. Ta nägi pealt, kui 24. augustil 1941 mobiliseeritud mehi täis tuubitud kaubalaevade uhkus Eestirand sai pommitamisel täistabamuse. Kapten Boris Nelk ei sõitnud edasi Leningradi poole, vaid juhtis laeva politruki keelust hoolimata Prangli randa, päästes kolme ja poole tuhande mehe elu.

Pärnu Kalanduskooli õpilasring andis 1937/38. aastal välja ajakirja Randlane, mida toimetas õpilane Elmar Pettai. Tema toimetamisel ilmus ka 1980. aastal asutatud Eesti Kalurite Koondise ajakiri Eesti Kalur Rootsis. Koondise eesmärgiks oli kalandusajaloo jäädvustamine sõnas ja pildis. Kahes köites koguteose „Eesti kalanduse minevikust” (I – 1984, II – 1985) toimetajaks oli jälle Elmar Pettai.

Elmar Pettai kasvas üles koos iseseisva Eestiga ega jätnud oma maad maha ka siis, kui oli sunnitud lahkuma.

Ma, kodumaa, olen su meres,

su laineis ma tõusen ja vaon.

Ma elan su südameveres,

kus kindlalt kasvan ja kaon.

Eesti Kirjanike Liit