Aga võta näpust! Toon näitena väljavõtte nimetatud seletuskirja kõiki kultuuritöötajaid ilmselt kõige enam erutavast kohast, kus kõneldakse kultuuriministeeriumi valitsemisala palkadest: „Keskmine palk 2009. aastal oli 11 169 krooni, mis võrreldes 2008. aastaga vähenes 5,6%. 2010. aastal planeeritakse keskmise palga langust 11,3% (2007. aasta keskmine palk oli 10 353 krooni)”. Kas te saite aru, kui suur on siis 2010. aastaks kultuuritöötajaile planeeritud keskmine palk? Muidugi mitte, selleks tuleb iseseisvalt teha mõned protsentarvutused ja me saame kätte lohutu tulemuse, mis näitab järgmist kultuuritöötajate keskmise palga muutumisjada: 2007 – 10 353 krooni, 2008 – 11 794 krooni, 2009 – 11 169 krooni, 2010 – 9907 krooni. Küsigem, milleks meile TALO ja valitsuse vahelised palgaläbirääkimised? Milleks meile palgakokkulepped tööandjate ja -võtjate vahel kultuuriinstitutsioonide sees (näiteks Näitlejate Liidu ja Etendusasutuste Liidu vahel)? Valitsus lihtsalt sülitab neile. Küsigem, milleks meile siis ametiühingud ja liikmemaks? Kas selleks, et valitsuse „raskele olukorrale” kaasa tunda? Finnairi piloodid igatahes ei tundnud tööandjale kaasa ega lasknud ennast palgata puhkusele sundida ning firmas odavat võõrtööjõudu kasutada. Kummatigi pole valitsuse olukord sugugi ühtlaselt „raske”. Sama eelarve-eelnõu haridusja teadusministeeriumi puudutavast osast võime lugeda, et keskmine palk sealses valitsemisalas oli 2009. aastal 12 099 krooni, mis vähenes 2008. aastaga võrreldes 6,6%. 2010. aastaks planeeritakse keskmise palga tõusu 3,6%. Saame seega järgmise muutumisjada: 2008 – 12 897 krooni, 2009 – 12 099 krooni, 2010 – 12 534 krooni. Siit näeme, et haridus- ja kultuuritöötaja keskmise palga vahe, mis oli 2009. aastal 930 krooni, käriseb ühe (!) aastaga 2627-krooniseks .
Valitsusele pole rahvuskultuur prioriteet
Ülaltoodust võime järeldada, et praegusele valitsusele pole rahvuskultuur prioriteet. Võime ka järeldada, et minister Jänes (erinevalt minister Lukasest) pole kas suutnud või tahtnudki oma valitsemisala huve eelarve läbirääkimistel kaitsta. Sama tõestavad ka kõik teised eelarve-eelnõus toodud arvud. Tegevusala „vaba aeg, kultuur ja religioon” kulutuste osakaal kogueelarves on langenud 2,99%-lt 2,79%-ni. Vaatamata riigieelarve üldmahu 243 miljoni kroonisele kasvule (võrreldes 2009. aastaga korduvalt kärbitud eelarvega), vähenevad kultuuriministeeriumi kulud ometigi 177 miljoni krooni (4,48%) võrra, seega on see üks kuuest ministeeriumist, kelle eelarvemaht järgmisel aastal väheneb. Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve kasvab seevastu üle 1 miljardi krooni ja kuigi lõviosa sellest moodustab välisabi, on haridusminister siiski saavutanud ka n-ö omamaise raha juurdesaamise 20 miljoni krooni ulatuses. Aasta tagasi nimetas minister Laine Jänes 2009. aasta kultuurieelarvet „ellujäämise eelarveks”. Tol hetkel oli selle eelarve maht 2,630 miljardit krooni, mida aasta jooksul kärbiti 2,388 miljardini. Eeloleval aastal on kogusummaks kavandatud vaid 2,281 miljardit, ehk aastatagusest „ellujäämisvõimalusest” 349 miljonit krooni vähem. Üldkokkuvõttes on kultuuriministeeriumi 2010. aasta eelarve (millesse lisandusid ju ka rahvastikuministri büroo likvideerimisega seoses üle tulnud summad) 13% võrra väiksem kui 2008. aasta eelarve, sealjuures on riigieelarve kogumaht samal ajavahemikul vähenenud vaid 1% võrra. Huvitav oleks kuulda, kuidas kultuuriminister ise 2010. aasta eelarvet nimetab ja oma töötulemust hindab.
Teiselt poolt on kultuuriministeeriumi eelarvekava analüüs hämmastavalt lihtne. Seda ministeeriumi-sisese tegevuse osas. Näib nagu töötaksid seal vaid arvutid ja mitte inimesed. Sisulise tegevuse, s.t allasutuste eelarve osas on summasid kärbitud ühtlaselt 9%.Vaid Eesti Filmi Sihtasutus on millegipärast pälvinud ministeeriumi juhtkonna erilise tõrjutuse ja tema toetussummat on vähendatud 11,9% (võrreldes 2008. aastaga koguni 20,5% ulatuses). Väiksem on olnud investeeringute vähenemine, mille on põhjustanud loomulikult ministeeriumi möödapääsmatud kohustused maksta pankadele kinni eelmistel aastatel võetud rekonstrueerimislaenud ning 30 miljonit krooni Ringhäälingumaja ja 24 miljonit ERM i ehituse alustamiseks. Võrreldes 2009. aastal antuga on 3,9% kasvanud projektipõhised toetused kultuurile ja spordile, kuigi seda on ikkagi 3 miljoni krooni võrra vähem 2009. aastal esialgselt planeeritust. Tundub, et raha selleks on leitud tõsiasja tõttu, et 2010. aastal ei toimu laulupidu. Kiiduväärselt pole kavandatud vähendada rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks eraldatavat summat, kuid arvestades, et see langes juba 2009. aastal 25%, kõigi muude alaeelarvete/ toetuste vähenemine on aga kahe aasta jooksul olnud keskmiselt 22%, oleks õiglane olnud seda summat ehk hoopiski tõsta.
Protektsionism ellujäämise nimel
Eelmisel aastal kiitsin kultuuriministeeriumi põhimõtte eest säilitada ka kokkuhoiu tingimustes kõik nn eelarveread, sulgemata ühtegi asutust või lõpetamata programmi. Kindlasti on nii talitada õige ka praegu, kuid see ei peaks tähendama ühe vitsaga löömist ja prioriteetide täielikku puudumist. Jätkuvate kärbete tingimuses peaks ainuprioriteediks saama eesti loovharitlaskonna ellujäämine, seega selge toetus just kodumaisele kunstiloomele. Näitena võiks teatritoetuste määramisel eelistada algupärast dramaturgiat ja kohalikke lavastajaid, välisesinejate toetamisel lähtuma põhimõttest, et see toimub vahetuskorras jne. Muidugi oleks selline „protektsionism” mõeldav vaid ajutisena, sest muidu vaesestuks meie kultuuripilt. Kuid kas praegu polegi see „äärmusaeg” käes? Loomulikult eeldaks selline poliitika kultuuriministeeriumi spetsialistidelt ka sisulist kontrolli raha sihipärase kasutamise üle allasutustes, millest on aastaid hoidutud kui millestki „nõukogulikust”. Selle asemel on ministeeriumis kohati mindud kõige ohtlikumat teed ja hakatud kärpe olukorras sihitult rabelema ja süsteemi tsentraliseerima. Pean siin silmas kavandatavat „muuseumireformi”, mis kaotaks maakonnamuuseumide iseseisvuse ja teeks neist Vabaõhumuuseumi filiaalid (Tallinnast vaadatuna ju tõesti üks küla kõik!). Unustatakse kultuuri üks ülimaid printsiipe, et „väike on ilus”. Mis aga kõige ohtlikum – just raha vähesuse korral saab selle kasutamisel aruka (kärpe)otsuse vastu võtta vaid võimalikult lõppkasutaja lähedal, mitte aga Tallinna kabinetist nii Hiiumaa kui Iisaku kohta. Raha üldine vähesus pole Eestis tingitud mitte niivõrd masust kui valitsuse soovist minna üle eurole. Kui 24s Euroopa Liidu riigis 27st ei hoolita eelarvedefitsiidi surumisest alla 3%, siis mitte seepärast, et kõik need valitsused on Eesti omast rumalamad või hoolimatud raiskajad. Nad lihtsalt hoolivad oma rahvast, tema tervishoiust, haridusest ja kultuurist rohkem.
Eesti paaniline üleminek eurole sarnaneb praegu takistussõiduga, kus ratsanik annab hobusele enne viimast hüpet metsikult piitsa. Hobune (rahvas) võib selle isegi ületada, kuid siis elutult maha langeda. Ratsanik (eliit) võtab oma eurod ja kõnnib välismaale (näiteks Marbellasse) puhkama. Eesti Õdede Liidu president Ester Pruuden kirjutas mõned nädalad tagasi, et inimelude ja tervise hinnaga riigieelarvet tasakaalus hoida on ebaeetiline, sest surnuid ja püsiva tervisekahjustusega inimesi euro kasutuselevõtmine ei aita. Eesti loomeinimesed paistavad praegu millegipärast uskuvat, et euro toob õnne ka nende õuele, rahvuskultuuri elujõud peab sellele „takistussõidule” vastu ning seetõttu tasub „solidaarselt” kannatada. Tundub, et minister Jänese juhtimisel teostataval „ellujäämisretkel” on kultuuril põhi alt kadumas ja kultuuritegijail vesi suuni tõusmas. Mida küll kirjutame kultuuriministeeriumi eelarve analüüsiks 2010. ja 2011. aastal?