„Dekonstruktsioon/rekonstruktsioon” on Orion Maxtedi ja Tanel Saare kahenädalase workshop’i mitmekihiline jäädvustus.  Eksperimendi käigus selgusid osalejate arusaamad kultuurilise taaskasutuse, autorsuse ja koostöö kohta. Korraldajate sõnul oli tegemist ühtaegu ellujäämiskursuse, ajalooloengute ning kultuurivahetusega. Workshop’is ning sellele järgnenud vestlusringis osalesid performance’i-kunstnikud Beth Greenhalgh, Samuel Hasler, Yoko Ishiguro, maalikunstnik ning kuraator Josephine Wood, helikunstnik Simon Whetham, Orion Maxted, Tanel Saar ja Sandra Jõgeva.

Orion Maxted: On omamoodi ilus luua ühiselt toimiv rühm, võõraste inimeste kollektiiv. Samal ajal on see rumal ja riskantne idee. Iial ei või teada, millega see lõpeb.

Tanel Saar: Nii-öelda professionaalsel tasandil on rumal kutsuda oma galeriisse esinema inimesed, kunstnikud, keda sa isegi ei tunne. Risk ja nii-öelda rumalus on asjas juba eos sees.

Sandra Jõgeva: Tanel, sa mainisid, et kasutasite Non Grata pedagoogilisi meetodeid.

T. S.: Mõnes mõttes jah. Esimesel päeval rõhutasin, et see on pedagoogiline projekt, kuigi see teistele ei meeldinud. Aga ma ei arva, et pedagoogilisuses midagi halba oleks.

O. M.: Selles mõistes peitub hierarhiline moment. Õpetaja, õpilased, alluvus …, kuigi mitte ilmtingimata.

T. S.: Academia Non Grata üks aluseid on olnud hierarhilise struktuuri puudumine. Paratamatult peitub igas süsteemis hierarhia, kuigi õpetaja peaks olema õpilasele partner, isegi sõber. Kunst erineb teistest aladest. Et kiirendada õppeprotsessi, ei piisa sellest, et tuled klassiruumi, edastad informatsiooni ja pärast analüüsid õpilaste tegevust. Töötada nädal aega väljakujunenud maalikunstniku ateljees, nii-öelda tema selja taga, on efektiivsem, kui kord nädalas maalitunnis kokku saada. See oligi põhjus, miks sai inimesed toodud teisele maale, totaalselt teistsugusesse keskkonda.

S. J.: Kas teil õnnestus panna osalejad tegutsema ühtse grupina?

Sam Hasler: Performance’i-ruumis järjest paremini. Enne performance’it oli peaaegu võimatu ühiseid otsuseid teha, aga kui olime koos ühes ruumis, hakkasid asjad oma koha peale minema.

Josephine Wood: Palju on tegemist usaldusega. Selle tekkimiseks pead teisi mingilgi määral tundma õppima. Esimestes performance’ites ei tegutsenud me nii sünkroonis kui praegustes. Me ei osanud üksteisele ruumi anda.

O. M.: Arvan, et jagatud kogemus ühendab alati, selles mõttes pole vahet, milline see kogemus on. Mida intensiivsem, seda rohkem. Ka demokraatlik meetod või teatavate inimeste juhiks valimine. Või siis intensiivse kogemuse tekitamine, mis liidab inimesed ja omal moel toob otsuse ise nende juurde.

Josie Wood: Eelkõige suutsime arendada oma keelt, samuti mõista, kuidas tuleb tegutseda grupina.

Beth Greenhalgh: Nii muutud enesekindlamaks.

S. J.:  Kirjeldage lühidalt workshop’i struktuuri.

O. M.: Projekti nimi on „Dekonstruktsioon/rekonstruktsioon”. Igaüks teeb algatuseks individuaalse töö, et õppida üksteist tundma oma identiteedi väljendamise kaudu. Sellest moodustub toormaterjal uute tööde tarvis dekonstruktsiooni ja rekonstruktsiooni meetodil: võtad asjad koost lahti ja paned siis uues kombinatsioonis kokku. See on vabadus varastada teiste ideesid ja kasutada neid uutes teostes. Vabatahtlikult käiakse oma idee välja ja asetatakse nii küsimuse alla autorsus, pealegi, originaalsus on niikuinii haruldane asi.

Sam Hasler: Ideed ei teki ainult kunstiteostest, vaid ka meie vestlustest, Eestis viibimisest.  Kultuurilisest segust.

O. M.: Kui jätta muretsemine ideede varastamise pärast, jõuad kreatiivsuse vabavoolu. Loomulikult tuleb töötada hästi kiiresti, intensiivselt.

S. J.: Kas te ei karda oma identiteeti kaotada?

J. W.: Ma ei usu, et see on võimalik.

S. H.: Identiteet tugevneb, kui seda miski ähvardab. Rahvusliku identiteedi mõttes oleme palju rääkinud Walesist, millel on piirkonnana väga tugev identiteet. See on põhjustatud nimelt sellest, et nad on olnud inglaste poolt äärmiselt alla surutud.

O. M.: Asi pole selles, et tehakse midagi, mida tavaelus ei tehti, või käitutaks uudsel viisil. Üldse mitte.

Identiteet pole ju ühtne nähtus: sa oled osaliselt keel, mille kohta ei tea, kust see pärit on; lihtsalt kasutad sõnu. Kunsti koha pealt ei teata ka tihti, miks teos just selline on: kes  või mis on seda mõjutanud, milline on selle kunstiteose identiteet. Identiteet on samuti kõik see, mida või keda ihaldad. Kunstnikud kipuvad arvama, et nad teavad, milline on nende identiteet. Piirid, kust ühe inimese teos lõpeb ja teise oma algab.

S. J.: Kas tunnete, et olete ennast taasavastanud?

S. H.: Juhul, kui see on pidev protsess, siis jah.

O. M.: Areng on loomulik protsess. See, mis juhtus meie Tallinna töötoas,  oli selle protsessi kiirendamine.

T. S.: Vajadus protsessi kiirendada ongi põhjus, miks Non Grata on käinud Pariisis, Berliinis ja kõikjal mujal. Astusime mingisse ateljeesse, sulgesime ukse ja tegime kunsti kaks nädalat, kui piltlikult väljenduda. Mõnes mõttes on see nonsenss: sa võid siinsamas keldrisse minna ja kunsti teha, ruum näeb samasugune välja. Teine kultuurikontekst vabastab argielu rutiinist ja sa hakkad asju teisiti nägema. Pole võimalik minna õhtul koju ja vaadata ainult telekat. Koduga kaasnevad kohustused.

Meie workshop’i programmis ei olnud igal õhtul performance’it ette nähtud, aga osalejad tahtsid seda teha. Nad läksid ise galeriisse seda tegema. Vastupidine käik sellele, mis oli esimestel päevadel, kui igaüks lihtsalt näitas oma tööd.

Yoko Ishiguro: Kõik võib olla performance, kui seame ajalised piirid. Esimesel päeval rääkisime sellest, miks me seda projekti teeme? Arutasime isegi seda, et võib-olla ei juhtugi midagi. Performatiivses mõttes. Täna tegime koostööd ilma igasuguse välise vajaduseta.

S. H.: Nagu täna: kui galeriis söömise lõpetasime, ei osanud keegi öelda, millal täpselt performance algas. Miks viisime söögi galeriisse? Võib-olla algas kõik juba sellest? Minu meelest oli huvitav, kuidas elu ja performance üksteisesse sulandusid.

T. S.: See on sama nagu siis, kui kutsutakse esinema telesaatesse. Inimesed ei taha minna ja kõige lihtsam ongi mitte minna või minna ja olla vait, sest nii paistad targem välja. Performance’i-kunst on samasugune: tuleb saada üle hirmust, et teed end narriks.

J. W.: Mulle oli kõige suurem väljakutse improvisatsioon: olen harjunud töötama nii, tean täpselt, mis toimuma hakkab.

T. S.: Alguses ei teinud me seda liiga intensiivselt. Sa ei saa panna inimesi galeriisse üheks või kaheks nädalaks elama, aga võib-olla peaks seda tegema, et kiirendada protsessi.

S. J.: Kas kogemus on muutnud teie suhtumist endasse, koostöösse, protsessi kui sellisesse ja ootustesse, mis teile iseenda suhtes on?

Y. I.: Ma ei oodanud kuigi palju sellel workshop’ilt, aga see oli väga huvitav: eelkõige just selle tõttu, et juhtus niipalju ootamatud asju.

Simon Whetham: Mind on see väga muutnud, sest varem pole ma live-performance’ites niimoodi osalenud. See pani mind ümber hindama seisukohta, milline osa on kunstil minu elus.

T. S.: Võib-olla see ei muutnud mind nii palju, aga ma pole kunagi nii palju asjadest rääkinud kui sellise ürituse käigus. Me (NG) räägime ka ja analüüsime oma tegevust, aga mitte niivõrd tegevusprotsessi osana iga sammu analüüsides. See oli huvitav, aga ka natuke häiriv: vahest on vaja asi lihtsalt ära teha. Ma ei tea, kas lahtiseletamine on hea või halb, arvatavasti leian sellele vastuse hiljem.

O. M.: Minu suhtumine projekti muutus iga päev.

J. W.: Ma töötasin kunagi koos grupi kunstnikega. Me ei teinud ühiselt küll performance’it, vaid skulptuuri, aga ka siis arutlesime enamiku ajast. Nii et mulle küll ei tundu
, et me oleksime liiga palju analüüsinud.

O. M.: Minu jaoks oli oluline arvesse võtta, mida osalejad tundsid. Igaüks on õnnelik, kui temaga arvestatakse. Esimesel päeval valisime välja kõige halvema performance’i: see põhjustas väga huvitava vestluse, poolt- ja vastuargumendid.

T. S.: Võib-olla pole praegu õige hetk seda välja öelda, aga mõnes mõttes olen teiega omal vaiksel viisil manipuleerinud: kui valisime kõige halvemat performance’it, siis tegin ma nii, et valiksime edasitöötamiseks Non Grata töö.