Vaid mõni päev hiljem, läinud kolmapäeval, astus „Jazzkaare” kutsel Estonia kontserdisaali lavale Badi Assad, nimekas lauljatar ja kitarrist Brasiiliast, kes on pälvinud kakskümmend aastat kestnud karjääri vältel rohket tunnustust nii osava kitarrimängu kui ka vaid talle iseloomuliku esinemislaadi eest. Kontserdi kavas olid omaloomingulised laulud ja laenulood Björki, Tori Amose ja ansambli Eurythmics repertuaarist, samuti filmi „Amelie” kuulsa tunnusvalsi tõlgendus.

Kava parim osa oli see, kus Assad esitas portugalikeelseid, brasiilia muusika rikkale traditsioonile toetuvaid laule. Ingliskeelsed lood mõjusid seevastu üsna ebakindlalt ja ebaloomulikult. Esineja emakeele kõla ja rütm defineerivad suurel määral laulja hääle tämbri ja fraseerimise, rääkimata sellest, et emakeeles on ta omases keskkonnas, kus teksti tähendusvarjundeid on lihtsam ja loomulikum edasi anda (eriti kui on tegemist improvisatsioonilise muusikaga). Nii ei maksa imestada, et just portugalikeelsete laulude intiimsus koos peenete kitarritekstuuridega kinkis kuulajatele õhtu kaunimad hetked. Kuigi Badi Assad on kitarristina tugevam kui lauljana, on üks tema eriomadusi siiski vokaalne multifunktsionaalsus, mida demonstreeris peamiselt teine lisalugu. Mäletan lauljatari kontserti 1998. aasta „Pori jazzil”. Siis pakkus Assadi esinemine rohkem ahhaa-elamust, peapõhjuseks tema harukordne oskus simultaanselt laulda, kitarri mängida ning lisada sellele suu, käte ja jalgadega perkussiivseid efekte. Tallinnas kuuldud kava oleks võinud seda eripära rohkem esile tuua. Kontsert oli kahtlemata meeldiv, ent erilise elevuseta.