Pole just tavaline, et dirigent tõstab kontserdil kava ümber nii, nagu tahab. Jätab osa laule üldse ära ja teised laseb esitada sellises järjekorras, mis pähe tuleb. Mõne veel mitu  korda. Aga just nii Loitme tegi. Ja võitis oma spontaansusega mitmerahvuselise publiku südame. Mitte vähem olulised polnud ta põhiliselt vene keeles öeldud kommentaarid. Küll ta rääkis Arvo Pärdist, küll tõlkis oma ilmselt meelega veel kentsakamaks keeratud vene keeles Ernesaksa „Jääpurika” sõnu. Ja publik oligi pihus. Jälgiti dirigendi iga sammu (aegajalt suundus ta konferansjeega sosinal vaidlema) ja kuulati, kõrv kikkis, iga sõna.     

Kontserdi esimeses osas esitati nii Gustav Holsti „Ave Maria’t” ja katkendit Mendelssohni „Iliasest” kui ka Kreegi, Ernesaksa ja Pärdi laule. Saali imeheas akustikas kõlas lummavalt lõpuakordide piano’sse fileerimine. Kui millegi pärast norida, siis saksa keele häälduse üle, mis jäi veidi maalähedaseks.  Kontserdi teine pool oli pühendatud Veljo Tormise juubelile. Helilooja mängis ka ise „Aborigeenide laulus” šamaanitrummi kaasa. Selleks ajaks oli aga publik juba üles köetud. Kava Tormise-pool oli kui lavastatud kontsert liikumise, publikule rahvarõiva vööde-keti andmisega jne. Ja kui siis rütmikas „tabu-tabu” lahti läks, tantsis ärksam osa publikust ennastunustavalt kaasa.   

Ime siis, et siiani pole ükski koorifestivali viiest aastast ilma Eesti koorita läbi saanud.