Veneetsia XVIII arhitektuuribiennaal „Tuleviku laboratoorium“ Giardini aias, Arsenales, Forte Margheras ja valitud paikades üle Veneetsia kuni 26.XI. Peakuraator Lesley Lokko

Veneetsia arhitektuuribiennaali avapäevade järel sai ühismeedias populaarseks foto, mis oleks võinud olla pildistatud kuraatorinäituse avamiselt: lavale on kogunenud suur grupp vanemas keskeas valgeid mehi, kelle seas võis ära tunda maailmanimed nagu Massimiliano Fuksas, Peter Cook, Jean Nouvel, Ben van Berkel, Bjarke Ingels, Thom Mayne jt. Räägiti säästlikust tulevikulinnast ja globaalsetele väljakutsetele vastamisest. Tegelikult oli see klõps tehtud Giardini aiast kaugel eemal, biennaali satelliit­üritusena toimunud tulevikulinna Neomi esitlusel, mida Saudi Araabia kõrbesse on hakatud mainekate lääne arhitektuuribüroode kavandamisel rajama. Igal muul juhul oleks Neomi hiigelmakett peanäituse ehe olnud. Seekordne Lesley Lokko kureeritud tähelepanuväärselt arhitektuurivaba arhitektuuribiennaal aga mängis naftarahadest toituva turundusprojekti nurka, muutis grupifotol poseerijad omamoodi hüljatute salongiks, kellel ei jäänud muud üle kui Giardini poole rusikatega vehkida: Zaha Hadidi büroo juhtivarhitekt Patrick Schumacher juba nimetaski näitusel toimuvat „eriala teadlikuks enesehävitamiseks“.¹ Schumacheri iga sõnavõttu tänulikult kajastav online-meedia on saanud klikkimiseks hea konflikti ning tõenäoliselt pole kriitika ka Lokkole üllatuseks. Kirjanikuna teab ta väga hästi, et heas loos on pinget vaja ning tema sõnum tuua rambivalgusesse senised hüljatud ainult kirgastus. Lokko on teinud kõik, mis tema võimuses, et tavapärane lääne ja arengumaa hierarhia kummutada, biennaalide tavapärane esindatus pahupidi pöörata – ligi sajast peanäitusel osalejast on enamik siin esimest korda. Sellega võttis ta teatepulga üle eelmise aasta kunstibiennaalilt, kus samuti oli tugevalt esindatud mitteprofessionaalne, seni alaesindatud maailmanurkadest pärit kunst.

Tulevik on mujal

Biennaali kuraator, Ghana-Šoti päritolu Lesley Lokko kasvas üles Aafrikas, ent arhitektiks õppis Londonis. Tegi seejärel õppejõuna akadeemilist karjääri USAs ja Inglismaal, lisaks on ta avaldanud tosin romaani, kangelasteks peamiselt südikad power-woman’id. Soo- ja rassiküsimustes aktiivse sõnavõtjana on ta koostanud ühe esimese temaatilise kogumiku – „Valged paberid, mustad märked: rass, kultuur, arhitektuur“² –
ning toonud Aafrika arhitektuuri fookusesse ka muul viisil: asutanud Aafrika arhitektuuri ajakirja Folio, Johannesburgi ülikooli juurde arhitektuurikooli ning oma kodulinna Accrasse Aafrika tulevikuinstituudi (African Futures Institute), mida ta praegu juhib. Biennaali korraldajad on juba aastaid kuraatoreid diskrimineerimist vältivalt valinud: Liibanoni päritolu Hashim Sarkis; Iiri daamide duo Yvonne Farrell ja Shelley McNamara, Alejandro Aravena Tšiilist, tõsi, kõik siiski tegevad arhitektid. Lokko on selles reas esimene mustanahaline ja kõige akadeemilisema taustaga, kes kasutab näitust häbenematult poliitilise tööriistana, vaadates arhitektuuri läbi koloniaalpoliitika ning rassiküsimuse prisma.

Kui seni tuldi Veneetsiasse lugema arhitektilt-arhitektile sõnumeid – kes mida ja kuidas projekteerib, kes on uued tulijad, mis imet annab teha digitehnoloogiate abil jne – ning publikule maaliti pilt linlikku ebavõrdsust ühishüveliste ruumide abil lahendavast arhitektist, siis Lokko vahetab õlapatsutuse maksahaagi vastu. Tulevik on mujal, sõbrad! See on Aafrikas, Mustal Mandril, mida lääs on sajandeid orjastanud ja ressursimaardlana kasutanud, mille kultuur on taandatud tsivilisatsiooniprotsessi hälbeks ning mille XX sajandi arhitektidest või ehituskunstist ei tea me midagi. Isegi Kenneth Framptoni õpikustaatuses „Moodsa arhitektuuri ajalugu“ on selle koha pealt vait.

Omamoodi irooniline on ka biennaali riigiti jagatud näituseruum, kus Aafrika koha peal haigutab tavaliselt valge laik, sest loomulikult pole oma ajaloolist paviljoni siin ühelgi selle mandri riigil peale Egiptuse, uuemate tulijatena osalevad Nigeeria ning Lõuna-Aafrika Vabariik. Lokko taotleb paradigmaatilist muutust, muudatust fookuses, teemavalikutes, ehitusmaterjalides, ja mis peamine – mõtteviisis, mida me arhitektuuriks peame ja kes on arhitekt. Ta kasutab muide arhitekti asemel sõna „praktik“, kelle suhet ruumiloomega määratleb tema tegevus, mitte erialadiplom ja nii kohtame näitusel kõikvõimalike elualade esindajaid. Kõikidele etikettidele lisatud autorite portreed mõjuvad deklaratiivselt, nagu tahaks kuraator alla kriipsutada osalejate valiku väljanägemist: üle poole Aafrikast või selle diasporaast, mehi-naisi pooleks ning vanuselt nooremapoolsed. Tulevik on väikese mõõtkava ja hajusate piiride päralt: pea kolmveerand osalejaist peab bürood üksi või kahe-kolmekesi, moodustavad ajutisi aktivismigruppe ning loovad projekte, mis sekkuvad ruumilisse keskkonda rohkem kunstiliste või uurimuslike vahenditega. Vahemärkusena olgu öeldud, et lääne diasporaas üles kasvanud autorite osakaal on suur, sest võib arvata, et näitus kui reflekteeriv meedium on traditsioonilises Aafrika kultuuris tundmatu nähtus ning biennaalil teostatakse kõige selle pulbitseva materjali eksponeeritavasse formaati surumisega omamoodi uus koloniseerimisakt.

Arhitektuur kui struktuur

Antropoloogiamuuseumi tunnet siiski ei teki, kuna kõik eksponeeritu on värske, sotsiaalselt terav ja kunstilise ambitsiooniga. Lokko tahab kaardistada „dekoloniseerimise ja dekarboniseerimise arhitektuuri“, ent sõna arhitektuur tuleks siin mõista alusstruktuuri tähenduses, nagu me räägime näiteks julgeoleku- või brändiarhitektuurist. Suur osa töid paljastab koloniseerimise võimumehhanisme, tegeldakse mälu ja traditsiooniliste ehitusviisidega, teised on narratiivi üles ehitanud fiktiivsele tulevikule. Näiteks arhitekt ja teadlane Thandi Loewenson toob biennaali žüriilt äramärkimise pälvinud töös välja rohepöörde vastuolud: Mosambiigis grafiidi kaevandamine nn taastuvas tehnoloogias kasutatavate liitiumakude jaoks tähendab jätkuvat geopoliitilist ebavõrdsust.

Sydneys tegutseva Grandeza Studio teatraalse video aineseks on Lääne-Austraalias, Pilbara maapõues peituvate ressursside hoolimatu kaevandamine: sõjarüüde ja püssidega varustatud rühmitus etendas maardla kuldse maketi kohal poliitilisi stsenaariume läbi mängivaid ökosõdalasi.

Kuldlõvi pälvinud Alessandro Petti ja Sandi Hilal (DAAR) tegelevad seevastu 1940. aastal fašistliku koloniaalarhitektuuri vaimus hoonestatud Borgo asulaga Sitsiilias, mis pidi tagurlikuks ja arenematuks peetud sitsiillased ümber kasvatama. Samasuguseid sakslaste ehitatud külasid kerkis ka mitmele poole Aafrikasse ning siit tekib iseeneslikult paralleel stalinistliku arhitektuuri­ideoloogia kehtestamisega kuuendikul planeedist, paraku oli Ida-Euroopa koos oma okupatsioonitraumadega näituselt loomulikult väljas.

Tulevik – düstoopiline ja painav – õhkus Liam Youngi videost ülemaa­lisest süsiniku sidumise masinast, mis õhu­saasta vedelgaasina ookeani põhja pumbates puhastaks meie atmosfääri. Tõepoolest, esimese maailma emiteeritud kasvuhoonegaasid on koloniseerinud kogu maailma puhta õhu …

Rahvuspaviljonid on enamikus üles korjanud rohepöörde temaatika, neil siinkohal pikemalt peatumata võib esile tuua Belgia paviljoni (Bento arhitektid ja filosoof Vinciane Despret), kus eksponeeriti kohalikku ja komposteeritavat arhitektuuri, uuriti ehitusmaterjalide eraldamist elusorganismidest, sh vundamendiaukude savisest pinnasest ja mütseeliumist.

Holland tegi ettepaneku ehitada paviljonile vihmavee kogumissüsteem – aastasest kogusest piisaks suure osa Giradini kastmiseks – ning pani sinna kõrvale vee kui metafooriga tegeleva Carlijn Kingma, kes teeb steampunk’i laadis hiiglaslikel joonistustel nähtavaks meid ümbritseva majandussüsteemi ruumilise masinavärgi.

Oma maaläheduses laia meedia­kajastuse saanud soomlaste „Huussis“ ehk kuivkemmergus tehti vesiklosetti kasutavale biennaalipublikule täpselt selgeks, millist toitainerikast väetist see protseduur lõpuks toodab. Põhjamaade paviljon eksponeeris lavastuslik-etnograafiliselt saamide eluolu – põlisrahvast, kelle asuala jaguneb Norra, Rootsi ja Soome vahel.

Biennaal poleks see, kui ei kritiseeritaks biennaali ruumilist ülesehitust ennast. Austria paviljon (AKT ja Hermann Czech) kritiseeris teravalt biennaali kui veneetslaste endi jaoks eksklusiivseks ja elitaarseks muutunud nähtust. Nende soov oli ehitada tellingutest ajutine pääs üle kunagi avalikuks pargiks kavandatud Giardini müüri, et kohalikud elanikud saaksid vähemalt Austria paviljoni tasuta külastada. Biennaalivõimud keelasid selle muidugi ära, andes sellega aktsioonile veelgi tugevama värvingu. Sama sümboolne oli šveitslaste lahendus lõhkuda paviljoni füüsilised piirid – lammutada hõlpsamaks läbikäimiseks müür enda ja Venezuelale kuuluva naaberpaviljoni vahel.

Parima paviljoni Kuldlõvi saanud Brasiilia (Gabriela de Matos ja Paulo Tavares) „Maa“ („Terra“) võttis poeetiliselt kokku mitmed biennaali peanäitust läbivad teemad: kuidas põliselanike identiteedis on tähtsal kohal maapind (siit ka tampsavist istmed ja põrand) ning kuidas modernistlik pealinn Bràsilia ei ehitatud tühjale kohale, vaid kohalike hõimude asualale, kellelt võeti maa ja kes lõpuks leidsid end sellesama ideaallinna koletus slummis.

Eluaseme kaubastumisest rääkiv Eesti paviljon „Kodupeatus“ (Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson büroost b210) on kõigi nende piinavate teemade kõrval napp ja oma non-stop etenduslikkuses ootamatu – paviljoni külastaja astub sisse kellegi koju ning saab sooja vastuvõtu osaliseks (näitlejaist residendid elavad seal vahetustega näituse lõpuni), teda tabavad ruumi paigutatud vihjed kolimiskastidest kuni lõpmatult täieneva võtmeseinani rääkimas kodust kui kinnisvaraobjektist, mis on nii Eestis kui ka mujal Euroopas paljudele kättesaamatu unistus. Võib juhtuda, et teed koos võõrustajaga joogat või küpsetad saiakesi. Parima elamuse saamiseks tuleb võtta aega ja olla avatud suhtleja, ent ka siis ei pruugi kuraatorite eluasemepoliitikat kritiseeriv noot sinuni jõuda. Lahkudes tekkinud võõristusefekt sellest, mis siis oli tõeline ja mis mitte, jääb ometi kuklasse kummitama veel kaua pärast uksest välja astumist.

Mis jääb rääkimata?

Millest Lokko näitus eriti ei räägi, aga mis probleemina mahub sama hästi tuleviku laboratooriumi nime alla, on Aafrika rahvaarvu kasv, kiire linnastumine ja koos sellega hüppeliselt suurenev vajadus uute teede, elamute ja muu infrastruktuuri järele. Millest see ehitatakse ja kuidas see arhitektuuri CO2-jalajälge mõjutab? Kes lõikab kasu? Juba praegu toimetavad seal arendajaina aktiivselt rahvusvahelised, sh Hiina, suurkorporatsioonid, kelle tahe säästlikult ehitada pole arvatavasti kuigi suur, arvestades kohalike võimude kesiseid keskkonnaregulatsioone. Tulevikulabor võib sama hästi ka kliimakollapsit tähendada.³

Tulles tagasi loo alguses kirjeldatud hüljatute pildi juurde, siis tõepoolest, arhitektuur nii nagu ta vähemalt praegu siia ilma sünnib, võib paista igav, ahne, kommertslik, tehnoloogia-, mitte kvaliteedipõhine ning ilma mõjuta globaalsete kriitiliste olukordade lahendamiseks. Schumacheril on õigus kurta arhitekti marginaliseerimise üle, ehkki tööpuudus teda ei ähvarda, linnad on endiselt kasvukursil ning temasugused korporatiivsed projekteerimisfirmad sulanduvad sujuvalt kiireid ja tõhusaid lahendusi ootavasse teenusemajandusse. Küsimus on selles, millist rolli arhitektid ise endil näevad.

Selle sajandi hakul kirjutas arhitekt Alejandro Zaera-Polo, et arhitekt on taandatud n-ö ümbrikukujundajaks, kelle ülesanne on kujundada majadele atraktiivne nahk, kõik muu on turu või tehnoloogia paika pandud. Nüüdseks on sirgunud uus arhitektide põlvkond, kes kuulutab üldise moratooriumi ehitamisele või tegeleb sellega väga väikeses mõõtkavas, on teadlik ehituse negatiivsest keskkonnamõjust ning rahuldub materjalidele uute taaskasutusviisidega. Majaümbrikud ei ole kuhugi kadunud, uus mõtlemine on sellele lisandunud, aga suurema süsteemi muutmiseks peab huvitatud osalisi rohkem olema –
vajaduse korral ka rohepöördele, ligipääsetavusele, elurikkusele ja muudele praegustele ruumiloome teemadele kaasa aitavate seaduste näol.

Kaubastatud suhetega maailmas vajame iga asja jaoks tellimust. Tavapäraselt pole Veneetsias arhitektuurist väljaspoole jäävaga eriti tegeldud, pigem jäädakse oma liistude juurde ning unistatakse veelgi suurematest ja parematest majadest. Lokko erandlik, kultuurantropoloogilise fookusega biennaal näitab ruumi kui võimu vahendit, räägib lugu, milles arhitektid polegi peategelased, ehkki ridade vahele jääb ka nende õlul lasuv koloniaalajastu valge mehe süü.

Nii nagu praegu Eesti toimuvas monumendisõjas tõuseb pinnale Nõukogude aja tõlgendamine ja kokkuvõttes on see tervendav, nii võib ka seekordset peanäitust võtta teraapiana, mis ei pruugi vaatajatele (kellest enamik on valge nahavärviga turistid) kõige meeldivam olla, mis ei aita meid kuidagi edasi surnud punktist arutelus nüüdisaegse arhitektuuri eetiliste aspektide üle ja räägib lõpuks rohkem koloniaalajaloost ning sellest võrsunud kirjust kogukondlikust kultuurist kui näiteks ehitatud keskkonna tulevikust või tehisarust, mida ilmselt paljud lootsid Veneetsias näha. „Tuleviku laboratoorium“ ei paku lahendusi, vaid näikse ütlevat, et elevant on toas ja sellega tuleb tegeleda. Meie asi on, mis me selle avalikustatud infoga peale hakkame. Maailma tulevik ei sõltu ainult parematest majadest.

1 Tom Ravenscroft, Venice Architecture Biennale „does not show any architecture“ says Patrik Schumacher. – Dezeen, 23. V 2023.

2 Lesley Naa Norle Lokko, White Papers, Black Marks: Race, Culture, Architecture. Minnesota, 2000.

3 Stefan Dege, Venice Architecture Biennale focuses on Africa. – Deutsche Welle, 20. V 2023.