Portselanist koer kuulsa USA kunstniku Jeff Koonsi „Õhupallikoera“ seeriast kukkus 16. veebruaril Miami kunstimessil kildudeks. Kellel poleks tass või veiniklaas puruks kukkunud? Ikka juhtub.
VIP-külalistele korraldatud üritusel nõjatus üks kunstihuviline väidetavalt kogemata vastu läbipaistvat postamenti ja 42 000 dollarit väärt koer purunes kildudeks. Kunstiteos oli küll kindlustatud, ent selleks et kaitsta portselankoera inimliku kohmakuse eest, polnud ettevaatusabinõusid tarvitusele võetud. Kui kutsuda kallite ja hooletult paigaldatud kunstiteostega näitusele tähtsaid inimesi kokteili jooma, siis võib kergesti tekkida olukord, nagu oleks elevant portselanipoes.
Elevil inimesed kogunesid kilde mobiiltelefoniga filmima ja kohe tahtsid mõned huvilised tükikesi ära osta. Peagi askeldas kildude ümber juba kaks koristajat, kes pühkisid keset näitusemelu kunstiteost osavõtmatu näoga kokku, nagu oleks purunenud täiesti tavaline veiniklaas. Kunstnik ei näe oma teose katkiminemises suurt traagikat: „Meil veab, et purunevad kõigest esemed. Neid saab asendada. See on lihtsalt portselan.“
Kilde osta soovijate agarus on ehk seletatav faktiga, et Koonsi sama seeria töödest üks suurema formaadiga koer „Balloon Dog (Orange)“ müüdi New Yorgi oksjonimajas Christie’s 58,4 miljoni dollari eest. Kunstnikul on õigus, et skulptuurist endast on olulisem selle idee ja eriline teostus, mida saab kunstikogujatele müüa üsna kopsaka summa eest. Koons on loonud veel 798 õhupallikoera eksemplari ning igaühe hind on tõenäoliselt purunenud koeraskulptuuri tõttu ainult tõusnud.
Moodsa kunsti maailmast võiks õppida, kuidas näidata iseend, oma ettevõtet või riiki ja rahvast väärtusliku ja asendamatuna. Selleks et mitte olla kergesti purunev portselankoer väriseval postamendil, on igal riigil vaja liitlasi. NATO kui maailma suurim kaitseallianss pakub Eestile artikkel 5 kaudu tuge, et riik väljastpoolt rünnatuna kildudeks ei puruneks ning juhul kui see peaks siiski juhtuma, pakub sõjalist võimet Eestit kaitsta ja kiirelt killud kokku korjata. Kui peaksime aga Eesti demokraatia iseenda kohmakuse, rumaluse või halva õnne tõttu kildudeks kukutama, siis selle vastu NATO ei kaitse ja killud peame siis ka ise kokku korjama. Hoiatav näide on Ungari ja Türgi, kes mitte just eriti demokraatlike riikidena loobivad Soome ja Rootsi NATOga liitumisele kaikaid kodaratesse. Sisemiselt kildudeks kukkumist me endale praeguses heitlikus julgeolekuolukorras lubada ei saa. No jah, saame, aga kas on ikka vaja Türgi ja Ungari arusaama demokraatiast omal nahal järele proovida?
Riigikogu valimised on 5. märtsil. Sel päeval on Eesti valija natuke nagu elevant portselanipoes. Kaalul on Eesti kurss järgmisel neljal aastal Eesti vabariigile ohtlikul ajajärgul. Kas Eesti jääb maailmale avatuks või tõmbub endasse? Kas hoiame lääne või ida poole? Kas hoiame liitlastega kokku või solvame neid? Kas kasutame Vene-Ukraina sõjaga Eesti ühiskonnas tekkinud ootamatut ja värskendavat ühtsustunnet, et valmistuda koos võimalikeks raskusteks, või veedame lähiaastad oma kätega Eesti demokraatiat ja seega ka oma vabadust lammutades?
Loomulikult ei ole elu mustvalge ja häid inimesi jagub kõigisse erakondadesse. Eesti Vabariigi kodanikuna on mõistlik kasutada oma põhiseaduslikku õigust valida, head inimesed valimisnimekirjadest üles leida ja neile oma hääl anda. Kes valimispäeval valima minna ei soovi, saab hääletada elektrooniliselt ja eelvalimistel 27. veebruarist 4. märtsini.
Kui valimistest kõrvale viilida ja mõelda, et „ah, mis minust ikka sõltub“, või nentida resigneerunult, et „kõik poliitikud on sead“, siis on risk, et meie kõigi silme all puruneb kildudeks või praguneb Eesti vabariik – demokraatia ja võimude lahusus, nii nagu oleme seda seni nautinud ja iseenesestmõistetavaks pidanud.
Idanaabri pealt on näha, mis juhtub rahvaga, kes arvab, et poliitikaga pole vaja tegeleda, valimas käia ega inimõigustest ja vabadustest hoolida. Vabadus ei ole lihtsalt asendatav portselan. Vabadus on täiesti asendamatu. Oleme parem vastutustundlikud ja graatsilised elevandid oma sinimustvalges portselanipoes. Kõik killud ei too õnne.