Püüdsin kord ühelt muusikateoreetikult välja uurida, kuidas ta defineerib autentsuse mõistet (Schönbergi dodekafoonia ja modernistliku esteetika kontekstis). Sama lugu! Ei tahtnud professor sugugi armastatud ülimõistesse süveneda. Vist kartis, et too laguneb ära. Jälle hirm! Kuigi pole põhjust. Me teame ju, et eristusvõime on juba rakul ja bakterilgi. Et jumalikult kaunis matemaatiline korrapära ümbritseb meid liblika tiivamustris ja silma võrkkestas, aatomis ja universumis. Järeldus lausa pakub end: kontrollitud eritlusel põhinev dodekafoonia on kooskõlas eluslooduse ehituse ja kõige üldisema tunnetuskogemusega.
Sügavusestki saab kenasti kõnelda. Selle mõiste aluseks on ruumiline mõtlemine, struktureerimise ja suhestamise võime. Ruumiillusioonid (sügavus, taust ja reljeef, üleval ja all) on muusikataju tõsiasjad. Ruumilise ja hierarhilisena tajutakse enamikku sotsiaalseid ja kultuurilisi nähtusi. Ka ?erapooletu? modernistlik struktuuri mõiste lubab kõnelda süva- ja pindstruktuurist. On semiootiline ruumilisus: silmanähtav märk ja ?sügavuses? peituv, liikuv, invariantne tähendus. On ?vana? metafüüsiline, religioosse taustaga sügavuse-idee, mille isaautoriteet ilmselt hirmutabki inimesi kõige enam…
Mõni häda ?sügavuse?-taoliste mahukate, metafoorsete üldmõistetega on. Pole neil lõhna ega maitset, ei ole neid näha ega kuulda. Me teame, mis on taburet ja dressid, maakera ja mööbel. Aga sügavus, mida ei saa meetriga mõõta? Või teised väidetavalt eksisteerivad asjad nagu harmoonia, ilu, demokraatia, moraal? Kõige hullem ongi, et üldmõiste läheb alati pankrotti, kui seda ?eluga? võrrelda. Lihtsalt ei ole võimalik seda tuvastada ja kõik. See kõik traumeerib inimesi. ?Kuradi professorid,? ütlevadki mõned udutajate kohta ja saadavad kuhu vaja.
Ehk on täna, pärast integratsiooni (M. Lõhmus), uusi, paremaid sõnu, millega inimesi hirmutamata kultuuri kirjeldada? Mõned meenuvad: vötame mönuga, kuul, fäntästik, tðill, glamuur jne. Näivad tõesti inimsõbralikud, kirjeldavad meeldivaid seisundeid ja aistinguid. Aga paljunda ja levita neid sajas ja tuhandes kanalis ? äratavad needki hirmu ja õudu. Võib isegi küsida, kas mingit sügavuse-juttu üldse kostabki kommertsretoorika kõminast, mida valitsevad anglitsismidest kubisev argikeel, sektantlik subkultuurne sõnavara ja populaarkultuuri mütoloogiad?
Näib, et Sõna ise on ilmsüütu. Mõned kuluvad, kaotavad jõu. Mõned võtavad inimese üle võimu. Jõu saavad nad aga alati inimeselt endalt ? tema hirmust või armastusest. Igal tõsiusklikul subkultuuril, igal sektil on omad ülimõisted ja ülitekstid, mõni ilus lugu liblikatest ja universumist või suurest mõnust, mida ei analüüsita, vaid millega üksnes tõlgendatakse teisi, ?alamaid? tekste. Eks igas ole oma tõde ka. Et see tõde üle pea ei kasvaks, tasubki sõnu aeg-ajalt välja vahetada ja remontida. Arukas on vahel ?sügavusest? ?pinnale? tulla, et näha, mis seal ka on. Ja vastupidi: mõnikord tasub sukelduda, et uurida, mis toimub seal, kuhu silm ei näe.
Kui mingi sõna ees on hirm? Elementaarne, Watson. Ava uks, süüta tuli. Siis näed, et pole hullu midagi. Sõna on nagu tuba. Seal on kandvad seinad, lagi ja põrand. Uksest saab sisse ja välja. Võib seal olla ka mingi vana kummut, mis seinale jubeda varju heidab. Üldiselt on keskel tühi koht, selle võid täita, millega soovid. Ka hirmuga, kui tahad või oled harjunud. See, et võid, on kultuuri imelisim omadus.