Kontsert „Sven Grünberg 60“ sarjas „Autoriportreed“ 26. XI Estonia kontserdisaalis. Sven Grünberg (klahvpillid, elektroonika), Ott Lepland (vokaal), Riivo Kallasmaa (oboe, inglissarv), Krista Citra Joonas (bansuri, saksofon), Arno Kalbus (tablad, udutrumm, löökpillid), Vambola Krigul (löökpillid), Mihkel Mälgand (kontrabass), Liis Viira (harf), Taavi Kerikmäe (klahvpillid, elektroonika), Sae Young Kim (kayakum), keelpillikvarteti Prezioso laiendatud koosseis ja Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel.
Sven Grünberg tunnistas oma sünnipäevakontserdi lõpusõnades rohkearvulisele publikule, et tunneb nende ees tohutut vastutust, sest iga sel õhtul kõlanud noot võttis saalis viibijatelt hetke nende elust. Mind hirmutas kontserdi eel raisatud ajast rohkem hoopis võimalik pettumine oma ideaalides ja senistes uskumustes ning kartus sügaval sisimas haiget saada. Mõnikord võivad aga liigutada hoopis ootamatud asjad ja väiksemadki nüansid, milleks ei oskagi valmis olla. Sven Grünbergi sünnipäevakontserdil tegid mulle kõige rohkem haiget halastamatult ilusad hetked.
Grünberg ja tema muusika käivad koos. Tema looming ei kuulu massidele, laulupeo repertuaari ega lõputult kaverdatavate teoste nimekirja. Oma muusikaga terviku moodustavalt heliloojalt nõuab ilmselt suurt julgust osa loomingust ühel hetkel ära anda. Mulle kergenduseks oli Grünberg usaldanud autoriõhtul oma muusika vaid musikaalsetele inimestele, kes valasid selle äratuntavasse ja – võimalik, et aukartusest – ehtsalt grünberglikku vormi. Ehkki noot oli kirja pandud, vastutus juba võetud ning edasise oma kontrolli all hoidmise võimalus käest antud, võis sellegipoolest aimata, kuidas autor terve kontserdi pingsalt kuulas, jälgides tahtmatult iga heli ja selle kooskõlasid.
Kummaline, et muusika, mis on kirjutatud elektroonikale, kuid asetatud täiesti teistsugusesse vormi, kandis välja kõik vajaliku. Ainult vahel harva meenus, et selle valdavalt tuttava muusika on loonud üks mees arvuti taga. Inimlik puudutus oli kuuldav ja nähtav juba kontserdi esimese poole avalugudes, eriti aga lõputu meditatsioonina kulgenud „Vaatlejas“, kus udutrummi täpne rütmilisus, Tai gongide müstilisus ja nendega dialoogi astunud keelpillide võnked lõid dünaamilise ja hingamisi täis helimaailma. Selle kirjeldamatu tundemaailma kõige helisevam instrument oli aga Riivo Kallasmaa oboe, mis kinnitus mu hingesoppidesse ja puges sügavale naha alla, kui kõlama hakkasid tuttavlikud meloodiad teleseriaalist „Wikmani poisid“. Mängija lõputu hingamine ja kandev pillitoon jutustasid neil minutitel lugu, mida me kõik hardumuses kuulasime. Tema ja ta pill hingasid kuuldamatult ning nähtamatult igas fraasis ja noodis, kuni tal oli ootamatult õnnestunud end sellesse muusikapalasse jäädavalt sisse kirjutada. Selle ainukordse ja seletamatu seisundi lõi ühe musikaalse inimese pikk, lõputu ja hääletu hingamine. Minu õnneks oli saavutatud hetkeline tasakaal piisavalt tugev ning jäi püsima ka siis, kui seda kõigutasid ootamatud ebakõlad.
Kontserdi teise poole märkimisväärseim roll oli kanda Eesti Rahvusmeeskooril. Buddha tekstidele seatud „Täht, pimedus ja valgus“, „Vabanenud meel“ ja esiettekandele tulnud paatoslik „Seadmused“ esitasid koorile oma monotoonse meloodilisuse ja kohati ekstreemse diapasooniga korduvalt väljakutse. Mõistan, et koor on otsekui suur ja hästi toimiv organ, mis on näinud kokkusobimiseks ja ühtemoodi kõlamiseks palju vaeva, kuid seekord ei sobitunud akadeemiline ja kontrolli all esinemislaad eelnevalt laval saavutatud tasakaaluga. Tõsi, kavas olnud kolme koorilaulu oligi tõenäoliselt äärmiselt keeruline esitada, mistõttu võis pingevaba esitus tunduda lausa võimatu ülesandena. Meeskoorilood olid ka kogu kava kõige raskemeelsemad ja neis puudus ülejäänud muusikale omane otsekui mägedest kantud helide lennukus.
Võimalik, et mõnele muusikule oli Grünbergi looming lihtsalt kingitus. Need, kes suutsid akadeemilisusest üle olla, mõjusid sel kontserdil loomulikumana ja said näidata nii oma musikaalsuse ja virtuoossuse kui ka Grünbergi muusika erakordsust. Ühed said sellega hakkama tehniliselt, teised ka muusikalises mõttes. Grünbergi Messi aegadest pärit meistriteos „Tiik“ kõlas minu kõrvadele harjumatult ning lõpuks pidingi leppima, et loole andsid minu kujutluses väärilise mõõtme vaid Taavi Kerikmäe väljapeetud algussoolo tereminil ja Vambola Kriguli löökpillimüdinad. Ilmselt olin selle loo kõige kriitilisem kuulaja, sest mind oli raske harjumuspärasest kõlapildist eemale tirida. Lõpuks taandub palju ka sellele: kui tehnilisi vahendeid ei jätku, ei ole võimalik Grünbergi muusikat ka esitada.
Kuhugi kahe äärmusliku maailma vahele võis tol õhtul jääda laulja Ott Lepland. Ootasin kannatlikult, et laulja iga sosin ja sõnarõhk sarnaneks veelgi enam „Tiigi“ 1975. aasta progerokiliku versiooniga, kus jõulisus ja etteaimamatu pöörasus on vähemasti laulu vokaalosa ainuedasikandja. Kontrollile allumatut meeleheidet ja lootusetuse tunnet jäi pisut napiks ka „Hukkunud Alpinisti hotelli“ hittloos „Nimetu“, kuid kogu mu kriitilisusele vaatamata sai laulja andeks äärmusliku tundelisuse tõttu laulus „Tulen kord jälle“ filmist „Hundiseaduse aegu“. Selles imekaunis loos voolis Lepland oma tämbripehmuses selgelt ja lausa valulikult igat Hando Runneli luulele seatud laulusõna ning tegi iga mõtte neis ridades jälgitavaks. Võib vaid oletada, et poplauljalt eeldas see tavapärasest hoopis teistsuguste tehniliste võtetega laulmist ja kõigest harjumuspärasest teadlikku vabanemist.
Jäiselt sinise lühtrivalguse käes kiirgas lavalt kogu õhtu vältel siiras ja soe tunne. Üdini heatahtlik oli ka publik, kes mõistis, et kontserdi kordaminekuks ei ole vaja iga loo järel aplodeerida. See oli kõigile mõistetav tunne – vastasel juhul oleksime oma hinnalised emotsioonid liiga ruttu välja plaksutanud. Igal muul ajal tunduks ka lõpuaplausiks püsti kargamine ilmselge liialdusena, kuid Estonia kontserdisaali tooliridadelt tõusis Grünbergi muusikat kuulama tulnud tavapärasest teistsugune publik ühise energia toel püsti otsekui üks mees – ja seda ainult sellepärast, et selline oli ühiselt saavutatud seisund ning see tundus tollel hetkel kõigile õige. Kavalehe järgi oli helilooja taotlus kinkida publikule meelerahu, tasakaal ja selgus. Õilsate tunnete rännaku ja ajataju kadumise kaudu jõudsid need soovid kohale. Sedavõrd inimliku kingituse tegi elektroonilise näoga mees.