Albumi viimane rada on ainus, mis minule seostub Maria Fausti pakutud taustainfoga plaadi kohta. Siinne pidu ei ole otseselt äge, silme ette ei kerki pilte tantsupõrandal väänlejaist ega mosh pit’is karglejaist, pigem on see psühhedeelne kogemus, või vähemalt pikalt kestnud peo lõppfaas vastu hommikuhahetust, kui miski ei tundu enam reaalne ja kassiahastuski pole kaugel. See lugu on muusika kui atmosfäär, helikangas, mida kootakse pikkade kurblike kiududena.

Üks mu lemmikpalu sel plaadil „02.00” on kahtlemata bluus, kuigi seda pigem meeleolu ja lummav-kurblike saksofonihuigete kui millegi muu tõttu. See mõjub hommage’ina äralendavatele rändlindudele.

Fantaasiapilte kerkib silme ette veelgi. Mitu lugu kõlavad nagu elevantide mäss loomaaias, loos „23.30” võib aga selgelt kuulda kappi lukustatud sülekoera niuksumist. Kujuteldavas muusikavideos näen Pistol Nr 9 liikmeid otsekui ansambli Laine algkoosseisust (4 blondi ja 4 brünetti) välja astununa kusagil endises tööstushoones helikunsti tegemas, 1960ndate stiilis minikleidid seljas ja pühalik-tõsised näod ees … Neid võiks kujutleda ka linnuvabriku konveieri ääres füüsiliselt ärakasutatud ja hingeliselt muserdatud chick’idele lohutavat muusikat mängimas, eelistatavalt pala numbriga „23.35”.

Soovitaksin Kultuurikatla meeskonnal nad järgmisele „Stalkeri” festivalile kutsuda. Need näitsikud suudavad pikimadki torud sirgeks puhuda ja liigutada kalgimatki betoonkeha(ndit) pisarateni.