Siit pole kaugel arvamus, et kunstigaleriid on üks äärmiselt vale koht elektroonilise kunsti esitlemiseks. Nende kohtadega on seotud liiga palju mälestusi ja käitumisharjumusi, need on minevikutähenduste ja ajalooga üle koormatud. Need kuuluvad kogu täiega kultuuriparadigmasse, kus pilti ja vaatajat lahutas vahe kahe teraga mõõk ning kogu maailma geograafiaolieritletavteravate piirjoonte tõttu. Oli olemas tajumise struktuur, sissetöötatud kogemuste klaar muster ja läbipaistev mõtlemisre?iim. Selguse hirmuvalitsus ulatus nii kunstniku ateljeesse kui kunstikriitikute kõnelustesse. Ka rahvas teadis täpselt oma lemmikuid. Kõik oli paigas.

Elektrooniline kunst, tehnoloogiline ja digitaalne kultuur ei oma veel ?oma paika?. Vähemalt loosungite tasemel ei pea need seda ka tähtsaks. Vastupidi, ülistatakse nomaadlemist erinevates distsipliinides, pidevat rändlemist teabevoogudes ja identiteetides, logiraamatute hävitamist ja jälgede segamist. Kaitsmaks end strateegiliste kontrollimehhanismide eest ja avatud ühiskonna varjudeta läbipaistvuse eest loomulikult.

 

Metsavend rebib rinna paljaks…

Seega on digikultuurile võõras püsivuse mõiste ja mõistagi ka püsiväärtused kui sellised. Ta ei soovi saada lokaliseeritud ja kaardistatud, suur osa temast on suisa hõivatud võitlusega igasuguse kartograafiavastu.Digikultuurilonseegavaldavalt taktikaline ja oportunistlik iseloom, ta tuleb ja läheb nagu metsavend hämaruses ja jätab endast maha eksitavaid jäljemustreid. Ka vana hea kunstniku ja vaataja vastasseis hajub interaktiivsetes mängudes.

OK. Kuid kohtumine ilmaliku publikuga tähendab tema jaoks ikkagi seisatumist, galeriiukse avamist ja enesepaljastamist kõigile teada aadressidel: Rotermanni soolaladu, Tallinna Kunstihoone, Linnagalerii, Kiasma, Bon Boni klubi jt. Vargne digitaalne sulin seisatakse mitmeks nädalaks, et iga külaline võiks soovi korral kas või mitu korda samas jões oma varbaid kasta ja naasta oma argitoimetuste manu tõdemusega, et ?kunstiga pole siin küll midagi pistmist?.

Jumala õige. Selle vana äratrööbatud hooraga ei maksa arvutikultuuri seostada. Liiga palju loojaid on temast üle käinud, liiga paljud rekkajuhid on tast üle sõitnud, liig palju hilpe ja õhtukleite on ta ära kandnud, liiga palju tülliläinud lapsi on tal. Selle label?iga on ühel pool. Ta tähendab kõike ja mitte midagi.

Kummati pole uuel tehnoloogilisel kultuuril suurt valikut. Nagu iga uus paradigma, peab ta alul sobituma vanasse küllastunud kultuuriatmosfääri, rajama kas või ajutise erinevuste ja sarnasuste keerulise suhtlemisvõrgustiku, mis tihti toimib vaid ähmaste metafooride tasandil (arvutiekraan on nagu aken) ja alles aja möödudes avaneb tal ehk võimalus võrdlusperspektiiv tagurpidi pöörata. See, mis praegu eksootiline, eksklusiivne ja võõras, tõrjub edu korral samasse rolli harjumuspärase ja üldkehtiva. Piir kunstniku ja vaataja vahel hajub, nad ühtivad interaktiivsetes kirehoogudes galeriisse installeeritud meediasündmustes, kus kohapealne kantakse reaalajas teisale, millest justnagu kujuneb väärtus omaette. Aga sellest on veel vara rääkida.

 

…ja avastab oma poliitilise süütuse

On tore, et paljud arvutikunstnikud ja meediateoreetikud on lugenud Foucault?d ja tutvunud tema panoptikumi-ideega. Juttu oli ISEA sündmustel neist korduvalt. Kummati pole sellest huvist pahatihti piisanud tõsiseltvõetavaks poliitiliseks ärksuseks. Teooriakonverentsidel võis kuulda kõnelemas arvutikunstnikke, kes püsisid kestva eufooria seisundis ? happy to be sponsored by US military structures. Ma usun, et mõni nõukogude akadeemik oli omal ajal sama meeldivalt üllatunud, kui Nõukogude Liidu jõustruktuurid asusid üle kuldama tema teaduslikke katseid vesinikuühendite plahvatuslike omaduste uurimisel. Teadupärast kujunes toona teaduse avastustest tõhus poliitiline relv, mis muutis külma sõja aegse maailma veelgi jäisemaks. Ka mäletame, et needsamad akadeemikutest seltsimehed ei jõudnud ülejäänud elu jooksul inimkonna ees ära vabandada vesinikupommi juhuslikku leiutamist.

Mõnel ISEA 2004-l esinenud kunstnikul selliseid süümeprobleeme polnud. Nad rääkisid suisa uhkusega, et nende portatiivsed, voodri vahele õmmeldud veebilahendused on täiesti kasutatavad Iraagi sõjas ja üleüldse on ?meie?(sic!) sõduritel tänu online-mundritele nüüd igal pool maailmas kergem hakkama saada: ?neid ei ole enam nii lihtne tappa?. Peab tõesti olema oma erialasse kinnijäänud fänn, et evida suhteliselt kõrges eas sellist poliitilist süütust. Mingis mõttes kipub ajalugu ja Zahharovi juhtum korduma, usun, et Massachusettsi tehnoloogiainstituudi fantaasiarikaste ja süüdimatute arvutifriikide loomingust võrsub ühel heal päeval tõesti supersõduri terminaatorivarustus, mille abil võib hetkega nutma panna sadu miljoneid inimesi maailma kõige erinevamates punktides. Ühesõnaga, jälgige reklaami, küll see kõik varsti tuleb. Schwartzeneggeri lubadus ?I?ll be back? ongi otsaga juba teoks saanud.

Ameerikalikule süüdimatusele lisas peenemat vürtsi prantslaslik muretus Pariisi sotsioloogiaprofessori Michel Mafesoli esituses. Kõikidest võimalikest ja tõelevastavatest aspektidest digikultuuris valis ta kõige rahustavama ? sümptomaatilise seiga, et kõik tööriistad muutuvad digitaalses tarbimiskultuuris mänguasjadeks, mis integreerivad illusiooni ja fantaasiamängud argisesse rutiini ja lubavad inimestel sulguda privaatsetesse ulmadesse. Jah, loomulikult, nii see kahtlemata on. Teise maailmasõja ajal maalis enamus Eesti kunstnikke lillepilte, miks ei peaks siis meie aja lihtne inimene Iraagi invasiooni ajal põgenema digitaalsetesse liivakastidesse. Tõsiasi, et sama varustusega saab edukalt marssida ka läbi reaalse kõrbeliiva, ei pruugi talle pähegi tulla. Ja parem ongi, muidu hakkabki selleks ettekäänet otsima nagu onu Sam.

 

Saalivalvuri indeks

Kõikide kunstiliikide sotsiaalset kandepinda on mõõta üsna lihtne saalivalvuri indeksi abil. Ehk siis küsimus sellest, kui paljud välja pandud taiestest jäävad tööle ka siis, kui kuraatorid ja tehnikud on lahkunud ning ainus elusolend galeriis on spetsiaalhariduseta valvuritädi. Kui ta tuleb hommikul tööle ja avastab, et Subbi pilt ripub seinal viltu ja Keerendi graafilinelehtonliuelnudööselseinalt põrandale, siis ta üldjuhul teab, mida teha. Kui aga tema hoolitsevate pingutuste tulemusena ilmub galeriiseinale kiri ?NO SIGNAL? või ?CHOOSE A TRACK?, ei ole see enam nii kindel. Vähemalt Eestis. Esimesel pühapäeval pärast ISEA näituste avamist Tallinnas oli kogu ettevõtmine rööbastelt maha jooksnud. See seisnes eelkõige selles, et valvurid isegi ei märganud kraavisõitu. Nende jaoks oli ?NO SIGNAL? kogu festivali ikooniks, sest päris kindlasti ei olnud neil tunnet, et kuraatorid kõnetasid neid, kui nad heiskasid traadita ja seljaskantava veebikogemuse teemad.

Seega on kaasaegse kunsti territooriumid mingis mõttes rüvetatud maa oma pehkinud reitingusüsteemide ja paranoiliste käitumismallidega. Sel kolklikul maal ei võeta avasüli vastu kosmopoliitilist tegelast, kes hoopleb võimega viibida korraga mitmes paigas ja hoida silma peal kõigel. Selline tegelane ei sobitu kuidagi ?oma ja võõras? lahtrisüsteemi ning juba seetõttu pälvib topelttõrjumist. Sest ta on hullem kui võõras, ta paneb kahtluse alla vanade olijate maailmataju pädevuse. ?ISEA 2004? sai sellega kindlasti hakkama. Ning pai ta selle eest ei saa.