1. Elektroonilise muusika kõlalised vahendid on piiramatud ja määratlemata. Helilooja ei komponeeri üksnes muusikat, vaid võib leiutada ka kõlasid, mida ei ole olemas loomulikus keskkonnas. Uute instrumentidega saab ka tavahelisid transformeerida ja moonutada. Sellised kõlad pole võimalikud väljaspool arvutitehnilisi jms tehnoloogilisi lahendusi.
2. Elektrooniline muusika avardab meie tonaalsuse taju, kusjuures klassikaline kõlaline palett avardub kahes suunas. Uue helikõrguste süsteemi leiutamine ja mikrotonaalsuse saavutamine oli elektrooniliste vahenditega lihtsam. Toimus ka vastupidine liikumine: järjest vähem kasutati organiseerivat helide struktuuri või helikõrguste vaheldumise põhimõtet ning jõuti (kontrolli all) müra valdkonda. Kõikide helide võrdsus ja esteetiline samaväärsus on olnud paljude uue muusika pioneeride programmiline seisukoht.
3. Elektroonilisest muusikast saab rääkida üksnes aktualisatsiooni või esituse situatsioonis. See pole „potentsiaalne muusika”, mis partituuris kirjas (v. a märkmed, juhend esitajale vms), kuna instrumentatsiooni, helitöötluse ja esituse eripära trotsib väljakujunenud kirjeldust. Elektrooniline muusika ei ole reaalne seni, kuni ta pole realiseerunud esituses (performance’ina, salvestisena, kontserdil).
4. Elektroonilisel muusikal on eriline suhe muusikale iseloomuliku ajakäsitlusega. Elektroonilise muusika plastiline olemus lubab heliloojal registreerida kõik kõlalised väärtused (helikõrgus, tämber jne) vormis, mida on võimalik ajalises järgnevuses nihutada ja ümber organiseerida. Võimalusest muuta heli aega ja kestvust saab sellisel juhul üks loomingulisi aluspõhimõtteid: see lubab asetada igasuguse tempoga heli teose igasse võimalikku ajapunkti.
5. Elektroonilises muusikas võib kõlast endast saada teose teema. Oskus siseneda heliloome „füüsikasse” ja võimalus otseselt manipuleerida heli olemusega avab täiesti uue kompositsiooniliste vahendite ressursi.
6. Elektrooniline muusika ei „hinga”: seda ei mõjuta inimliku soorituse piirid. Robert Ashley: „see võib jätkuda senikaua, kui seinakontaktist tuleb voolu”. Siit ka kestvuse või ekstreemsed helivoo võimalused, mistõttu ajaliselt pikkade perioodide kasutamisest ja korduste osakaalust saab sellise muusika iseloomulik vahend. Elektroonilise rütmi keerukust või kiirust on tavalise ettekande piires tihtipeale võimatu saavutada. Helilooja ei pea arvestama ettekandja füüsiliste võimetega ja on vaba looma erilisi helisid, mis võivadki realiseeruda üksnes tehnoloogiliste vahendite toel.
7. Elektrooniline muusika sünnib kujutlusvõimest ja selle olemus on eraldatus loomulikust maailmast. Vastupidiselt nt kompimis- või maitsmismeelele on kuulmine „kaudmeel”, mis kaasab vastuvõttu ka intellekti ja fantaasia. Kuivõrd elektrooniline muusika ei viita eriti materiaalsete objektide maailmale, annab see impulsi märgatavalt personaalsema ja intiimsema reaalsuse tekkeks.
Kokkuvõtteks: „Elektrooniline muusika on tehnoloogia ja kujutlusvõime kunstivormis abielu”,2 millele paljudel juhtudel lisavad tähendusliku nüansi ka linnastumine ja postmodernne industriaalne inimesekäsitlus.
1 Jean-Baptiste Favory, Ühe heli lugu – esimesed elektroonilised instrumendid. – Muusika 2007, nr 12.
2 Thom Holmes, Electronic and Experimental Music. Pioneers in Technology and Composition. New York, London, Routledge 2002, lk 13.