Etendusi antakse Theatrumi väikeses mustas saalis. Lava tagaseintele ja külgedele on asetatud mitmesugused puidust redelid: kitsamadlaiemad, kõveramad-sirgemad. Tekib sobivalt abstraktne ja lukustatud ruum. Igati põhjendatud ja sobiv. Aga on üllatav, et seda kujundust etenduse jooksul peaaegu üldse ei kasutata. Etenduse alguses imbuvad näitlejad ruumi ja hiljem sealt ära redelite vahelt, ent see on ka kõik. Visuaalsusele rõhuv element on kahtlemata ka lavastuses kaasa tegev nukk, see on samavõrd visuaalne kui ka märgiline, tähendusi loov. Elusuuruses robustne metalne nukk on nelja lukustatud tegelase sisemine mina. Jah, arusaadav, aga ehk natuke liiga selge ja iseenesestmõistetav. Inimnäoline nukk on minu sisemine mina. Edaspidistes lavastustes tahaks kindlasti näha nuku (ja objekti) tähenduse laiendamist, mitmekesisemat, fantaasiarikkamat kasutamist. Praegust nukku kasutati kõige visuaalsemalt etenduse lõpuosas, kus see tõmmati nööridega justkui selili õhku rippuma. Tähendus ei olnud üheselt selge: kas lukustatud inimeste teine mina asetati nendest kõrgemale? Kas lukustatud inimesed said vabaks, terviklikuks, ühtseks, leidsid harmoonia iseendaga?
Lavastuse nõrgimaks küljeks pean dramaturgiat. Dramaturgiline ülesehitus on küll selge, lavastus on loogiliselt struktureeritud, ent kahtlen, kas see on visuaal- ja nukuteatrist huvitatud loojatele kõige põnevam. Lavastus koosneb peamiselt nelja tegelase üksteisele järgnevaist monoloogidest. Aeg-ajalt murduvad monoloogid vähem või rohkem funktsionaalseteks dialoogideks või hüppab neisse sisse abstraktsem füüsiline tegevus. Mõne dialoogi ajal lavategevus elavneb, tekib pinge, mis küll enamiku monoloogide ajal kipub kaduma. Esimese vaatuse lõpu düsfunktsionaalne, veidi ebalevalt humoorikas dialoog (tegelikult nelja tegelase polüloog) oli tekstiliselt ja sisuliselt lavastuse kandvaim. Paljud monoloogid olid dramaturgiliselt aga lihtsalt liigliha. Oleks võinud kaaluda teksti suuremat kärpimist ja etenduse kulgemist ilma vaheajata. Vaheaja vahelepikkimine on üldse paljude n-ö atmosfäärilavastuste puhul küsitav. Ja „Lukustatud” on kahtlemata atmosfäärilavastus. Selliste lavastuste puhul võtab publiku lavastuse maailma viimine paratamatult aega ning kui see siis õnnestub, võiks lasta sellel kesta. Vaheaeg on aga katkestus, uuesti n-ö ree peale saada on juba palju raskem.
Kuna „Lukustatud” ei ole tegelikult nuku-, objekti- ega visuaalteater, siis nõuab monoloogidele rõhumine eriti kogenud näitlejaid (lavastuses kasutatakse Pessoa, Camus’ ja lavastaja enda tekste). Täielikult, seda tõesti veenvalt ja kohati jõuliselt, saab oma rolliga hakkama vaid Taavi Tõnisson. Tõnisson on oma tegelaskujust vorminud isikupärase, närvilise lukustatud inimese. Loomulikult ei oska ma vaatajana midagi arvata prooviprotsessi kohta, ent pakun, et Tõnisson on loonud oma rolli iseseisvalt. Ei tea, kuivõrd lavastaja on tegelenud näitejuhtimisega, kuid teised kolm tegelast jäävad kahvatuks, isikupäratuks (mängivad Katariina Tamm, Kristiina-Hortensia Port, Rainar Aasrand). Võimalik, et n-ö lukustatud tegelaste ühetaolisus ongi olnud eesmärk, kuid nelja tegelase selgem väljajoonistumine dramaatilise pinge loomiseks oleks dramaturgiliselt olnud veenvam.
Olen siin küll rääkinud lavastuse mitmest küsitavusest, ent tahan siiski rõhutada, kui värskendav on selliste (praegu veel) ideaalidega teatrirühmituse loomine. Kui tegijatel tõesti midagi kripeldab ning neile on selle lavale tõstmine väljapääsmatult oluline, siis paneb see ka vaataja kaasa mõtlema. Seetõttu soovin selgemat fookust olulisele ning mitte tingimata tungi panna kõik oma mõtted ühte lavastusse. Sest lavastusi tuleb ju veel palju.