Et fakte ja selgust on vähe, siis asendab range ratsionaalsuse, mis rahaasjus peaks kohustuslik olema, hoopis mütologiseerimine. Ajakirjanikud puhuvad elutule tule ja elu sisse, isikustavad, nagu neid põhikooli emakeele tunnis õpetati, ja nii ongi viimaste nädalatega eriti Postimehe abil põlise mütoloogia kangelaste nagu kratid, pisuhännad jne kõrvale astunud täisväärtuslikku  elu elama Kärbe (mitte segi ajada kärbsega). Kärbe on kahtlemata negatiivne kangelane, ta on kuri, vägivaldne ja salakaval.

Jaanuari lõpus oli Kärbe veel miski, mille sünnitamise kallal askeldasid inimesed ühekaupa ja kollektiivselt (valitsus ja riigikogu). Kuid juba siis polnud (siin ja edaspidi on tsiteeritud Postimeest) selge, kas tegu on „kärpe või „kärpega”” (juhtkiri 27. I). 29. jaanuaril hakkas „kärpeagoonia nõrgestama võimuliitu”. Midagi saatuslikku pidi juhtuma nädalavahetusel, sest esmaspäeval,  2. veebruaril tegutseb Kärbe juba täie jõuga. Ta „ajab võimuliidu ametnike palkade kallale” ja „jõuab komisjoni”. Päev hiljem on Kärbe võtnud kirve kuju. „Kärpekirves jõuab pensionide ja lasteni” ning „hakib pensione ja lastetoetusi” (3. II ). Reedeks on Kärbe mingi trikiga paljunenud, nüüd ei võitle valitsus enam ühe kärpega, neid on ilmselt terve leegion. „Miljardikärped nudivad ka haigusraha”, aga „hiidkärbe räsib eriti palgasaajaid” (6. II ). Mõni päev hiljem tegevusse asunud eelarvekärbe „nähvab koolide pihta” (9. II ), tema suguvennad siirduvad paar päeva hiljem põllumajanduslikele tööle („Kärped külvavad võimuliitu pingeid”, 11. II ). Ja hullem on veel ees, esialgu tegutseb kärbete deemonlik jõuk valdavalt alles valitsuses ja „võimukoridorides”, kuid nagu kõrge autoriteetne allikas kinnitab, „püsime plaanitud graafikus, 18. veebruaril peaksid kärped valitsusest väljuma” (Mart Laar Postimehes 11. II ).

Niisiis, järgmisel nädalal on nad juba valitsusest väljunud ja rahva hulgas. Kodanik, ole valvas – inimene, keda oled aastaid sõbraks pidanud, võib uutes oludes osutuda  hoopis Kärpeks. Poed õhtul abikaasa kõrvale magama, kuid hommikul lebab sinu kõrval hoopis jäist hingust õhkav Kärbe. Oleks siis ainult nii, et ühed teevad seda võimu, teised raha pärast (nagu vastaslehel kirjutavad Evi Arujärv ja Daniel Vaarik). Ma kahtlustan, et just ajakirjanikud omaenda väljamõeldud maailma tegelasi ja selles maailmas toimuvat paraku ka usuvad. Ja seetõttu ei aita nad sugugi kaasa sellele, et ühiskonnas tehtavate otsuste tagamaade kohta leviks informatsioon, mitte keskkonnareostus. Vastupidi, nad ähmastavad niigi ähmast pilti  veelgi. Ma olen püüdnud valitsuskoalitsioonis toimuvat üsna hoolikalt jälgida eelteadmisega, et ega nad ju kultuuri puutumata ei jäta, kui juba Kärbe on lahti lastud. Ajalehtedest pole mulle aga selguse saamisel küll vähimatki abi olnud. Pole aga põhjust ka imestada, neil seal toimetustes on ju ärimudel, mille tuum vaatab vastu netilehtede külastatavuse TSN Emori koostatud edetabelist (http://tnsmetrix.emor.ee/). Kes siis kellega võitleb? Suurima külastatavuse pärast võistlevad Postimees  ja Delfi. Kas pole kummaline, kui mõelda, et Delfi alustas kümme aastat tagasi nurgataguse kõmuauguna, Postimees aga tähistas hiljuti uhkusega 150 aastat Eesti ajakirjanduse lipulaevana. Kus siin üldse konkurentsi koht on? Ja kas sellest võistlusest peaks järeldama Delfi tõusmist kvaliteetleheks või Postimehe mandumist odavaks meelelahutajaks? Paistab küll, et ajalehetoimetusse on sisse pugenud Kärbe ja nakatanud surmavalt lehe selle osa, mis viimati Tõnissoni ajal lehes eesmärke seadis.