Kõikidele kontsertidele kahjuks ei jõudnud, nii et toon siin välja mõned eredamad hetked, millest oli õnn osa saada. Üks festivali kõrgpunkte oli kahtlemata Sigrid Kuulmann-Martini (viiul), Marko Martini (klaver) ja Oliver Kuusiku (tenor) kontsert Tallinna raekoja saalis. Väga vaheldusrikkalt ja seejuures maitsekalt koostatud kava koosnes valdavalt Prantsuse XIX sajandi ja XX sajandi alguse muusikast. Raekoja akustika ei ole küll Prantsuse romantismiajastu teoste esitamiseks kõige soodsam, kuid interpreedid oskasid sellega väga hästi kohaneda. Selles kontekstis väärivad esiletoomist Oliver Kuusiku eredad dünaamilised nüansid ja tämbrimuutused. Kui esimesena esitatud Glucki aaria „Ma kaotasin oma Eurydike” puhul oli veel väike oht, et lüürilise tenori häälekõla saali akustiliste omaduste tõttu „lõhki läheb” ehk liiga vali on, siis järgmistes esitustes oli just paeluv, kuidas Eesti Orpheus akustika enda kasuks tööle pani. Seda toetas ja ilmestas meisterlikult Marko Martin klaveril. Samal kontserdil kõlanud Ysaÿe sonaadis sooloviiulile op. 27 nr 4 ja Francki Sonaadis viiulile ja klaverile A-duur tegid üldjuhul rõõmu Sigrid Kuulmanni julged karakterivahetused ja dünaamika kontrastid. Duo Kuulmann – Martin toimib hästi ja on kammermuusikaliselt põnev. Francki sonaadi interpretatsioonis aga oleks just lüürilisemates osades/lõikudes soovinud kuulda rohkem dünaamika- ja tämbrimuutusi. Eriti Francki esimene osa jäi viiuli peaaegu muutumatu flautandokõla ja kitsa dünaamilise skaala poolest pisut introvertseks.

Märksa nooremate interpreetide kontsert, mida tahan esile tuua, toimus Hopneri maja saalis, kus esines kolm andekat lauljat: Karolis Kaljuste, Elisabeth Paavel ja Toomas Kolk (klaveril Pia Paemurru) ning duo Marten Altrov (klarnet) ja Johan Randvere (klaver). Tore, et festivalil kõlas päris palju eesti muusikat. Ka selle kontserdi esimeses pooles tuli ettekandele Eesti heliloojate kammerlooming, teises aga tuntud ooperiaariad Verdilt, Bellinilt ja Händelilt. Noori talente tutvustava kontserdi puhul on kava mõningane eklektilsus isegi andestatav, sest see on just koht, kus noored solistid saavad oma virtuoossust näidata ja seda lavalaudadel ka kinnistada. Näiteks noore bassbaritoni Toomas Kolgi häälematerjal, nüansirohkus ja eredad karakterid avaldusid just Verdi Attila aaria esituses. Samuti oli Händeli virtuoosne Kleopatra aaria Elisabeth Paaveli esituses väga muljetavaldav.

Tänavuse talvefestivali saalide valikut ei saa pidada väga õnnestunuks. See on nähtavasti seotud hea akustikaga kammersaalide piiratud valikuga Tallinnas. Raekoja saal ja Hopneri maja on küll kontserdipaikadena väga tuntud, kuid mõlema ruumi spetsiifiline akustika ei toeta just iga repertuaari esitust. Tihedama faktuuriga muusika puhul ei ole seal kajal ümardav või ilustav, vaid pigem hägustav ja müra tekitav toime.

Pillifond

Kindlasti on nii mõnigi kuulnud legendi, kuidas ühele tunnustatud viiulikunstnikule tullakse pärast kontserti õnne soovima, lausudes: „Teie pill kõlas täna imeliselt”, mille peale artist võtab lahtisest kastist oma viiuli, paneb kõrva äärde, kuulatab ja lausub: „Mina ei kuule midagi!”. Kuigi – nagu legend mõista annab – pill ise ei mängi, on teada tõsielust juhtumeid, kus heal interpreedil on oht just keskpärase kõlaga pilli tõttu mõnest heast koosseisust välja jääda.

Seekord tõstatas PLMF muusikute seas väga aktuaalse teema: asutati fond, mille eesmärk on toetada interpreete pillisoetamisel. PLMFi üleskutse kandis vilja juba festivali ajal: fondile annetati mitu instrumenti, mille potentsiaali ja väärtust nüüd meistrite abil uurima asutakse. Pikemas perspektiivis võiks pillifond toimida koostöös pankadega nagu mitmes teises riigis, kus pank laenutab või annab konkursi korras stipendiumina interpreedile pilli. Stipendiumi korras pillide väljaandmise kohta on üks hea näide Stockholmi muusikamuuseum, kuhu läksin viola d’amore’sid vaatama, aga üllatuseks olid muuseumi kõik tosin pilli stipendiaatide käes. Samuti puudub Eesti interpreetidel ja heliloojatel võimalus mängida või kasutada üsna mitmeid selliseid muusikainstrumente, millega küll iga päev kontserdilavadel ei esineta, kuid mis rikastaksid kohalikku muusikamaastikku, näiteks kontrabassklarnet, basssaksofon, viola d’amore. Pillifond võiks tulevikus olla ka selliste harvaesinevate pillide koht.

PLMFi logol on kiri „Planet of Talent” („Talentide planeet”). Loodame, et see planeet toimib ja areneb edasi, asutab ehk järgmiseks kammersaali fondi ja sinna lisandub aina uusi huvitavaid talente.