Marjan Colletti on itaalia arhitekt, teoreetik ja teadur. Ta alustas õpinguid Austrias Innsbrucki ülikoolis ning lõpetas need Bartletti arhitektuurikoolis Londonis, kus kaitses nii magistri- kui ka doktorikraadi. Tema loomingut iseloomustab eksperimentaalne ning arvuti genereeritav lähenemine ruumile ja vormile. Praegu juhib ta Innsbrucki ülikoolis eksperimentaalse arhitektuuri instituuti ja on Bartletti arhitektuurikooli professor ning arvutidisaini osakonna juhataja. Eelmisel sügisel osales ta Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatornäitusel „Keha ehitus“ ning esines kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna avatud loengute sarjas. Arhitektuuriosakonna dekaan Toomas Tammis vestleb temaga muutuva arhitektuurihariduse teemal.

Kas Innsbrucki ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri instituudis (IEA) õpetatakse, tehakse teadust või mõlemat?

Marjan Colletti: Ülikoolis peab ennekõike pühenduma õpetamisele, aga loomulikult on meil akadeemilise institutsioonina lepinguline ja eetiline kohustus teadust teha – püüdleme uurimistööl põhineva õpetamise poole. Kuna riigiülikoolid on valitsuse rahastatud, lasuvad neil teatud kohustused. Ma usun, et ka Eestis on nii. Veel paar aastat tagasi jäi õppetegevuse ja uurimistöö ühendamine justkui poliitiliselt ebakorrektsesse halli tsooni – finantseerimisekski oli ette nähtud kaks eraldi eelarverida. Bartlettis on need piirangud nüüdseks kadunud ja ka Innsbrucki kool muutub järjest avatumaks. Ma tõesti usun, et see on ainus võimalus. Lõhe akadeemilise ja praktilise maailma vahel on niigi suur. Teadustööpõhine õpetamine on üks viis see ületada.

Meiegi liigume kunstiakadeemias selles suunas. Eksperimentaalsemates koolides on seda tehtud juba pikka aega, näiteks Bartlettis, Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association, AA) või mõnedes Ameerika arhitektuurikoolides õpetatakse spetsiaalsete uurimisplatvormide raames, üksustes, mis meenutavad laboreid. Juhendajatel on suur vabadus katsetada ja neile olulisi teemasid uurida. Kas võime öelda, et kahekümne aasta tagune eksperimentaalne mudel on praeguseks üldlevinud?

Arvan küll. Selline õpetamise üksus on suure potentsiaaliga, teadustööd tehakse koostöös erinevate spetsialistidega. Ajaliselt ei ole selle üksuse õppevorm piiratud semestriga, õpilased jäävad sinna kauemaks ning seetõttu väljub õpetamine ka arhitektuuriprojekti lähteülesande ja ruumiprogrammi piiridest. Arhitekti kui indiviidi ja isiksuse arendamiseks on seal rohkem aega. Oluline on leida oma tee, olgu see raamatute kirjutamine, majade projekteerimine või filmimine. Esiplaanil on inimene ja tema karjäär, mitte arhitektuuriprojekti koostamine. See on vastastikune sümbioos: juhendajad investeerivad oma aja ja teadmise tudengitesse, kes loovad omakorda midagi, mis esindab seda õppeüksust.

Üks olulisi viimase aja uuendusi õpetamise vallas on arhitektuuri ja disaini uurivate spetsiifiliste laborite loomine ülikoolide juurde. Labor on avatud keskkond, kus motiveeritud ja andekad inimesed saavad vahetada teadmisi ja kogemusi nii üksuste sees kui ka nende vahel.

Labori tegevusvaldkond võib olla üsna lai: oleme oma robotitega käinud ka näiteks Pariisis moeetendusel. Mõni aeg tagasi oli väga raske leida inimest, kes mõistaks, millised võimalused annavad robotid arhitektuuriõppeks ja -loomeks. Me kasutame masinaid teisiti kui autotööstuses: uurime, kuidas muudab nendega ehitamine arhitektuuri olemust. Ka ruumilise modelleerimise tarkvara on pelgalt töövahend, ent peale jooniste ja visuaalide koostamise lihtsustamise on see loonud uue suuna arhitektuuris ning nüüd kasutatakse seda ka uurimusliku eksperimenteerimiskeskkonnana.

Kas võiksid pisut rääkida Innsbrucki ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri instituudi robootikalabori ehk REX lab’i tööloogikast?

Nagu teada, peab iga ülikooli õppejõud tegema ka uurimistööd. Minu kolleegid kasutavad oma kursusi teadustöö sisendina. Püüame laboris hoida pea kohal n-ö vihmavarju, mille alla mahuvad nii tehnoloogia, teooria kui ka disain eeldusel, et kõik projektide lähteülesanded on võrsunud uurimistööst. Roboteid oleme haldama valinud asjahuvilise tudengi. Nii täidab labor väga hästi oma eesmärki, sest tudeng teab ise õpetades, mis tunne on olla õpilase nahas. See tähendab, et tihti tuleb olla ühekorraga õpetaja, õpilane ja tehnik.

Kas REX lab on ainuke omataoline Innsbrucki ülikoolis? Kas selline õppeformaat võiks tulevikus levida ja mitmekesistuda?

See on ülikooli ainuke labor. Arutasime just hiljuti arhitektuuriteaduskonna ümberkorraldamise võimalusi. Praegu koosneb see viiest instituudist, millest üks on minu juhatatuse all eksperimentaalse arhitektuuri instituut. See võiks tulevikus koosneda kahest kehandist: ühes pühendutaks teemadele arhitektuurist tehnoloogiani, teises sellele, mis jääb arhitektuuri ja kunsti vahele. Eesmärk on vabastada arhitektuur liigsetest definitsioonidest. Eksperimentaalse arhitektuuri instituudis on oluline õppimine katsetamise kaudu. Tulevikus võiks lisaks robootikalaborile olla veel tarkvara-, biotehnoloogia- ja palju muid laboreid.

Peamine on avatus. Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäituse eksponaat sündis Innsbrucki ja Bartletti ülikooli ning tööstusettevõtete koostöös. Projektipõhisus tagas väga sujuva koostöö. Tänu laborile saab selliseid asju ellu viia.

Tööturul nõutakse normatiivides hästi orienteeruvaid tehnokraate, akadeemiates aga tegetakse palju laiema ning huvitavama ruumi, vormi ja materjali mõtestamisega. Olukord võib näida pisut pessimistlik, kuna teadmised ja oskused, millega tudengeid varustame, ei pruugi leida nõudlust ja rakendust. Tööstuses on meid küll märgatud, kuid igapäevaelus on silmaga nähtavaid muutusi väga vähe.

Me peame säilitama optimismi. Usun, et Frank Gehry pani üsna täppi, kui väitis, et arhitektuuriks võiks nimetada umbes kaht protsenti ehitatud keskkonnast. Ehitustööstus on teenusepakkuja. Meil on vaja paremaid elupindu, energiatõhusamaid hooneid, rohkem taristut. Palju tuleb muuta, sest olukord ei ole sugugi ideaalne. Euroopa normatiivid on tõepoolest juuksekarva lõhkiajamiseni täpsed ja paindumatud. Kindlasti on vaja teistsugust toimimisloogikat.

Nagu sa mainisid, on tööstuses mõistetud, et turg vajab juba praegu senisest märksa täpsemaid ja komplekssemaid lahendusi ning läbilöömiseks ja tulevikus vee peal püsimiseks on neil vaja arhitekti või disaineri oskust ja teadmisi, mis on kogutud materjale ja roboteid uurides ning uusi terasetöötlemise protsesse leiutades.

Tavakasutaja seisukohast tuleb tunnistada, et üldsus ei tea arhitektuurist palju, aga elukvaliteeti hinnatakse kõrgelt. Turist reisib sageli märkimisväärse arhitektuuri pärast, olgu see katedraal, muuseum või väljak. Enamasti on selle ehitamine tavapärasest kallim olnud ning ehitamine kestnud sadu aastaid. Tänapäeval peetakse sellist asjade käiku sotsiaalselt vastutustundetuks, ent just seesugused ehitised dikteerivad paljude liikumist ja loovad muuhulgas ka turuväärtust. Kui sellised asjad loomata jätta, on see kultuurile ja tsivilisatsioonile katastroof. Meil on alati põhjust hoida alal arhitektuuri eksperimentaalset olemust vastukaaluks pragmaatilisele teenusepakkumisele.