“No ja mis siis saab, kui oma süda avada?” Reiko pani, suits endiselt ees, lõbustatud ilmel käed laua peal kokku. “Siis saab terveks,” ütles ta (lk 183). Siis saad terveks, kui sa Haruki Murakami raamatu läbi loed. Võib-olla. Küsimused jäävad teravasse hingemõõka.
Kus on lõpukoordinaat, kus algusehetk. Elu, või valid surma. Elu kui vehiikel, kui tarvitada Peter Brooki/Jerzy Grotowski määratlust. Täius on ju näiline. Jah, me ootame täiuslikke kodanikke, kuid kas see pole hullus. Inimene on kogu aeg hingehaige.
Murakami “Norra mets” on väidetavalt (iroonilises mõtteväljas) sajaprotsendiline armastuslugu, nagu Michel Houellebecqi “Võitlusvälja laienemine” on sajaprotsendiline vihkamislugu. Reklaam. Kuid tegelikult räägib see raamat aususest, millel on teraapilised omadused. Raamatu peategelases Watanabes hinnatakse ennekõike ausust; vaimutaastusravila kaugel mägedes nõuab eelkõige aususe teraapiat.
Ausus on häbitu, seksuaalsuse teisendvorm, siin ei mängita kommetele ja kompleksidele. Need on ju vaimu välju nihutanud. Kas see raamat räägib hulludest? Aga hullus on ühiskonna konstrueeritud müüt (Michel Foucault, Vaino Vahing).
Kas Watanabe ülikooliühika toakaaslane Rünnakrühmlane on oma ülimas distsiplineerituses ja haiglases puhtusearmastuses “normis“, kuigi ühiskondlik normatiivsus nõuab neid omadusi? Kas Watanabe karjäärihimuline ja auahne sõber Nagasawa on normaalne, kui põhikäitumisjooneks on egomaniakaalsus? Aga temas peitub turumajanduse sümbol…
Ei maksa unustada, et Murakami on kirjanikuna realismi austaja, nii et kes on vaimselt nihkes, on astunud lihtsalt uude realiteeti. Ent see kängitseb, sest on tunne, et puhas vaim on rüvetatud või saanud lihtsalt nii absoluutselt puhtaks, et puudub edasitee. Enesetapp on äärmusesse läinu pääsetee, lahendamata küsimusi maha jättev.
Watanabe ja Naoko sõber Kizuki, raamatu “kummitav hing”, läheb vabasurma pärast võidetud piljardimängu. Naoko igati ideaalne vanem õde poob end üles täiskasvanuikka jõudmata. Hingehaigusega võitlev Naoko valib vabasurma, kuigi on näiliselt paranemas. Nagasawa pruut Hatsumi, malbe ja heasüdamlik neiu, lõikab veenid läbi paar aastat hiljem. Süütud enesetapud.
Kõik raamatu põhitegelased on üksikud hinged, kas nad “panevad“ või mitte. “Panemine“ ja “seisab kui tala“ on raamatu põhilised tegevused. Seks, see on leevendus. Või pigem mitte. Rutiin. Ülim häbitus on puhtalt stimulatsioon (häbitu Midori), ülim tagasihoidlikkus võib olla seks (õrn Naoko). Või on see siiski kõigest mäng? Midori kehastab ümberpööratud tava: on seksuaalse aktiivsuse enda kanda võitnud naine.
Mis on raamatu põhimotiiv? Täiskasvanuks saamine. Selline vaimu ja keha rebestav kogemus. See on hetk, kus tuleb lõpuni minna. Kui jääd 16-17aastaseks, siis on hukk enam kui paratamatu. Me loeme, et Watanabe võtab Naokolt tolle 20. sünnipäeval süütuse. Süütusekaotus on täiskasvanuks saamise rituaal. Füüsilises mõttes. Kuid Naoko ei saanud kaasa võtta hinge, see jäi varalahkunud Kizuki kätte.
Watanabet peaaegu sunnitakse saama täiskasvanuks, et ta ei kaoks vaimukuristikku. Me näeme küll tema segaseid ekslemisi (Tōkyōs ringijõlkumine on tegelaste põhiajaviide), kuid talle pakutakse kaotsiläinud armastuse (Naoko) asemele lihast ja luust armastust (Midori). Ja sellel armastusel pole midagi pistmist suitsiidse minevikuga.
Watanabe vabanemisaktiks kujuneb raamatu lõpus toimuv suguühe Reikoga, kes on talle viimaseks ühenduslüliks Naokoga.
Võib ju tunduda, et see “Norra mets” on üks pessimistlik nihkes koht, kus inimesed kaovad ükshaaval olematusse. Aga ei, see on põletav optimism, ootus, lootus. Keegi ei ulu hävitavalt hingevapustustes, kõik ootavad tulevikku. “Surm ei ole mitte vastaspoolus, vaid selle üks osa…” (lk 36)
Palju on räägitud jaapanlase Murakami lääne sfääris viibimisest, tema nilbest kõnekeelest, mis vastanduvat jaapani kõrgkultuursele ilukeelele. Loomulikult on tunda heldimust vastasilmakaare suhtes. Watanabe õpib läänelikku teatriteadust, loeb mõnuga lääne autoreid (parim – Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”), kuulab džässi ja biitleid. Ning väline ja julgustav kombelõtvus. Nagu 1960ndate popkultuurist mahakaranu.
Siiski on Murakami “Norra metsas” seda jaapanlikku enesedistsipliini ning lõpuniminemist. Enesehaletsemine kuulub ju mannetutele, nagu sedastab sihikindel Nagasawa. Raamatu tegevus toimus murrangulistel 1969. ja 1970. aastal. On olemas kaks samanimelist Detroiti kultusbändi The Stoogesi laulu. Kuulake, millest nad kõnelevad.