Keeruline on öelda, kas varsti kaks aastat kestnud koroonapandeemia on toonud filmimaailmas kaasa fundamentaalseid muutusi, küll aga on varem alanud areng kiirenenud. Eksistentsiaalseid küsimusi ja ohte on see aeg pakkunud küllaga – filmile kui vormile laiemalt ja ennekõike kinodele kitsamalt.

Näiteid ei tule otsida kaugelt. Alles detsembri alguses tuli kaks kümnendit tagasi Eestis kobarkinode ajastule aluse pannud Coca-Cola Plaza välja uudisega, et suurte kulude ja vähese külastatavuse tõttu suletakse ajutiselt uksed. Ameerikas on kahe aastaga läinud hingusele juba sadu kinosid. Kuigi filmitegijad ja -sõbrad korrutavad mantrana, kui oluline on filmide suurel linal ühisvaatamise kogemus, kinnitavad nii sissetulekud kui ka valdkonna analüütikud, et kinoturu kahanemine ja voogedastuse jätkuv tõus on võrdlemisi vääramatu.

Pihta pole saanud üksnes väikesed ja seetõttu haavatavamad nišikinod või filmiprojektid. Suletud on ka ridamisi suuri kinokette, oma kohta levikalendris on nihutanud alguses piirangute ja seejärel publiku leigema huvi tõttu peaaegu kõik filmimaailma hiiud Marvelist Bondini. Kinosid päästma kavandatud „Teneti“¹ suhteline kõrbemine mullu tegi suurstuudiod ettevaatlikuks: tulemuseks paljude tänavuste esindusfilmide enam-vähem üheaegne ilmumine korraga suurele ja väikesele ekraanile ehk kinno ja mobiilselt ligipääsetavatele platvormidele.

Mõneti paradoksaalselt on filmitööstuses õigupoolest tootmiseks kasutada rohkem raha kui kunagi varem, seda kasutades julgetakse aga üha vähem riskida. Jätkuvalt panustatakse ennekõike tuttavatesse seeriatesse ja juba sisse töötatud tegelastesse. Kui 2020. aasta tõi harukordse hingetõmbepausi Marveli lõputust koomiksifilmide seeriast, siis tänavu olid need raevukalt tagasi.

Üha enam esindatusküsimustega arvestav Marvel – esimene mustanahaline superkangelane, esimene naissuperkangelane, esimene Aasia päritolu superkangelane jne – illustreerib Ameerika filmi teatavat politiseerumist ja konjunktuurselt korrektset õpetlikkust. Seni ennekõike õudusžanris pead tõstnud ühiskonnakriitilised allhoovused (tänavu eredaimalt näiteks Ameerika rassiküsimusi lahkav „Candyman“, varem Jordan Peele’i „Kao ära“ ja „Meie“²) on jõudnud nüüdseks ka lavastajate esiešeloni töödesse, nagu Ridley Scotti ajalooline seksuaalset vägivalda ja soolist ebavõrdsust puudutav „Esimene duell“ või Steven Spielbergi immigrantidest rääkiv kuulsa muusikali uusversioon „West Side Story“³.

Üks aasta mitmes mõttes märgilisemaid on seejuures kahtlemata Chloé Zhao karjääri arengukaar: aprillis parima filmi ja lavastaja Oscar väikese ja vaikse „Nomaadimaa“ eest, novembris kõrbemine 200miljonilise eelarvega „Igavestega“⁴. Kui Marveli puhul on säärase hiigelsumma igasse filmi investeerimine juba vaata et taskuraha, ootas palju ambitsioonikam, isikupärasem ja õnnestunum „Düün“⁵ teisele osale rohelist tuld esilinastuste järel mitu pinevat kuud.

Netflix tuleb, Netflix tapab?

Kinode sulgemine ja ärevad ajad filmitootmises ning -levis ei tähenda loomulikult, et isu visuaalse meelelahutuse järele kuhugi kadunud oleks. Pigem vastupidi: vajadus selle järele pole kunagi olnud nii suur. „Sisuks“ (content) ümbernimetatuna on see lihtsalt jaotunud eri platvormide vahel. Nõudlikuma vaataja võib nimetatud termin üksinda võpatama panna: kunstilise ambitsiooni asemel on juba nimetuses esikohal kuidagiviisi aega sisustada.

Kardetud kabelimatsu huvitavamale või autorikesksemale filmikunstile pole siiski seni antud. Õigupoolest otsib ka filmitootmise n-ö uus maailm jätkuvalt vana maailma tunnustust. Kogu statistikapõhisuse ja kasvava kasutajaskonna juures on voogedastuse kroonimata kuninga Netflixi riiulilt endiselt puudu näiteks ihaldatuim kuldseim kuldmees, parima filmi Oscar. Võideldud on nii tühimiku täitmise nimel kui ka võimaluse eest näidata oma filme selliste paraadfestivalide nagu Cannes’i oma kavas.

Seni pole ihaldatud tunnustuseni siiski küünditud. Kaks aastat tagasi ei õnnestunud see Alfonso Cuaróni meistriteosel „Roma“⁶ (mille asemel keskpärase „Rohelise raamatu“⁷ eelistamist võib pidada Ameerika filmiakadeemia üheks piinlikumaks möödalasuks). Mullu jäi Martin Scorsese hiigeleelarvega „Iirlane“⁸ täielikult kuivale, vaatamata kümnele nominatsioonile. Tänavusel tseremoonial õnnestus David Fin­cheri kõigisse akadeemia seni eelistatud kastidesse linnukesi kritseldaval „Mankil“⁹ pälvida sama paljudest vaid kaks.

Netflixi indu pole see pidurdanud ning ka tänavu on jagunud miljarditesse dollaritesse kerkinud tootmiseelarvest üksjagu ka äriloogika mõttes riskantsematele, rohkem auhindu ja prestiiži kui üüratut vaatajaskonda rihtivatele projektidele. Auhinnahooaja algusesse sügistalvel on sätitud sellised filmid nagu revisionistlik vestern „Seda kõvemini nad kukuvad“, Rebecca Halli mustvalge lavastajadebüüt „Teesklus“, hittmuusikali „Hamilton“ taga seisnud Lin-Manuel Miranda „Tikk-takk … Põmm!“, legendaarse Jane Campioni „Koera vägi“ ja praegu nimekaima Itaalia lavastaja Paolo Sorrentino „Jumala käsi“¹⁰. Tulemused pole lasknud end kaua oodata: äsja välja hüütud Kuldgloobuse nominatsioonidest sai Campion neid kõige enam, seitse tükki, nagu ka Kenneth Branaghi „Belfast“¹¹.

Konkurentidest käib Netflixi omatoodang igal juhul nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi mõttes mitu sammu ees. Amazoni tänavu enim tähelepanu pälvinud filmid ehk Eddie Murphy kuulsa komöödia teine osa „Prints Zamundast 2“, Stefano Sollima põnevik „Halastuseta“, suurejooneline ulmemärul „Homse sõda“¹² – on jäänud selgelt kerge ajaviite poolele ning pole ka sellisena õnnestunud. Pisut paremini on läinud Apple TV+ õblukesel kataloogil: oma hõlma alla on võetud näiteks kurttummast perekonnast rääkiv armas dramöödia „CODA“¹³, mis võitis jaanuaris „Sundance’i“ filmifestivali peapreemia, uue aasta hakul lisandub vanema Coeni-venna Joeli festivalidel juba kõvasti kiita saanud soolodebüüt „Macbethi tragöödia“¹⁴.

Netflixi ja teiste voogedastajate põhiatraktsiooniks pole muidugi tingimata filmid, vaid sarjad ja muud audiovisuaalsed formaadid. Eks ole ka sel sajandil tohutu kvaliteedihüppe teinud sarjandust peetud võimalikuks aseaineks filmile kui sellisele. Mitmed filmimaailma tunnustatuimad talendid ongi end just varem teisejärguliseks peetud formaadis proovile pannud. Oscari-võitja, filmi „12 aastat orjana“¹⁵ lavastaja Steve McQueen tegi mullu sügisel valmis viiest osast koosneva antoloogia „Small Axe“ (2020), mille puhul kriitikud ja teised edetabeleid koostavad asjapulgad ei suutnudki lõpuks otsustada, kas tegemist on ennekõike sarja või viie filmiga ja kuivõrd oluline see küsimus üldse ongi. Tänavuste hinnatumate palade sekka kuulub aga „Kuuvalgusega“¹⁶ kuldseimaid auhindu kogunud Barry Jenkinsi minisari „Maa-alune raudtee“¹⁷.

Just eri formaatide kohtumispunktis sünnivad ka mitmed kõige tähelepanuväärsemad katsetused. Kui soovitada Netflixi kataloogist tänavu üht teost, võiks selleks ülepea olla koomiku, näitleja ja lavastaja Bo Burnhami isolatsiooniaja videopäevik ning sketšikogumik „Sees“¹⁸ – üksinda oma külalistetoas filmitud segu püstijalakomöödiast, dokumentaalilaadsest autoportreest, vaimse tervise säilitamiseks loodud eneseteraapiast, muusikalist ja lühifilmide kassetist.

Vaevalt saavutas globaalse tähelepanu pärast sõdiva sisu lahingutandril miski aga mullu niivõrd palju kõlapinda kui uue põlvkonna „Battle Royale“¹⁹, üheksaosaline Lõuna-Korea labürintlik põnevik „Kalmaarimäng“²⁰. Ülimalt kaasahaarav ühiskonnakriitiline vaatemäng on hea näide, et üleilmse vaatajaskonna huvi püüdmiseks ei pea kõiki sisulisi nurki sugugi maha saagima ega inglise keeles rääkima. Pärast „Parasiidi“²¹ mullust olulisemate Oscaritega päädinud vallutuskäiku on Lõuna-Korea kinnistanud end ühe võimekama audiovisuaalse kultuuri eksportijana kogu maailmas.

Kupee ja jaht

Lõuna-Koreas ja paljudes teistes riikides, kelle keeles filme-sarju aegamööda voogedastusplatvormide vaadatumate palade sekka lipsab, on filmi ja audiovisuaalse meedia rollist kultuuridiplomaatia osana ja pehme jõu vahendina ammu aru saadud. Eesti filmi ähvardavad ohud reedavad paraku vastupidist. Arvestades, et aasta kõige kõlavamaks teemaks oli kurjaks kiskunud vaidlus niigi piinlikult pisikese filmirahastuse jätkumise üle, tundub, et ei ühiskonnas ega selle eest poliitilisi otsuseid tegeva eliidi seas pole juurdunud arusaam, milleks on meile üldse vaja eestikeelset filmi või kodumaist filmivaldkonda.

Nõnda on tagunud ärevalt alarahastatuse ja jätkusuutmatuse trummi nii 25. sünnipäeva tähistanud Pimedate Ööde filmifestival kui ka üha enam rahvusvahelisi produktsioone Maarjamaale meelitada püüdev Eesti Filmi Instituut. Mõlemad on näidanud lisaks väärtus­tasandile ja kultuurilise kõlapinna küsimustele ka arvude keeles, kuivõrd kasulikud on säärased ettevõtmised ühele väikeriigile. Paraku näib Eesti film seisvat endiselt savijalgadel ja skisofreenilises vahealas, kus ühelt poolt särab vastu enneolematu rahvusvaheline tunnustus ja vaid mõne sammu kaugusel ootab kukkumine musta auku nimega „lõpp“, millega lavastajad sügisel mõnevõrra dramaatiliselt ähvardasid.

Eesti filmitootmise äärmuslikke võrseid näeb detsembrikuu alguses: nimelt on samal nädalavahetusel kinodesse jõudnud kaks märgilist linalugu. „Kupeed nr 6“²² ei saa küll pidada Eesti filmiks, kuid selle juures on olnud siinse filmi tippudel (produtsent Riina Sildos, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis) mängida märkimisväärne roll. Soome lavastaja Juho Kuosmaneni film tõi Cannes’i filmifestivalilt olulisuselt teise preemia, grand prix’, esitati kolme Euroopa filmiauhinna kandidaadiks ning jõudis värskeima uudisena Kuld­gloobuste võõrkeelse filmi viimase viie pretendendi sekka – otse Sorrentino, Pedro Almodóvari ja teiste filmimaailma absoluutsete hiiglaste keskele.

Üsna lühikese ajaga kolmandat korda sedavõrd suurde mängu jõudmine – enne seda Gruusiaga kahasse toodetud „Mandariinid“ ja samuti koos Soomega valminud „Vehkleja“²³ – on saavutus, mida on võimatu ülehinnata, arvestades 1990ndate tühermaa tuhast tõusnud siinse filmitööstuse suhtelist marginaalsust maailmakaardil. Siia ritta tuleb tänavusest lisada veel Veneetsia filmifestivalil esilinastunud „Kapten Volkonogovi põgenemine“²⁴, mille mitmed austajad on lugenud „Kupeest“ tugevamakski tööks ning millega on samuti seotud mitu siinse filminduse säravamat nime (produtsent Katrin Kissa, staaroperaator Mart Taniel, seekord ka kaasstsenaristi rollis).

Teine äärmus on Taani algmaterjalil põhinev nn „Klassikokkutulek“ naistega ehk „Jahihooaeg“²⁵. Suurema eraraha toomist Eesti filmi on ammu nähtud ühe võimalusi laiendava arengusuunana ning vähemalt ajutiselt avardas see mõne aasta eest ka kodumaisele publikule pakutavat valikut. Märkimata ei saa seejuures jätta üht olulisemat tänavust algatust, ettevõtjast filmitegijaks hakanud Rain Rannu loodud Tallifornia Film Fundi, mille kaudu plaanitakse lähiaastatel investeerida rohkem kui tosina täispika mängufilmi tootmisse. Arvestades, et Tallifornia alt pärineb tänavusi silmapaistvamaid kodumaiseid mängufilme, Rasmus Merivoo hullumeelne õuduskomöödia „Kratt“ (2021), on põhjust lootusrikkalt järgmisi samme oodata.

Samal ajal on Apollo kett, mis on ühte tervikusse kahmanud tootmise, levi, monopoliseeruva kinoturu ja lisaks ka iseenda pabulaid imetleva meediapinna, sundinud tugevalt kahtlema seni nii filmitegijate kui ka kriitikute korrutatavas refräänis, et iga Eesti film tuleks ära vaadata. Põlve otsas ja nulleelarvega tehtud amatöörteostel nagu „Õiglus“ või „Rikutud hing. Viirus“²⁶ on vähemalt teatav B(C? D? Z?)-filmi kurioosumi väärtus. „Jahihooaeg“ esindab aga piinlikult labast ja küünilist katset nokitseda pooletoobiste lääne eeskujude ainetel valmis kõige madalamale ühisnimetajale panustav rahvafilm.

Kahe kõige silmatorkavama otsa vastandus võib siiski jätta Eesti filmist petlikult ühekülgse mulje. Mitmed kõige põnevamad asjad sünnivad just seal, kuhu jagub võrdlemisi vähe laiema avalikkuse tähelepanu. Üsna lühikeseks jäänud märkimisväärsete mängufilmide nimekirjaga aastal on kõige huvitavamad linalood sündinud hoopis dokumentalistikas. Mängulisust ja täiesti erisuunalisi katsetusi on jagunud küllaga. Aastat alustas „DocPoint Tallinna“ raames Raimo Jõeranna kunagiste kroonikafilmide laadis, poeetiliselt poliitiline „Sea aasta“ (2021). Seejärel on tee ekraanidele leidnud ridamisi nii kodus kui ka välismaal tunnustust nautinud teoseid: Marian Võsumetsa Inglismaal filmitud „Keha võitlus“ (2020) dieedikultuurist, Ukraina konflikti tagajärgi vaatlev „Naised rindejoonel“, mitmeid auhindu kogunud etnograafiline „Ivanna elu“ ja hiilgav ühe perekonna ning sõltuvusloo lahang „Üht kaotust igavesti kandsin“²⁷ (selle oleksin esitanud tänavu Eesti võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks). PÖFFil esilinastusid veel Rainer Sarneti teadlikult teatraalne „Vaino Vahingu päevaraamat“ (2021), lavastuslike elementidega „u.Q.“ ja enesepeegelduslik „Päris Rannap“²⁸.

Kõigi täispikkade vormide kõrval põhjustas ehk põnevaima tormi veeklaasis hoopis „Eesti lugude“ sarjas ilmunud lühidokumentaal „Lil Eesti“²⁹, ilmselt kõige päevakajalisem kogu valikust. Avameelselt narkootikumidest, alkoholist ja oma elust rääkivaid noori hiphopmuusikuid Eesti Rahvusringhääling tavalisel ajal eetrisse lubada ei tihanudki.

Ka siin pole Eesti maailmas mingi erand. Ka mujal jagub aasta olulisemate filmide sekka ridamisi dokumentaale, nagu üks pikk ja keeruline, ka Tallinna väisav pagulasteekond Taani animatsioonis „Põgenemine“³⁰. Mõneti irooniliseks võib aga pidada tõika, et ajal, mil massikogunemised ja kooskogemised on viidud miinimumi, puudutatakse kahes aasta kõige kaasahaaravamas filmis kontserte ja muusikat. Need on Edgar Wrighti võrratu portreefilm „Sparksi vennad“ kui Ameerika trummari Questlove’i arhiividokk „Soulisuvi“³¹. Kuna mõlemad rõhutavad, milline ühendav ja ülendav mõju on muusikal, aga ka kogu kultuuril, jääb kõigile muutuvatele vormidele ja kogemisviisidele vaatamata ka lootus, et kuhugi ei kao niipea ei kinod ega ka filmikunst.

1 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

2 „Candyman“, Nia DaCosta, 2021, „Get Out“, Jordan Peele, 2017; „Us“, Jordan Peele, 2019.

3 „The Last Duel“, Ridley Scott, 2021; „West Side Story“, Steven Spielberg, 2021.

4 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020; „Eternals“, Chloé Zhao, 2021.

5 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021.

6 „Roma“, Alfonso Cuarón, 2018.

7 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.

8 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.

9 „Mank“, David Fincher, 2020.

10 „The Harder They Fall“, Jeymes Samuel, 2021; „Passing“, Rebecca Hall, 2021; „Hamilton“, Thomas Kail, 2020; „Tick, Tick… Boom!“, Lin-Manuel Miranda, 2021 „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021, „È stata la mano di Dio“, Paolo Sorrentino, 2021.

11 „Belfast“, Kenneth Branagh, 2021.

12 „Coming 2 America“, Craig Brewer, 2021; „Without Remorse“, Stefano Sollima, 2021; „The Tomorrow War“, Chris McKay, 2021.

13 „CODA“, Sian Heder, 2021.

14 „The Tragedy of Macbeth“, Joel Coen, 2021.

15 „12 Years a Slave“, Steve McQueen, 2013.

16 „Moonlight“ Barry Jenkins, 2016.

17 „The Underground Railroad“, 2021– …

18 „Bo Burnham: Inside“, Bo Burnham, 2021.

19 „Batoru rowaiaru“, Kinji Fukasaku, 2000.

20 „Squid Game“, 2021.

21 „Gisaengchung“, Bong Hoon-jo, 2019.

22 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

23 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015.

24 „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov, Nataša Merkulova, 2021.

25 „Jahihooaeg“, Ergo Kuld, 2021.

26 „Õiglus“, Toomas Aria, 2019; „Rikutud hing. Viirus“, Susanna Šmanjov, 2021.

27 „Naised rindejoonel“; Ivar Heinmaa, 2021; „Жизнь Иванны“, Renato Boyano Serrano, 2021; „Üht kaotust igavesti kandsin“, Carlos E. Lesmes, 2021.

28 „u.Q.“, Ivar Murd, 2021; „Päris Rannap“, Kaidi Klein, Aleksander Ots, 2021.

29 „Lil Eesti“, Taavi Arus, 2021.

30 „Flee“, Jonas Poher Rasmussen, 2021.

31 „The Sparks Brothers“, Edgar Wright, 2021; „Summer of Soul“, Questlove, 2021.