Näitus ja kaitsmised Rotermanni soolalaos 28. V ?  4. VI.

Maal

Rotermannis on väljas neljast maalieriala lõpetajast kolme tööd (Tõnis Saadoja näitus ?Harjutus? on Linnagaleriis). Kristi Laanemäe triptühhon ?Subjektiivne reaalsus? mõjub rünnakuna eesti kunstimaailma autoriteetide vastu. Selles subjektiivses reaalsuses on Kaido Ole käekirjast saanud Kostabi maailma laadne konveieriprodukt, tarbijahordide piiramisrõngasse on sattunud vaene Pegasus, loomingu sümbol, kes figureerib ka EKA vapiloomana. Jaan Elkeni isiku mõnitamine tundub muutuvat eesti kaasaegse kunsti mainstream?iks ? mine tea, kas see on äraproovitud võte tähelepanu tagamiseks või noore autori sügav iroonia kohaliku kunstielu konfliktse situatsiooni üle?

Maarit Murka tegeleb nutikalt autori ja originaali probleemiga Mike Bidlo vaimus, irvitades modernistlikult puutumatu suure kunstniku üle. Pearelv on bumerang-tsitaat, mis pöördub algupärase looja vastu, tuues tagasi uue konteksti ja tähenduse saanud teose.

 

Graafika

Huvitav on Tõnis Kenkmaa ?Costa del Gyproc? seeria. Peaaegu grafomaanliku fanaatilisusega on üritatud katta lõike kunstikujutistega. Õnnelikku tarbimisühiskonda propageerivatelt reklaamidelt on võetud veenmisjõud, asetades need ebatraditsioonilistest alusmaterjalidest sõltuvusse. Iginaeratavad näod hajuvad mustal pügikotil, ilusa elu detailide üle domineerib second-hand-välimusega papp.

Helen Tago ?Triaad? pretendeerib autori enesekaemuse dokumenteerimisele. Paralleele võib leida vendade Chapmanite hübriididega, kuid muteerumine on siin pigem esteetiline. Endale mitu uut kätepaari saanud olend meenutab rohkem kuuekäelist ðivat, kelle stiihilise tantsu najal püsib universumi õrn tasakaal. Samas on töö viidud läbi kahjuks liialt mallnukkelikus võtmes. Siit tõuseb delikaatne küsimus juhendamiskultuurist, täpsemalt juhendaja mõjust valmivale tööle.

 

Skulptuur

Kristiina Järvelaiu ?Aristoteles väitis, et kõik täiuslikud objektid on ringliikumises? on julgelt minimalistlik videoskulptuur. Visuaalse askeetluse taga hargnevad lõputud tõlgendamisvõimalused, alates geomeetriliste kujundite sümboolikast (laua nelinurk ja sellel igiliikurina taldriku vari) kuni nõuka-aegse sööklakultuurini. Marju Vaheri ?Emotsioone? võib vaadelda kui uurimust inimesest. Samas ei anna rivi mesilasvahast nägusid aimu, millist tunnet need väljendavad, mõjudes võimsate, kuid suletutena. Järsu kontrastina mõjuvad iga näo all klaasile vaba käega joonistatud virtuaaliast tuttavad emotsioonipallid ? smail?id, mille eksalteeritud üliemotsionaalsus lõhub tekkinud meditatiivse vaikuse ja muudab installatsiooni iseendale vasturääkivaks. Triin Varese ?7 päeva? on rabavalt õhuline ja esteetiliselt nauditav teos. Üksteise järele asetatud seitsmel klaastahvlil on siiditrükis autori kujutis, pea ümber lehvimas juuksed. Igal klaastahvlil on neiu natuke erineva ilme ja vaatenurga all kujutatud, installatsiooni erinevast vaatepunktist vaadates kujutis kord hajub, kord koondub ühte punkti. Rene Reinumäe kohaspetsiifiline installatsioon ?Kohvritega mehed? on jagunenud näitusesaalis eri kohtadesse. Gilbert?i ja George?i vaimus ideaalkodanikud, anonüümsed mutrikesed, kameeleonid, kelle kohvritelt peegelduvad tagasi neid ümbritsevate tööde fragmendid ja kes selle läbi jäävad veel rohkem märkamata, kuna neid saab identifitseerida vaid nende asukoha järgi. Töö annab humoorika kommentaari näitusele, samas tahaks neid kohvritega mehi kohata ka linnaruumis.

 

Academia Grata

Selle aasta gratakatest lõpetajate iseloomustamiseks on ilmselt Taje Trossi kuraatoriprojekt-lõputöö ?Alle gegen alles? parim, kuna see presenteerib grata-vaimsust, mis on täielikult arusaadav vist vaid neile endile. Soolalaos esitatu on enamasti performance?ite dokumentatsioonid, mis ikkagi ei suuda edasi anda loomult efemeerset kunstivormi ega tekita situatsiooniväliselt lubatud ekstaatilist kunstikogemust. Grata identiteedist moodustab lõviosa ?koalitsioonile? oponeerimine, mäss aktsepteeritava kunsti (institutsionaalsuse) ja akadeemilisuse vastu. Samas mõjub nende radikaalsus küsitavana, art brut?i laadis naiivse kehakunstina. Nende ambitsioon ?parandada maailma, leida uut identiteeti või lahendusi eksistentsiaalsetele küsimustele? jääb pidama keha kui meediumi liialt formalistliku käsitluse taha. Vastukaaluks võib öelda, et Taje Trossi diplomitöö teostamine kuraatoriprojektina on võimas formaat, mis oma eesmärkide piires on hästi läbi mõeldud ja edukalt teostatud.

 

Stsenograafia

Martin Kaarese uurimuslik dokumentaalne autorifilm ?Sessioon? puudutab ekalasi isiklikult, kajastades koolielu ekstreemsemat osa (rekord 54 h magamata!). Vaimukas idee ja teostus on alternatiiviks traditsioonilisematele lõputöödele, etendusekujundustele, mis ilmselt piiratud teostamisvõimaluste tõttu jätavad kohati harrastusteatri kvaliteedi mulje.

 

Keraamika

Kristine Pärtelpoja ?Peegliraamid? püüavad pilku barokselt külluslike loodusmotiividega, milles põimuvad sisalikud, maod ja lopsakad lilled. Hetk on tardunud enne lõplikult dekadentsiks saamist ja camp?i esteetika vastandub omas võtmes veenvalt näitusel levivale minimalistlikule askeesile.

Seevastu Kauri Kallase ?Võlukuprad? tegeleb inimese sisemise eskapismi ja eneseotsingutega, jõudes välja oma hingemaale, kus saavad leevenduse kõik hirmud ja autor leiab oma poeetilise keele.

 

Ehte- ja sepakunst

Tõnis Bergi ?Metsaline? soolalao ees künkal on lähemal vaatlusel robustse väljanägemise kiuste sümpaatne koletise arhetüübi ja masinaesteetika hübriid. Tore on ka ökoloogiline alatekst, andes kasutatud materjalidele uued võimalused. Lisaks on vähemalt nädalaks ajaks Tallinna avalikus ruumis kaasaegsemas võtmes uus monument. Uute meediate marjamaale kippujate sekka kuulub ka Anni Kagovere töö ?Mööduv hetk, püsiv hetk?, mis tõstab esile igivana tehnika mokume-gane kasutamise võimalusi tänapäeval.

 

Tekstiil ja moekunst

Klassikalised tegelased, daam ükssarvega, on Kärt Ojavee digimuutuvas gobeläänvaibas esitatud läbi kummalise metamorfoosi meie ajastu kangelastena. Süütu neiu ja ainult neitsile alistuv legendaarne ükssarv on leidnud tõlgendamist kaasaegses võtmes: neiu on pigem väljakutsuv teismeline Lolita, ükssarv poni, keda ümbritsevad pokemonid. Klassikalise ikonograafia järgi võiks peeglis ennast vaatavat ükssarve tõlgendada kui voorusliku tarkuse sümbolit, praegu on see tajutav puhtalt nartsissistliku þestina. Helina Sepa ?Statistiline keskmine laps? baseerub arvudel, mis on tõlgitud n.-ö. lapse silmade läbi väikeste narratiividena. Autor on teostanud põhjaliku uurimistöö, kuid ei paku probleemi nutika esituse kõrval sellele lahendust, jättes välja arendamata kontseptsioonis peituvad võimalused. Annika Jukki pidulik jõulukollektsioon ?Suured tüdrukud? väärtustab vormikuse ilu ja jätkab täidlase naise rehabiliteerimist stereotüüpide murdmise kaudu (tähelepanelikumad on kindlasti märganud täidlasi mannekeene kaubamaja akendel). Kristina Paju poeetiline kollektsioon ?Kuu vaikus, päikese pimedus? tegeleb isikliku kogemuse ja elamusega. Autor on viinud oma töö kindlasse konteksti: Tartu Karlova linnajao eriline miljöö ja kadunud maailma ihalus kumab rõivastest läbi. Retrost lähtuvat on täiendatud värskete ja isikupäraste detailidega, mis moodustavad võluva harmoonia.

 

Rakenduskunsti kolledþi tekstiili ja moe eriala

Geniaalse lihtsusega on teostatud Ülle Jehe ?ROLL-it!? topeltkanga idee. Värske värvilahendus (neoonroheline + lilla + must), lisaks polüfunktsionaalsus ning suhteliselt kerge tehnoloogia teevad diplomitööst tõsiseltvõetava potentsiaaliga toodangu objekti. Lisapunkte teenivad ka vaimukad ja efektsed esitusfotod, mis mõjuvad täisväärtusliku reklaamikampaania osana.

Näitusel valitseb a
bstraktsiooni eitav tendents: eelistatakse figuratiivsust, (hüper)realismi või tekstuaalset kontseptuaalset kunsti. Üritatakse olla sotsiaalselt kriitilised ja päevakajalised. On näha tendentsi suhestuda sellega, mis olemas, seda kommenteerida. Maarit Murka maalid seeriast ?Cover 2004? on eesti maalikunsti klassika remix?id, Liina Vedler jätkab vangiteemalise videoga Mark Raidpere fotoseeriat. Kristel Külljatineni keraamilised jänesed näivad olevat Barry Flanagani lõbusate loomade skulptuuridest inspireeritud. Gooti arhitektuurist on mõjutatud Maarja Habichi ?Lux Mea? moerõivad. Kontekstuaalsuse taotlust on tunda Külli-Kerttu Siplase kollektsioonis ?Ilus elu?, mille firmamärgiks (peamiseks mustrielemendiks) on valitud Eesti heraldika tegelane, lõvi vabariigi vapilt.

Olemasoleva materjali kasutamist, mahajäetud äärealade rehabiliteerimist pakuvad paljud arhitektuuriteaduskonna lõpetajate projektid. Liis Ermik kujundab Kadrioru lastepaviljoni interjööri nukumuuseumile. Rotermanni kvartali taaskasutamise võimalust vaatlevad Katrin Kaevats ja Ken-Kristjan Ruut, Kerli Ramsalu uurib Tartu raudteejaama tulevikku, Eela Samblik läheneb Veerenni kvartalile teoreetiliselt ja pakub ka praktilise lahenduse. Raiskalade väärtustamist ja taaskasutust pakub Andrus Padu.

Paralleelselt areneb uurimusliku kunstiteose liin: juba mainitud Martin Kaarese dokumentaalfilm ?Sessioon? ja Helina Sepa statistika andmetel baseeruv ?Statistiline keskmine laps?, mis üritab neid teisel tasemel avada. Sepakunstnik Risto Tali installatsioon ?Raua hääl? uurib ja eksponeerib oma materjalispetsiifikat, ?rauale seesmiselt omast heli?.

Kokkuvõttes domineerib I korrus (vabad kunstid), mis on tihedalt täidetud, kontrastne ja konfliktne. II korruse üldmulje on hõredam, ilmselt ka õigel ajal saabumata jäänud tööde tõttu. Arhitektuurikorrus on ootuspäraselt asjalik ja ratsionaalne. Keraamikud on kohandunud väga orgaaniliselt keldrikorruse atmosfääriga.