Kremerata Baltica ja Vladimir Ashkenazy (dirigent, pianist) Pärnu kontserdimajas 1. V.
20. XI 2004 ütles Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe allakirjutanule järgmist: ?…ei maksa loota, et kunagi tuleb tagasi see aeg, kus ühe hooaja jooksul esinesid Estonia kontserdisaali laval maailma tippdirigendid ja solistid.?
21. XI 2004 esines kontserdisaali laval Tokyo String Quartet, selle ?anri maailma tipp, aga 30. IV 2005 Estonia kontserdisaalis ja 1. V Pärnu kontserdimajas Kremerata Baltica koos selle maailma vägevate hulka kuuluva pianisti ja dirigendi Vladimir Ashkenazyga (1937). Tasub täpsemalt meenutada, kellega on tegemist. 1962. aastal II T?aikovski-nimelisel konkursil anti välja kaks esimest preemiat: ühe sai John Ogdon (Inglismaa) ja teise Vladimir Ashkenazy (NSVL). Enne seda saavutust oli Ashkenazy juba 1955. aastal saanud II preemia Chopini konkursil Varssavis ja 1956 võitnud Queen Elisabethi konkursi Brüsselis.
Pidu Moskva õuel ei kestnud kaua, sest 1963, olles abiellunud Islandilt pärit tütarlapsega, lahkus V. Ashkenazy koos abikaasaga NList, et mitte enam tagasi tulla. Siis algas Ashkenazy fantastiline muusikukarjäär esialgu pianistina, aga juba aastast 1970 ka dirigendina ja tundub, et tohutu talent kätt harjutada ei lubanudki, sest seisis ta ju Berliini, Bostoni, Clevelandi, Los Angelese, Philadelphia, Concertgebouw jne, see tähendab maailma tippkollektiivide dirigendipuldis. Aastaid on ta olnud Londoni Royal Philharmonic Orchestra muusikadirektor ning hooajast 2005/06 on ta NHK SO muusikadirektor. Nippon Hoso Kyokai ehk Japan Broadcasting Corporationi Sümfooniaorkester on Jaapani esimene professionaalne sümfooniaorkester ning asutatud aastal 1926, seega ERSO eakaaslane. Selle orkestri dirigendid on olnud H. von Karajan, E. Ansermet ja L. von Matacic ning sellel hooajal on lisaks Ashkenazyle NHK SO audirigent W. Sawallisch ja emeriit-muusikadirektor C. Dutoit. Kammermuusikuna, pianistina ja dirigendina on V. Ashkenzy vist enim salvestatud muusik selles maailmas.
Kõhklematult valisin seekord Pärnu kontserdimaja, et kontserti, kus nii solist kui dirigent Vladimir Ashkenazy, kuulata. Kremerata Baltica on meil iga-aastane külaline ja iga kord suudab see seltskond üllatada. Tundub juba, et sellise kõrgtasemega võiks harjuda, kuid nad on jälle võimelised ennast ületama. Ma ei oska Kremerata kõrvale seada ühtegi teist kammerorkestrit ei minevikust ega olevikust, sest ma ei ole kuulnud sellesarnast kõlalise viimistluse astet koos täiesti ebatavalise musitseerimisrõõmuga. Ma usun ja loodan, et Tallinna kontserdil istusid, näpp suus, saalis kõik meie keelpillimängijad ning said selgeks, kust algab see tee, mis viib niisuguse tasemeni. 1997. aastal loodud kammerorkester on hämmastav keelpillikvartetiliku ansamblitunnetusega organism, ometi oli neid laval 8 + 6 + 4 + 4 + 2 = 24 muusikut.
Dirigent Ashkenazy on vahetu muusik nagu pianistki, kellel puuduvad oma muusikalise kujundi vormimisel takistused. Eelmisel õhtul soleerinud Mihkel Poll oleks pidanud kuulama, kuidas kõlas seesama klaver Mozarti ?Jeunehomme? kontserdis Ashkenazy käes. Kui ma ei ole veel midagi öelnud Mendelssohni Es-duur Okteti esituse kohta, siis mitte sellepärast, et see oleks olnud kehvem teistest, vaid seepärast, et see oli niivõrd hea, et mul ei olegi midagi öelda. Vladimir Ashkenazy ei ole XX sajandi legend, vaid tänapäeva, s.t XXI sajandi tippmuusik. Arvan, et minevikustki ei ole mul eriti midagi selle sündmuse kõrvale seada või kui, siis Carlo Zecci Tallinna visiit ja BBC orkester Sir Barbirolliga Leningradis, aga see kõik oli vähemalt 40 aastat tagasi.