Võimalik sarnasus reaalsusega on juhuslik.

Esimene faas

Ah et keegi Roland Lään mäletab, et armastatud kirjanik Smuul olevat osalenud Kõue vallas küüditamisel? Ja üks viieaastane laps mäletas ka?

Viieaastane laps ei ole mingi allikas armastatud kirjaniku mälestuse teotamiseks. Laps ei saa millestki aru, isegi kui ta on nüüd juba täiskasvanuks saanud. Jätke lapsed mängust välja!

Aga lubage küsida, kes oli see Roland Lään? Endine parteitöötaja? Te siis usaldate endise parteitöötaja laimu ja pahatahtlikku valet? Mingit dokumentaalset tõestust Smuuli kohta ei ole ja võime olla kindlad, et ka ei tule.

Te räägite, et Smuul oli veendunud stalinist, kes oma tegusid ei kahetsenud? Tegelikult on väljaspool kahtlust, et Smuul oma stalinistlikke veendumusi kahetses. Ta on ise öelnud, et arvas, et siseneb pühakotta, ja veendus hiljem, et eksis uksega. Sellest on kirjutanud juba akadeemik Jaan Undusk, kelle sügava­mõttelises teaduslikus uurimuses „Jää hingus Juhan Smuuli tagaküljel” on kirjas: „Smuuli stalinismikogemus võimendab tema jumalataju erilisust. Smuul sai omal nahal kogeda, et võib kergesti kummardada jumalat, kes osutub väärjumalaks.”

Kes meist ei oleks pühakotta valest uksest sisenenud või väärjumalat kummardanud? See aga tähendab, et iga­sugused lähteväited, nagu oleks Smuul olnud küüditaja või stalinist, kes kunagi ei kahetsenud, on üldse valed. Ja kui lähteandmetes avastatakse otsustavaid vigu, siis jäetakse nende põhjal ette võetud tegevus ära.

Üks asi on küll: kõik, kes kodanlikus natsionalismis süüdistatuna välja visati kirjanike liidust, visati välja enne, kui Smuulist sai asjamees.

Ja see jutt, et Smuul oli kirjanike liidu juhatuse liige, kui Alver, Sang, Merilaas ja teised vale mõtteviisi eest liidust välja visati – see jutt ei kõlba kuhugi. Smuuli allkiri võis selle otsuse all olla, aga algatus tuli mujalt, kõrgemalt. Ajad olid sellised.

Smuuli bareljeefi eemaldajad on ühes kambas muude barbaritega, sealhulgas bolševistlike puhastajatega. Smuul bolševistlike puhastajate hulka ei kuulunud, punkt! Niisugused teema­tõstatused tuleb kohe laekumisel prügikasti saata ja arutamisele ei kuulu. Kapo ütles juba 2010. aastal, et sellel väitel pole mingit tõepõhja all. Te ometi ei taha hakata kapoga ajaloo üle vaidlema?

Väited Smuuli osalemise kohta küüditamisel on pehmelt öeldes tõendite meelevaldne tõlgendamine. Mulle on tõendite põhjal teada (vabandust, viidet ei ole kohe käepärast), et Smuul käis tol ajal Kõue vallas hoopis luulet lugemas.

Tõsi, meil kõigil on elus olnud eksimusi ja Smuul on kirjutanud mõned mitte just kõige õnnestunumad eesti kirjanduse tüvitekstid Stalinist, aga meil on vähe häid kirjanikke ja nende Smuuli sulest ilmunud tüvitekstide häbenemine peaks meid rahvana hoopis ühendama.

Olgem sallivad! Iga kord sellest bareljeefist möödudes peaksime seisatama ja mõtlema: kui mind oleks kutsutud sel päeval Kõue valda, mitu luuletust oleksin Smuuli asemel lugenud? Kas Stalinist või Leninist? Ajad olid sellised, kõigepealt tuli lugeda ikka Stalinist. Need on olulised küsimused – mitte see, kas see bareljeef seal ripub või ei. No minu poolest võtke alla. Aga asemele pange siis mahavõtjate nimed – vihkajad ja tühistajad sellised! –, et eesti rahvas teaks, keda kividega loopida.

Pealegi, kuigi Smuul õnnekombel pääses otseste repressioonideta, pidi ka tema kannatama süüdistusi: kirjanik Felix Kotta heitis talle ette, et ta idealiseerib kodanlikku Eestit. See süüdistus oli täiesti ülekohtune. Tean täpselt, et Smuul idealiseeris tollal ainult Stalinit ja ei põhjustanud kellelegi kannatusi.

Ja muide, kas teate, et Smuul hiljem aitas oma Muhumaa-naabril Rootsi emigreeruda – mis küüditaja see on, kes hoopis heanaaberlikult aitab armastaval Muhumaa emal läände poja juurde põgeneda?

Juhan Smuul oli ise ohver. Ta oli muhe ja rahumeelne mees, andekam kui kõik ülejäänud kokku. Hea poiss ja kuradi andekas! Jätke Smuul rahule!

Teine faas

Ah et arhiivist tuli välja dokument selle kohta, et Smuul osales küüditatava kulaku­pere vara üleskirjutamisel?

See ei ole ju mingi uus info, see oli ammu teada. Ja see on kõigest üks paber. Paber ise ei räägi midagi, räägib ajastu, räägib kontekst. Kas olete ise sel ajal elanud, et neid asju teate?

Aga mina tean. On täiesti selge, et Smuul oli seal lihtsalt süütu manukas, kes kogu asjast üldse midagi ei teadnud. Manukateks võeti küüditamisel kõik: naabrid, juhuslikud möödujad, inimesed tänavalt. Ega Smuul ei ole selles süüdi, kui ta püssi ähvardusel manukaks sunniti ja et tema sellest operatsioonist mitte midagi ei teadnud. Tal ei olnud valikut. Ajad olid ju sellised.

Pealegi loen ma sealt välja, et peremees, kulak oli ise varem ära põgenenud ja seega oma pere reeturlikult maha jätnud. Ah et hoopis varem arreteeritud? No oli, mis oli, igatahes on nüüd täiesti selge, et Smuul seda kulakut ei küüditanud. Ja kulaku naist ja imikut ta ka tol päeval ei küüditanud, seda tegid ikka päris küüditajad, nagu see partorg Lään. Nimigi oli Läänel juba kahtlane.

Pealegi on Smuul oma karistuse ammu kätte saanud. Ta elas küll jõukuses ja oli – erinevalt kulakutest – lugupeetud mees, aga suri noorelt: oli sunnitud end surnuks jooma. Ajad olid sellised. Kui ise ei joonud, siis joodeti sind surnuks.

Mõni küüditatu seevastu tuli veel Siberist tagasi ja elas saja-aastaseks, nõudis uutelt üürnikelt oma varagi kätte. Üürnikud, kes olid vahepeal maja või korterit armastusega hooldanud ja remontinud, ei saanud midagi, visati tänavale. Näete nüüd, milliseid inimesi leidub eestlaste hulgas.

Jätke minevik rahule! Manukat ei saa nimetada küüditajaks ega küüditamises osalenuks. Ta lihtsalt oli seal juures ja püüdis päästa, mis veel päästa annab. Kahjuks pidi ta okupatsioonivõimule alla vanduma.

Foucault on kirjutanud: inimene võib olla nii võimu teostaja kui ka võimu ohver. Smuul oli mõlemat, ennekõike muidugi ohver. Kirjutasin juba varem, et kuna Smuul kahetses oma tegusid ja üritas neid ka heastada (toetades Sanga ja Merilaasi!) ja et kuna diskussiooni lähteväide, et Smuul oli küüditaja ja tulihingeline sata…, vabandust, stalinist, kes oma tegusid kunagi ei kahetsenud, ei vasta seega tõele, tuleb igasugune tegevus Smuuli ja tema bareljeefi suhtes ära jätta. Arvan ka praegu nii, kuigi olen erapooletu.

Kui Smuul ei oleks Underit mõnitanud, oleks mõnitatud Smuuli ennast – ja kas ta oleks pidanud siis laskma ennast mõnitada? Või oleks nii andekas kirjanik pidanud end lausa maha laskma nagu Vares-Barbarus? Sel juhul meil neid hinnalisi tüvitekste ei oleks.

Kolmas faas

Ah et Smuul ei lugenudki Kõuel luulet ja ei olnudki juhuslikult võetud manukas, vaid oli määratud operatsioonis Priboi küüditamise operatiivgruppi kui parteiaktiivi liige?

No vabandage! Smuul ei olnud sel ajal parteiski, kuidas ta siis sai olla parteiaktiivi liige? Ega partei liikmekandidaat, nomenklatuurne töötaja ja komsomoli keskkomitee liige ei ole siis veel partei liige.

Ja kust te teate, et Juhan Kõuel luulet ei lugenud? Neil oli Deboraga nii romantiline suhe, olen kindel, et üksteisele midagi nad ikka ette lugesid, kas või vaikselt.

Pealegi tean täpselt, et need manukad või vara üleskirjutajad – kuidas keegi neid nimetas –, ei olnud mingid küüditajad. Küüditajad olid ainult venelased ja sõdurid.

Kui Smuul poleks kulaku vara üles kirjutanud ja valvanud, oleks see ära varastatud ja riik ei oleks siis midagi saanud. Siis poleks olnud ka midagi tagastada hiljem, kui Eesti jälle vabaks sai.

Ajad olid sellised. Kes ise ei küüditanud, see küüditati kohe ära. Kuidas oleks eesti rahvas säilinud, kui kõik oleks ära küüditatud?

Kas te olete üldse kunagi Smuuli lugenud, tema tohutut panust eesti kirjandusse?

Mu noorim õde mängis liivakastis,

kui kodust alustasin sõjateed.

Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis

ja kaelas kandis rannarohust keed.

või

Meri tuuleta on harva,

kalameeski naerab harva.

Need Smuuli tühistajad midagi sellist kirjutada ei suuda. Üritavad küll, aga ei tule välja. Ei ole annet.

Üldse, nagu on öelnud Austria kirjanik Robert Musil, ei pane keegi bareljeefe tähele.

Ja mis kõige olulisem: Harju tänaval ei oleks ilma Smuulita praegu mingit kirjanike maja. Just tema selle sinna oma kätega ja Käbini abiga ehitas. Sekretär Lemmergas käis ainult Moskvast raha toomas – see on üks pikem lugu, millest ma hea meelega teile ka jutustan. Mäletan selgelt, et Lemmergas sõitis tookord Moskvasse rongiga. Rongis muidugi serveeriti teed. Eks siis Lemmergas jõi ka. Tollal joodigi palju. Ja mis selgus! Vagunisaatja oli pärit Moskvast ja oli üleliidulise kirjanike liidu teise sekretäri asetäitja Leonidovi tädipoja kolmas abikaasa. Milline kokkusattumus – kas pole? See omakorda aitas hiljem kaasa raha saamisele. Kui Lemmergas siis lõpuks järgmisel hommikul Moskvasse jõudis, ei olnud Leonidovit parajasti kohal – oli läinud Nõukogude Liidu kirjanike liidu kolmanda sekretäriga teed jooma. Aga eks tollal muidugi joodigi palju. Ühesõnaga, oli ainult raamatupidaja, üks näitsik. See jõi ka teed seal. Lemmergas rääkis siis talle oma jutu ära. Ja teate, mis raamatupidaja ütles? Sellest räägin ma teile hea meelega. Ta ütles: „Ootame seltsimees Leonidovi ära!” No oodatigi siis, kuni seltsimees Leonidov teed joomast tagasi jõudis. Ja nüüd sai Lemmergas oma jutu juba temale ära rääkida. Ja teate, mis Leonidov selle peale ütles? Hea meelega jutustan. Leonidov ütles: „Eestlased on tublid. Raha saate.” Ja käskis raamatupidajal välja kirjutada. Lemmergas läks muidugi temaga teed jooma – ma mõtlen Leonidoviga, mitte raamatupidajaga, neil oli veel paljust rääkida –, hiljem sõitis Tallinna tagasi. Mäletan selgelt, et rongiga. Nii see kirjanike maja Harju tänavale kerkis. Smuulita oleks seal siiani tühi plats.

Neljas faas

Ah et Smuul õigustas, toetas Tallinna pommitamist, milles hukkus üle seitsmesaja inimese?

Aitab juba! Jätke see minevikus tõngumine ja pommiaukude lahtikaevamine, see ei vii kuhugi. Kõigil eestlastel on ju minevikus patte. Ajad olid segased, tehti oma eksimused ära ja mindi eluga edasi. Kes siis Nõu­kogude ajal elanuist ei oleks karjääri nimel ülistanud Leninit või Stalinit või märtsi­pommitamist? Ei olnudki võimalik elada nii, et ei tee okupatsioonivõimuga koostööd. Mina näiteks olin pioneer. Kas nüüd jätate mulle bareljeefi panemata? Keelate mu ära?

Kas pureleme tõesti nagu küla­koerad, nagu šaakalid üksteise kallal mineviku pärast, mis on ammu möödunud? Vahest tuleb pika punnitamise peale Gustav Ernesaksa, Georg Otsa või veel mõne suure surnu kohta ka midagi arhiivist välja? Kas siis võtame nende kujud ka maha, oskamata hoida omi?

Hakkame raamatuid ja e-raamatuid põletama, hävitame noodid? Kustutame ajaloost? Keelame nende nime nimetamise? Keelame nende peale mõtlemise!? Nagu soovitakse praegu tühistada Smuuli, kõigi poolt armastatud rahvakirjanikku ja pista tuli räästasse tema sünnitalule Koguva külas.

Minevikku ei muuda. Eesmärk võiks olla ajaloo taustal õppimine, kõik faktid on ju olnud juba ammu teada, aga praegu näeme selgelt ainult ärategemist!

Jätke kadunukesed rahule, nad ei saa end kaitsta. Ka nende bareljeefid, millel on kõrge kunstiline väärtus, ei saa end kaitsta üksikute radikaalsete jakobiinide, ikonoklastide eest. Organisatsioon oli punane, selle maja ajalugu on punane, aga meie ei ole, ja Smuuli bareljeef on osa meie ajaloost, mida ei saa maha võtta ega ümber kirjutada.

Smuul oli meie oma eesti mees. Aga need süüdistajad on eesti rahva lõhestajad! Ainult vihkamine, samal ajal kui meil on palju olulisemaid probleeme. Ukraina sõjas küüditatakse lapsi!

Jeesus Naatsaretist on öelnud: kes on patuta, visaku esimene kivi selle bareljeefi pihta.

Viies faas

Teate, sõbrad, pärast pikka mõtlemist on mul pakkuda lahendus. Olen küll kindel, et Smuul milleski süüdi ei olnud –manuka elu ei olnud tollal lihtne, ajad olid sellised –, aga ei saa vist enam eitada, et tema elus oli tumedam pool. Nagu meil kõigil.

Mis oleks, kui paigutaksime MTÜ Slava Prošlomu abiga bareljeefi juurde ajastutruu interaktiivse mõistatuse, nii-öelda tegeluspaneeli? Mängija võiks olla näiteks miilitsa kriminaaljälituse komissar, kellel tuleb leida kahtlusaluste ringist kurjategija, ütleme, kulak. Ba­reljeefikülastaja, kes mõistatuse lahendab, saab teada ka tumedama osa Smuuli loost. Kes ei lahenda, saab järgmine kord uuesti proovida.

Kuues faas

. . .