Elo Viidingu esseekogu „Mina kõnelen kirjandusest“ pealkirjas tuleb eriti rõhutada esimest sõna. Kindla minapositsiooni tõttu on raamat eetilises ja analüütilises võtmes kompaktne ja järjekindel. Lugudes on käsitletud väga erinevaid objektide: raske on leida ühisosa Ivar Silla ja Lionel Shriveri vahel, lastekirjanduse ja Sandra Jõgeva vahel jne. „Juhan Viidingu eitamine“ lahkneb teistest siiski isiklikuma prisma ja suurema subjektiivsuse tõttu. Ühtlasi on see kogumiku kõige programmilisem ja ühiskondlikult resoneerivam lugu.
Elo Viiding kirjutab eessõnas: „Käesolev kogumik sisaldab arutlusi loetud autorite ja raamatute teemal, mis on mulle pinget pakkunud või pidanud pinget pakkuma.“ Lugejale ei paista küll välja, millised lood on sündinud vabatahtlikult, millised kohustusest – analüüs on ühtviisi põhjalik.
„Juhan Viidingu eitamine“ on mitmes mõttes erandlik tekst. Kui ülejäänud artiklites vaadeldakse mõnd üksikteost või ehk tervet lastekirjanduse diskursust, siis seda võib nimetada retseptsioonide retseptsiooniks. Loos ei peegeldu mitte ainult üldsuse hoiakud Juhan Viidingu suhtes, vaid kogu praeguse kirjandussituatsiooni risti-rästi peasuunad. „Juhan Viidingu eitamine“ teeb tulevaste kirjandusuurijate töö tunduvalt kergemaks. Elo Viidingu skeemi saab kasutada üksikute kirjanike, grupeeringute, aga ka vabalt valitud koosluste puhul. Selle järgi on kirjaniku (kirjanike) või üldse loovisiku tüüpilisimad eitajad: 1) mobiilsuse eitajad, 2) privaatsuse eitajad, 3) loomulikkuse eitajad, 4) põlvkondliku distantsi tõttu eitajad, 5) autoriteedi eitajad, 6) pinge eitajad, 7) vitaalsuse eitajad, 8) kordumatuse eitajad, 9) mitmetähenduslikkuse eitajad. Muidugi vajab see klassifikatsioon eri loojaisiksuste puhul korrigeerimist. (Jätkuks ainult neid isiksusi!)
Loo kvintessents: meelelahutuse vastand ei ole igavus, vaid meele kokkupanek. Igavus võib olla igavene, meele lahutus ja kokkupanek on alati ajutised (ja pingelised) protsessid.
Põgusamalt ka teistest kogumiku lugudest. Leebe ja kultuurse, kuid kontsentreeritud sarkasmi poolest on võrratu „Vaadeldes vaimutuse valu“, mis käsitleb Sandra Jõgeva päevikut „Avalikud ja salajased märkmed“. Kuni poole looni pettis Elo Viiding mu ära, pani uskuma, et kogu see sotsiaalpornos püherdamine on tema enda seisukoht. Siis sain aru, et arvustaja on mänginud end arvustatava positsioonile („Mugavad ideaalid tuleb kindlasti unustada ja seada ülemaks ebamugavad – eeskätt eneseavardamise teenistuses olevad“, lk 48). Kui keegi peaks kunagi koostama eesti XXI sajandi raamatuarvustuste antoloogia, saaks „Vaimutuse valust“ selle pärl. Siingi pole millegi üle vaielda, võta või jäta.
Artiklite „Projekt nimega „Armastus““, „Kott või peegel“, „Sõõr Suurupi kohal“ ning „Näitab mulle luulet“ puhul saab hea tahtmise korral juba mõne seisukoha kallal nuriseda. „Sõõris Suurupi kohal“ häirib see, et ühestki tsitaadist ega üldistusest ei ilmne, miks seda raamatut, Villem Valme „Öömüüki aknast“ maksis üldse arvustada, saati siis kogumikus taasavaldada. Mõttekäigud on sellegipoolest huvitavad: „Ma loen, ja mulle meeldib, ent korraga tajun enese ees mulli ning sirutan selle poole instinktiivselt oma sõrme. Tõmban tagasi, mull hõljub mu ees. Vaatlen mulli tuules. Kellegi jaoks kahtlemata ka „oma mullist““ (lk 72).
Vastuvõetamatu on mulle „Koti või peegli“, s.o Leena Krohni „Matemaatiliste olendite“ arvustuse seisukoht, et kirjanike endi kommentaaride ja selgituste lugemine on lugejale või kriitikule tänapäeval oluline või koguni möödapääsmatu, sest need avavad teose lugemiseks vajalikud teeotsad või annavad kätte võtme (lk 34). Arvustaja seisukohalt oleks see sama, kui ilusat lillepeenart nähes selle üle rõõmustada, seejärel aga lilled koos juurtega välja tirida. Möönan, et kirjanduse inimlikustamise seisukohalt on intervjuud ja muu lahe lobisemine vajalik.
Needki lood jäävad siiski kogumiku plusspoolele. Globaalse lastekirjanduse postulaate ja arengusuundi käsitlev „Teispoolsuse jahimehed“ enam mitte. Kõige suurem viga on laste ühte patta panemine. Lapsed suhtuvad lastekirjandusse sama diferentseeritult kui täiskasvanud ning ka üks ja sama laps muutub sirgudes päris palju.
Soome publikule peetud ettekanne „Mõistuslikult ja tundeliselt“ sisaldab pragmaatilist infot naaberriikide kirjastusolude kohta. Kuna ettekanne peeti aastal 2009, on seda huvitav võrrelda ka meie praeguse kirjandusseisuga. Tundub, et muudatused on olnud märkimisväärsed. Raamatu väljaandmisest on taas saamas elitaarsuse sümbol. Viletsal paberil viletsa kujundusega raamatute osakaal on tühine. Tolleaegne vanim põlvkond, kes ei pääsenud nõukogude ajal aastakümneid kaante vahele oma küündimatute värsside, veel enam aga paberidefitsiidi tõttu, seejärel aga laviinina värsiraamatukesi produtseerima hakkas, on surnud või raugastunud. Pealekasvanud noored harrastusluuletajad lepivad ilmselt väljundiga ühismeedias ega hooligi paberkandjast. Väljapaistvamad ja arenguvõimelisemad anded jõuavad loomulikult Värskesse Rõhku jne sama reeglipäraselt kui siis. ETV luuleminutite meeldetuletamine (lk 95) aga pahandab praegugi: suurem osa seal esinenud autoritest ei suutnud isegi paberi pealt maha lugedes oma teksti mõtet edasi anda, tavaliselt seda polnudki, kokkuvõttes diskrediteeriti eesti luulet laia kvoorumi ees.
Raamat on mitmepalgelisest sisust hoolimata nii vormi kui mahu osas minimalistlik. Sellega on heas kooskõlas Lilli-Krõõt Repnau veel minimalistlikumad, kuid siiski tekste avavad illustratsioonid.