Temaatiline lühijuttude kogu on tore selle poolest, et võimaldab teha pingerivi, luues nii ühisjoone kirjanduse ja spordi vahele. Pjedestaalikohtade väljaselgitamine ei olnud raske. Kolm lugu olid teistest kõvasti üle: Armin Kõomäe „Kiirabi”, Kätlin Kaldmaa „Uue aja laps” ning Jan Kausi „Tüdrukud ja poisid”. Esikolmiku reastaksingi just sellises järjekorras. Peale lugemismõnu pakkumise iseloomustab kõiki kolme, et need on ehtsalt maateemalised, 100% selle keskkonnaga seotud, urbanistlikus keskkonnas oleks nende tegevus välistatud. Kõik kolm on ka kompaktsed, sõnalise liiglihata.
Kõomäe „Kiirabi” on erakordselt jabur, kuid täiesti loogiline ja põnevaima süžeega lugu. Pimesoolepõletiku tõttu liikumisvõimetu vanamees keset talve kütmata ja elektrita üksiktalus tekitab kohe tontliku miljöö, millele kaks saladuslikku parameedikut ja nende hobune veelgi põnevust lisavad. Arrogantse „eelkiirabi” dialoog Hans Viimasega on napp, kuid efektne: „„Eit?” viitas noorem mees pildile. „Surnud,” vastas Hans. „Tütred?” „Ära.” „Kus?” „Üks Kanadas, teine Austraalias.” „Klassika.”” Loo atmosfäär on lummav segu süngusest ja helgusest, surmast ja sünnist, üksindusest ja ligimese aitamisest.
Kaldmaa loo narratiiv on lihtne ja konkreetne. Eelkõige paelub peategelase mõttemaailma kujutamine: umbes kümneaastane tüdruk, kes on mitme noorema õe-venna ja joodikust kasuisa tõttu harjunud mõtlema ja tegutsema nagu täiskasvanu. „Uue aja lapsed on algusest peale suured. Uue aja lapsed hoolitsevad väikeste eest, veavad neid õues kaasas, vaatavad, et nad midagi süüa saavad. Uue aja laste emad ja isad on tööl ära. Uue aja laste emad on alati mures. Uue aja laste isad lähevad kaugele mere taha tööle ja koju jõuavad nad harva.” Tragöödia algab sellest, et tegelikult Katariina siiski ei ole suur. Tühjade talude ja metsade keskel aeglaselt surnuks külmudes teeb tüdruk justkui palverännaku kadunud maaühiskonna hauale.
Kausi „Tüdrukud ja poisid” on vormiliselt omapäraseim, koosnedes vaid otsekõnest, kusjuures omavahel kõnelevad kolm tüdrukut ja kolm poissi (arvata 16–18aastased). Üldiselt jääb autor slängi kumuleerimisel talutavuse piiridesse, kuid ajuti muutub see siiski häirivaks. Kuna Kaldmaal otsene kõne peaaegu puudub, Kõomäel on seda aga „keskmiselt”, võib järeldada: võrdselt hea tulemuseni saab jõuda täiesti vastandlike meetoditega.
Kõiki kolme pala ühendab hüljatus, üksindus, väljasuremine. Mahajäetud majad, seismajäänud elu, inimesed nagu viirastused. Kõomägi on siiski helgeim, ühe elu hääbumise kõrval tärkab tema jutus teine: „Vietnamlanna magas tihedalt noorema mehe kaisus. Ja ainult jumal taevas teadis, et sel ööl oli tema üsas kokku pandud uus mitmerassiline elu.” Kaldmaa on kujutanud puhast martüüriumi, Kaus liigub kindlalt tragikoomilist liini mööda.
Nõukogudeaegse spordiklassifikatsiooni järgi saab esikolmikut nimetada meistersportlasteks (teenelise meistersportlase tiitlit ühe lühikese maajutu põhjal välja anda ei saa). Ülejäänud 14 lugu on erineva tasemega ja annaksid meistrikandidaatide ja järgusportlastena samuti pingeritta paigutada, aga liiga tõsiselt kirjanduses spordidiskursust arendada pole kah mõtet.
 Maimu Bergi „Kevadetüdruk” torkab silma tegevusaja tõttu – umbes viiekümnendate lõpp, mis annab loole lisaväärtust. Ka suhtumine maaellu on erandlikult positiivne. Psühholoogiliselt näib lugu ebausutav: lapslitsi sirgjoonelist seksihimu võib seletada maaelu üldise liiderlikkuse ja loomalikkusega, kuid järsk keeldumine edasisest suhtest jääb psühholoogiliselt motiveerimatuna n-ö õhku rippuma. Loo lõpp on aga ammendav ja mõjuv, hea novelli kohane.
Toomas Verrevi „Kinos” ärritab lugejat eriti negatiivne peategelane Kevin: ta on liiga ülbe, loll ja pahatahtlik, et Triin  temast hetkegi hoolida võiks. Tundub uskumatu, et ta on EBSi majandusteaduskonna lõpetanud. Tema vastikus maaelu vastu on samuti üle pingutatud, nii drastiline see maa ja linna vastasseis Eestis küll ei ole. Teisest küljest muudab Kevini vastikus usutavaks tema põrsaks moondumise ning edasise fataalse saatuse, mis ühe põrsa nuumamisele ikka järgneb. Nagu Berg rõhutab ka Verrev maaelu tiirasust, neiu vahekord põrsaga saab teoks nagu möödaminnes. Linnas oleks see välistatud kas või õues alasti käimise võimatuse tõttu.
Triinu Merese „Oma saatuse sepp” areneb sirgjooneliselt ja selgelt. Kohati klassikirjandilikust lihtsusest hoolimata jääb meeldiv mulje, sest autor toetub kindlalt oma kogemusele ega ürita lugeja emotsioone vägisi vahule peksta. Ainult lõkke süütamise paberi nimel kuivkemmergu põhja ronimise stseen on liiga tobe. Mereselt pärineb kogumiku võimsaim positiivne maaeluüldistus: „„Kui sina seda siin ei teeks, siis poleks ka sellist suve meil. Ei oleks sügisest mahlatalgut ega siidripruulimist. Pool küla oleks kurvem, pool valda vaesem. Aga kui mina linnas neid taldrikuid ei veaks, teeks seda lihtsalt keegi teine ja kõik””. 
Piret Bristoli „Eneseanalüüsi suvemaastik …” on laialivalguv road trip, kuuludes sarja „mida jõime, mida sõime, kus seksisime”. Loo väärtused on puhtalt formaalsed: ladus stiil, sujuvad üleminekud sisekõne ja tegevuse kirjelduste, aga ka mineviku ja oleviku sündmuste vahel. Ja Piretile infoks: Amblas on söögikoht täiesti olemas, kirikuaia kõrval, selle värava juures, kus on infotahvel.
Kati Saara Vatmanni „Hümnikuuljate” suurim puudus on tegelaskujude ähmasus, välja arvatud ilusate jalgadega Leena, kipuvad nad omavahel kokku kleepuma. Kõigil on palju lapsi-lapselapsi, palju loomi, palju tööd, palju haridust ja vähe õnne, mõistus aga puudub üldse. Leena ise on aga tore tegelane, oma helguse ja vitaalsusega sümpaatseim raamatus. Naiste õigele teele juhtimine käib tal kribinal-krabinal, täpselt sama ruttu kui Vivian Volkonskil seriaalis „Kartulid ja apelsinid”: kõik kartulid muutuvad imeväel apelsinideks, isegi vahepeal astraalkehaks muutunud Lille. Muidu realistlik lugu kaotab aga sealt alates mõtte.
Tiina Laanemi „Magnet” kordab Bristoli „mida sõime, mida jõime, kus seksisime” ampluaad, kuid ilma viimase komponendita. Seevastu ema ja poja igapäevasest menüüst antakse selge pilt: naat, oblikasupp, karulaugupesto, umbrohusalat … Pole raske mõistatada, kumb selle vastu protesteerib. Loo muudab sotsiaalselt sisukaks ja humoorikaks külaaktivist ja ellujäämiskursuste korraldaja Igor, kelle eluunistuseks on pääseda meediasse, mida ta ühtlasi põlgab.
Hoopis isevärki on Krister Kivi „Ritsikad”, mille tegevus toimub kliima soojenemise tagajärjel senise tasakaalu kaotanud planeedil Maa soojavereliste, sh inimeste hääbumise ja putukate pealetungi ajastul. Maateemaline see pole, igat ulmejuttude kogumikku kaunistaks aga kindlasti.
Maarja Kangro „Vello” on vaade töö kaotanud tavalise eesti maamehe sisemaailma, mis pole raasugi vähem huvitav kui mõnel linnaharitlasel. Mees, kes oma külalisi mõnitab ja üldist piinlikkustunnet tekitab, võrdleb neid mõttes erinevate lilledega.
Juku-Kalle Raidi „Kõikide rongide kaotaja” on taas tüüpiline hääbumismeeleolude kandja. Autor näitab end sotsiaalselt teravapilgulisena, osutades raudtee kui ühe arenguks hädavajaliku komponendi tähtsusele maaelus. Nagu Kaldmaal on temalgi märterlikuks minategelaseks laps, kes aga ei külmu, vaid pekstakse surnuks.
Kolm autorit viivad tähtsa osa tegevusest surnuaeda: Fagira D. Morti Rakvere (?), Urmas Vadi Alatskivi ja Ervin Õunapuu Karuse omasse. Vadi „Kirjanik B” pühendub kahe kirjanike paari –
minategelase ja B ning Juhan ja Jakob Liivi – võrdlemisele. Lugu on satiiriline ja intelligentne, kuid kipub loogilises mõttes käest ära, sest pole usutav, et minategelane B-d nii kaua ilma end paljastamata jälitada saaks.
Väikelinna maakohaks nimetada ei saa, seetõttu ei ole Morti „Maavanaema linn” üldse maa
jutt. Vormiliselt on see kaunis välja veninud. Huvitavam osa toimub kalmistul ja selle ümbruses ning täiendab meie tondijuttude varamut. Morti tõestab taas, et vanade hauakaevajate mälestused on ilukirjanduse loomiseks tänuväärne materjal.
Õunapuu „Hääled peas” on liiga ebaloogiline ja konstrueeritud, et seda tõsiselt võtta. Ühest küljest reaalne kahe mehe kohtumise lugu, teisest küljest täielik fantastika. Hiiglaslike toidu- ja joogivarude surnuaiale tassimine rannaküla rahva poolt raskel pärastsõjaajal pole aga ühte ega teist. Toiduküllust kalmistul võiks ju võtta ka sümbolina, loo muu osa realism aga ei luba ka seda.
Peeter Sauteri jutus häirib tema avameelne tunnistuste jada, et ta midagi ei tea: „Ma ei tea, mis siis Eestis oli, kui linna polnud”, „Ma ei tea ka, kas on uuritud, kas mitu põlve ühes kandis elamine inimest kuidagi muudab” jne. Huvitav on arutlus künnivõistluste üle. Fakt, et 70aastane mees künnab hobuse ja ühehõlmalise adraga ilma praktilise vajaduseta, ainult selleks, et künnivõistluste magnet olla, näitab maaelu ootamatu rakursi alt. Maainimene ja tema töö kui muuseumieksponaadid – sellist originaalset lähenemist teistel autoritel ei kohta. Siiski on „Maa peas” juhuslike mõttekillukeste ja meenutuste jada, mitte terviklik lugu.
Jüri Pino, vastupidi, on täiesti terviklik, seda nii sisus kui napis telegrammstiilis. Tema „Rõngaslihased”  kirjeldab üksikasjalikult raskes pohmel­lis üksiku maamehe ärkamist ja poodiminekut koos emase koeraga, kes saab tee peal juhuslikku vahekorda astudes tupekrambi. Paraku ongi selle ühe lausega loo olemus kokku võetud.
Eesti kaardil tähistatuna asuks raamatu kese kusagil Kesk-Eestis. Osa autoreid on konkreetsed, eeltooduile lisaks Meresel Matsalu, Bristolil Puhja, Antsla jne. Osa annab vihjeid: Bergil 30 kilomeetrit Tallinnast, Kõomäel sealkandis, kus Vietnami põgenikud üle piiri tulid, Pinol ja Raidil venekeelses keskkonnas (Setumaal?), Verrevil Kesk-Eestis.  
Üldist võõristavat ja painajalikku meeleolu lõhuvad mõned positiivsed tähelepanekud. Lisaks Bergile ja Meresele Verrevil: „maa on koht, kus saab igal pool kino!”, Kõomäel: „Ju kantli veli lavli. Sõu vait änd bjutiful. Ju mast bi veli guud piipl, sailent and pisful”. Mortil: „Maavanaemal oli raha”.
Kõige tähtsama ühisjoone eri autorite vahel, võimalik, et maaelu üldistuse esitan aga tsitaatidena. Berg: „Isa ja onu Arved jorisesid laulda, Milli isa, naabrimees, konutas laua taga, käsi põsakil ja vahtis purjus mehe armunud pilguga mu ema …” Meres: „„Kui need kuradi joodikud on traktori puruks ajanud, vannun jumala nimel, ma panen neil munad kruustangide vahele!””. Kõomägi: „Siis valas suurem ühe täie veel ja tuli Hansu voodi juurde. „Näe, võta, vana. Kui skalpelli pole, aitab viin kah””. Bristol: „Piilu baari kõrvalt poest võtsime punase veini ja asutasime ennast jooma Puhja parki”. Vatmann: „Lille püüdis end püsti ajada. Talle ei meenunud, kellega koos ta seekord end siia köögilaua alla oli joonud”. Pino: „Kuradi peedivein. Taškendi veinitehas number kolm või mis ta oli. Kas pole õpetatud selliseid mitte tarvitama”. Kaldmaa: „Sest kasuisa süda oli nii haige, et ta pidi iga päev ära jooma mitu õlut ja mõnikord kanget vahele võtma”. Vadi: „Enne, kui ta kahe viinaga trepikotta astus, jõi ta puhvetikapist ära naise juubelist jäänud pooliku Kännu Kuke”. Kangro: „Valan veini, ma ei tahaks, et nad ära lähevad”. Raid: „Vanamehed kogunesid küla keskele võssakasvanud vanasse härrasmajaparki, millest nad väikese osa oma joomaste kummikutega ometi lahti hoidsid, sest käisid seal kogu aeg, kakerdasid, kukkusid külili ja magasid”. Morti: „Nii palju kui mina mäletan, oli Kõri kogu aeg purjus”. Õunapuu: „„surnuaeda veeti ka õlut ja puskarit, pudelite ja purkidega, vahel ka suurte tünnidega””.