Näitus „Hellalt hoia mind“ Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis kuni 24. IX. Kuraator Siim Preiman, kunstnikud Bas Jan Ader, Agnė Jokšė, Morta Jonynaitė, Sandra Kosorotova, Keiu Maasik, Maija Mustonen, Marko Mäetamm, Sarah Nõmm, Hanna Piksarv, Mark Raidpere, Elīna Vītola.

hiljem sel ööl

hoidsin atlast oma süles

liuglesin sõrmitsi üle kogu maa

ja sosistasin

kust sul valutab?

ta vastas

igalt poolt

igalt poolt

igalt poolt*

Warsan Shire

See pole ilmselt esimene ega viimane kord, kui Somaalia päritolu briti poeedi Warsan Shire’i sõnad mulle kangastuvad – just nimelt kangastuvad, sest visuaalne assotsiatsioon on vältimatu, nii nagu ka teadvustamata tung nendeks ridadeks kohati ise kehastuda. Midagi analoogilist näib olevat käivitanud ka kuraator Siim Preiman, kes on kaasanud kujutava kunsti näitusele muu hulgas kehalisi kogemusi ega imesta kataloogi eessõnas, et „ühiskond, mis valutab mitmelt poolt, läheb kaitsesse“. Tõepoolest ja ilma irooniata: väidetavalt on sotsiopaadigi näol tegu endise empaatilisega, kes ei ole madala maailmavalulävega muud moodi toime tulnud, vaid on kalgiks ja julmaks muutudes uksepaku selle ülemise piidani venitanud. „Kas pole parim kaitse alati hea rünnak?“ küsis ka juba Ovidius oma armastus­eleegias. Kuigi tema najale on ehitatud mitmeid proaktiivseid strateegiaid militaar- ja finantsvaldkonnast spordi- ja eraeluni, ei ole humanistid sellele küsimusele selget vastust andnud.

Just „empaatia“ ja „humanism“ on ühed märksõnadest, millega näitust markeerida ning mille abil oma reaktsiooni tuvastada ja mõõta. Sisenenud sõõrjasse saali, seisab vaataja esmalt silmitsi suurel ekraanil ohjeldamatult nutva meesterahvaga ning seeläbi stereotüüpsete soorollide, aga ka pisarate ehtsuse küsimusega (Bas Jan Ader). „Olen liiga kurb, et sulle öelda“ sedastatakse steriilselt mustvalge tummfilmiga, tekitades pigem trotsi kui kaastunnet. Teatrilaval nutva näitleja teevad usutavaks tema talent ja elukogemus, tüki narratiiv ja kontekst. Siin, kunstisaalis, aga puudub nii lugu kui ka raam, on vaid kõigest välja lõigatud itk ja ebamäärase melanhoolse vihje tagant turritavad tähelepanujanu kõrvad. Ei pea olema külmavereline, et tajuda seda tuima ja tühja hala külmana, kuid võib-olla seda just ongi teosega taotletud: näidata, kui õõnes on valu, mis ei oska otsida peegeldust ega leevendust, vaid lihtsalt pressib (midagi kelleltki) välja.

Vaata ja mine edasi, võiks sellistes olukordades järgida sooja soovitust, kuid tasub jälgida, et edasiminekust ei kujuneks hoopis põgenemine vaataja iseenda talumatu tundeprojektsiooni eest. Midagi põgenemisetaolist näib toimuvat ka järgmises videoteoses tervisejooksu tegevast noormehest, keda saadavad tema vanemate kohati vasturääkivad mälestused poja sünnist ja lapsepõlvest (Mark Raidpere). Midagi, mis aina jookseb ja jookseb, otsib täiteid tühimikele, ridade vahelt vastuseid küsimustele, mis kumisevad sisemise lapse kõrvus nagu „Pae tänava playlist“.

Lasnamäe kontekstiga mängimine jätkub järgmiseski videoteoses, kui sisse tuuakse „linn linnas“ fenomen ja „suureneva segregatsiooni“ problemaatika. Kui pealinna idaosa paepankadel tüütult laiutav Rakvere raipena tuntud umbrohi küsib „Kas ma tohin siin kasvada?“ (Sandra Kosorotova), siis kehastub ta kõigeks elavaks, mis vajab ühtviisi hellust ja hoidmist; teisest küljest aga sisseränduriks, kellele põliselanikud ülalt alla vaatavad. Mõlemad näivad kasutavat sissejuhatuses viidatud taktikat: parim kaitse on rünnak. Katsu ainult mind hävitada ja ma näitan, milleks ma võimeline olen!

Tallinna Kunstihoone on kasutanud ära ajutise asukoha Lasnamäel ning käsitlenud kahe maailma vahelist lõhet ja katset seda ületada. Et see lõhe ka kunstisaalis endas kohal on, saab selgeks, kui viskan pikali „uuendusravi pelgupaika“ ehk uduloori mähitud pehmesse lebolasse (Maija Mustonen). Loori tagant jääb mind piidlema oma kaaslasega vene keeles kõnelev külastaja ega suuda vististi ära imestada, mida ma endale õieti luban – lamada teose otsas! Jõuan tunda põgusat üleolekutunnet, et ta teose otstarbest aru ei saa, kuid mind tabab ka kahtlus, et äkki on see lebotamisfunktsioon tõesti ette nähtud vaid teatud päevadel toimuvateks puudutuse-teemalisteks osalus-performance’iteks.

Jälgin lebola juurde kuuluval ekraanil toimuvat massaažiseanssi ning püüan tabada kõrvaklappidest kostvat dialoogi või meeleolu, kuid selle trumpavad detsibellide poolest üle nii looritagused külastajad kui ka Rakvere raipe kaebelaul. Viimane peksab üle ka sõõrikaare teises tiivas lebotavatest leedu kunstnikest järjekordses videos (Agnė Jokšė), kus püütakse edastada segast sõnumit emakeele ja sooneutraalsuse seosest. Selleks ajaks on lühifilmifestivali meenutav näitus täitunud mürareostuse ja kognitiivse dissonantsiga juba sellisel määral, et keeruline on tuvastada, kas asi on läbi mõtlemata tehnilises teostuses või on tegu sihiliku taotlusega.

Veel ühes videoteoses portreteeritakse vendi (Keiu Maasik), kellel on oma suhe relvadega ja sedakaudu igaühel otsesemalt või kaudsemalt ka vägivallaga. Siit tekib sujuv üleminek muudes meediumides näituseteostega, alustades akvarelliseeriaga, kus on kujutatud oma perekonnale vintpüssiga jahti pidavat isa (Marko Mäetamm). Autorile omases tragikoomilises võtmes lahendatud multifilmilikku pildirida saadavad imaginaarse perepoja luuleread, millega asetatakse jahimehest isa hoopis heroilisse valgusesse. Tekib absurdne kompott, mis võib aga realiseeruda pärismaailmaski, kui füüsilist või vaimset vägivalda tunnistanud väikelapses lülitub sisse automaatkaitsemehhanism. Vasturünnakuks on ta veel jõuetu, kuid et vältida emotsionaalset ajukahjustust, kujundab ta kogetu ümber ja poetiseerib pildi: eelistab ilusat valet koledale tõele, tõlgendab seda kõike mingis muus moondunud loogikas, mis jääb teda elus saatma edaspidigi.

Umbes samasugune alateadlik ja mitmetasandiline mehhanism peitub sadomasohhismi taga, millele viitab sobivasti sealsamas pildiridade vahel paiknev raudvoodist ja vitsakimbust kombineeritud installatsioon (Sarah Nõmm). Voodi päits ja jalus on teineteisest eraldatud, kuid neid ühendab õrnadest riideribadest põimitud pundunud mass; vitsakesed on seotud piitsalikku punti käepideme abil, mis roosal seinal rippudes ootab oma käskija(nna) töökorraldust. „Sõlmi lahti mu siidpaelad,“ palub seal kuskil keegi, kelle palveid suudab mõista ja täita vaid teine omataoline. See palve ei tähenda janu järgmise, tuttavaks ja turvaliseks saanud torke järele, vaid meeleheitlikku karjet mürgitavatest naudingutest vabanemiseks.

Hoolikalt viimistletud skulptuurid oma õpilastest (Hanna Piksarv) ja veimevaka tarbeks valmistatud rätikud (Morta Jonynaitė) mõjuvad eelneva taustal küll nagu pehme paitus, kuid oma tume külg on neilgi. Armsad õpilased võivad eneselegi teadmata neile südamest pühendunud õpetaja energiast tühjaks tõmmata; romantiline abieluperspektiiv võib aga osutuda elukestvaks rängaks tööks. Igal juhul peegeldavad kõik kolm näitusetööd ilmekalt igatsust läheduse, helluse ja hoituse järele, aga ka selle igatsuse komplitseeritust.

„Hellalt hoia mind“ kuulub Kunstihoone näitusesarja „Hea olemise kunst“, kus käsitletakse võimalusi jääda inimlikuks, õrnaks ja tundlikuks kogu ümbritseva kibeduse kiuste, sealjuures kurikuulsa moraalse kompassiga vehkimata. Keskkonnahoiu ja maailmarahu kõrval on siin oluliseks märksõnaks „uussiirus“, mida esindab kontseptuaalsete videotaieste massist paremini küll laineid lööv film „Barbie“, kuid afekti­nupud saavad ka kõnealusel näitusel siiski sisse lülitatud. Tsiteerin veel kord klassikuid, sedapuhku Aquino Thomast: „Ei ole kurjust, on vaid headuse puudus.“

* Kümmekond aastat tagasi ilmus see poeem ka Carolina Pihelga tõlkes (Värske Rõhk, nr 34), kuid pean seda olulistes nüanssides ebatäpseks, mistõttu tõlkisin selle uuesti. Näiteks „I held an atlas in my lap“ on tema tõlkes „võtsin kätte atlase“, mis lahjendab kehaliste kujundite kaalu, kestvust ja tähendust Warsan Shire’i loomingus. – Triinu Soikmets.